Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2007 postitused

Balustraad 2007

Kujutis
Jaanuar. Saadame Madli taas Hong Kongi. Võidame pakkumise - elu on loterii ja seekord saan ma peavõidu. Aga ärge muretsege – umbes aasta hiljem võetakse see mul tugevama õigusega lihtsalt käest. Jänksi surm. Ta oleks mais saanud 7-aastaseks.
Veebruar. Soov põgeneda Peruusse. Või Aafrikasse. Esimene USA viisa minu elus. AutoCADi kursused Tallinnas. Oligi lühike kuu, aga raha kulus sellest hoolimata erakordselt palju. Põhiliselt lennukipiletitele. Märts. Möödub kramplikult töö tähe all. Esimene CADis tehtud projekt. Pluss esimene muinsuskaitsealuse objekti põhiprojekt. Magamata ööd ja lahkumine Eestist. New York on päriselt ka olemas!
Aprill. Parim kuu sel aastal. Hispaania keele kiirkursus. Maiade templid, vulkaanid, valusad mälestused Guatemala kodusõjast, lihavõttepühade protsessioonid, džungel ja Actun Tunichil Muknal (maa all on asju!). Kokteilikool. Ja päris lõpuks taas Eestimaa jäine kevad.
Mai. Jetlag võib väga valus olla ja kaua kesta! (Ma ei olegi päriselt siia tagasi jõudnud). …

Halloo, Hanoi!

Kujutis
Et on ikka äärmiselt veider, kui helistad õhtul kell seitse (või teiseltpoolt lugedes suisa keskööl) mingisse Hanoi südalinna hotelli ning pead mammutkõne – pool tundi – puhtas eesti keeles. Kuna ma teadsin, et nad kutsuvad Madli vastuvõttu telefonile, olin moraalselt valmis kirjeldama, keda ma otsin ja mõtlesin välja ka kõik vajalikud nimevariandid (kuigi pikkade blondide juustega eesti tüdruk oleks iseenesest ilma nimetagi arvatavasti sobiv variant olnud – tõenäosus, et hotellis samal ajal rohkem eestlasi oleks viibinud, tundus suhteliselt olematu). Või mine sa tea. Igatahes sain natuke vähem kui kümne euri eest ülevaate rändavate Hong Kongi eurooplaste kohalikest jõuludest - mida vietnamlased ise loomulikult ei tähista – Hanoi mõistes hirmkallis restoranis pealkirjaga Bobby Chinn ning sellest, kuidas varahommikul megafoni kaudu edastatav vietnamikeelne info (sisuga ’võtame kaheks tunniks teilt elektri ära’ või midagi samalaadset) kõik süüdimatud magajad vastutahtsi äratab ning kui …

Linnud laulavad, aga lilled ei õitse

Ei tule siit mingeid jõulujutte. Püüan vaid puzzlet kokku panna. Tean kedagi, kel oli plaanis puhkepäevade ajal koolitöid teha, aga kes selle asemel hoopis teostusjooniseid vorbib. Sealjuures teadmata, kas ta objekti dokumentatsiooni ikka 27-ndaks kokku saab või mitte. Ja taas saadab mind tunne, et teen järjekordselt omast vabast ajast kellegi teise tegemata jäänud tööd. Ehk kui alltöövõtjad on tehtud tööde eest oma rahad kätte saanud, on enamust neist tagantjärele väga keeruline sundida mingeid dokumente kokku panema ja tähtaegselt üle andma. Ja projektijuht on juba kolm kuud tagasi nelja tuule poole jalga lasknud ning ka tema käest pole võimalik midagi nõuda. Veel sain teada, et mu ülemuse arvates koosneb objekti kausta kokkupanemine sisukorra koostamisest ja paberipaki sekretärile paljundada viimisest. Seda, et neil objekti preemiad on kavas sisuliselt ära nullida, sain teada juba nädal tagasi. Üsna juhuslikult, hoopis teise teema käigus. Kohusetunne ja kodune kasvatus on praegu ai…

Puhas kadedus, mis muud

16.12.2007 18:54:09 Marika ütles:
ja sa ei kujuta ette, KUIDAS MA SIND KADESTAN (kalli)

16.12.2007 18:55:06 Madel. [Woo! http://news.bbc.co.uk/2/hi/asia-pacific/7005974.stm] ütles:
:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D::D:DD:D:D::D:D:D:D:

16.12.2007 18:55:20 Madel. [Woo! http://news.bbc.co.uk/2/hi/asia-pacific/7005974.stm] ütles:
ei kujuta jah...ega mul niipalju kujutlusv6imet ka pole

Üks neist on praegu juba Vietnamis. Arvake ära, kumb?

Mehed ei nuta. Aga ropendamiseks on täna perfektne päev

Kujutis
Panen kirja, et ma seda kunagi ei unustaks. Never. Ja iga kord, kui mul peaks tekkima illusioon, et inimesed ongi äkki ’ilusad ja head’, loen uuesti seda teksti. Või veel parem – torkan meeldetuletuse koos lingiga Outlooki kalendrisse ning tarbin hommikukohvi asemel.


Nüüd ma siis tean, mis on selliste meeste ’tükihind’. Aga mina annan nad tasuta ära. Las toimetavad omapäi, kui nad isekeskis nii kõvad tegijad on. Ma ei ole kade tüdruk – inimestele tuleb ju võimalus anda. Eelkõige annan ma nüüd uue võimaluse iseendale.
Aga kas te seda olete kuulnud, et elektrik saab eksida vaid üheainsa korra? :)

24.08.06 ... I know, what you did last summer

Sellise loo leidsin oma arvutist. Ilmselt lasin auru välja. Tavaliselt ei maanda ma oma pingeid kirjutamisega, aga asja üle lugedes väga jube ei tundunudki. Lugu ise on siin:
Minu taaskohtumine Hansapangaga ehk kuidas on vabalt võimalik kulutada poolteist tundi pangaülekande tegemisele.
Ühesõnaga, kui teil peaks edaspidises elus ette tulema juhus, et peate tegema rahaülekande välismaale, siis lugege tähelepanelikult järgnevat teksti. Või kui armastate teravaid elamusi, ärge parem lugege. Üllatused on meie hallis argielus siiski ju teretulnud nähtus.
Alustan maotust enesekiitusest. Et mul õnnestus saada kokku vajalik raha sponsoritelt (suvel, kui kõik normaalsed inimesed, isegi Eesti Vabariigis, tavatsevad puhata - minu suurim tänu neile nüüd ja igavesti, sest tegemist on tarkade inimestega, kes suudavad näha oma ninast kaugemale). Ma vist ei ole ikka oma pikka elu väga valesti elanud, kui mu sõprade hulgas on hulk inimesi, kes on valmis mu missiooni toetama (rahaliselt, rahaliselt, mitte…

Inventuur rahakotis

Kujutis
Terve nädala olen maadelnud igatsugu kokkuvõtete tegemisega. Objekti analüüsi koostamine kulmineerus teisipäeva hilisõhtul kogu meeskonna ühise ajurünnakuga. Nädala teises pooles nikerdasin selle kallal, et tulemus kenasti PowerPointi kujule transformeeruks – publikul peab ju ka huvitav olema. Reede õhtuga sai asi kokku. Ehitamise kohta käib muidugi väga hästi parafraseering üldtuntud väljendist – kes vorstitegemist korra pealt on näinud, see süüa teist enam ei taha (laen Teet Sepaste ettekandest Tallinna koolitusel). Õnneks värvikad emotsioonid analüüsi numbritest läbi ei paista. Ja kuulajad on professionaalid, mitte koduperenaised, kes arvavad, et teavad ehitamisest kõike.

Nüüd asusin täitma enda osa dokumendist pealkirjaga ’International Student Aid Application’. Oligi kaheteistkümnes tund seda teha. Ühesõnaga, üritada ennustada tänases ebastabiilses majandusolukorras (ei pea silmas ainult Eestit), kui palju olen ma valmis investeerima oma lapse haridusse järgneva nelja aasta jooksu…

Geograafiatund ... ja kuidas unistused tolmuks pudenevad

Kujutis
Bookinghouse.net keeldub hetkel minuga suhtlemast. China Southern Airlines ingliskeelne lehekülg tunnistab reisi alguspunktidena ainult Hiina linnu või Hong Kongi (teate, Euroopat ei ole olemas) Kaks reisibürood, mille kaudu olen eelnevalt märkimisväärsete summade eest lennukipileteid ostnud kas – ei ole rohkem kui kahe ööpäeva jooksul mu päringule adekvaatselt vastata suutnud või ei ole üldse vastanud. Ma tean, et olen igatepidi hiljaks jäänud. Ja kuidas jõuda Berliinis Schoenefeldi lennujaamast Tegelisse? Ja kas see on nelja tunniga võimalik? Ma ei tea. Üleüldse tundub, et ma ei tea enam mitte midagi. Bookinghouse näitab umbes nädalapäevad päris viisaka hinnaga lendu Stockholmist Guangzhousse. Täna selgus, et seda lendu päriselt ikkagi ei eksisteeri (kayakis ja orbitzis on olemas, aga üle Pekingi). China Southern peaks nagu novembrist alates kuuluma Skyteam’i, aga ilmselt pole virtuaalmaailm sellele muudatusele tänaseni reageerinud. Tunnen end idioodina. Ma ei ole päriselt kindel, k…

Hiinalinn udus

Kujutis
Kunagi pärast teist maailmasõda seadis killuke võitmatust Nõukogude armeest ennast sisse ka Tartus. Jaamamõisa kanti rajati militaristidele ja nende perekondadele lausa oma linnak.



Esialgu koosnes see madalatest ühekordsetest barakkidest ('финские домики', kui ma nüüd ei eksi) ning alles läinud sajandi 70-ndatel alustas sõjavägi korruselamute rajamist. Ehk siis tuli käibele mõiste 'голубая мечта', millega tähistati neid helesiniseid viiekorruselisi maju, mille fassaadipaneelid olid kaetud pisikeste pleekinud taevakarva mosaiikplaatidega - ilmselt laen sõbralikest Kesk-Aasia vabariikidest. Mõned natuke eestipärasemad korruselamud olid ka. Aga põhiosa linnaosa territooriumist katsid ikka need pisikesed majakesed.



Väidetavalt oli neid jupi jagu üle saja eksemplari (võin muidugi ka eksida). Nõukaaja lõpul hüüti linnaosa kas Shanghaiks või Hiinalinnaks ning miski kollane väljaanne kirjutas värvikalt sellest, kui kole ja ohtlik seal elada või isegi käia on. (Kuigi ma arvan, e…

Nädalaringvaade kõrvalhüppega unistustesse

Kujutis
Õppimisega ei tohi üle pingutada. Läinud nädalavahetus möödus siis kõikide tegemata kodutööde (ja neid oli oi-oi kui palju) tegemisega. Pragmaatikuna sain üsna kähku aru, et kõike nagunii järelejäänud päevade-öödega tehtud ei jõua. Nii see läks. Ma käin koolis nimelt sellise toreda süsteemi järgi, mida nimetatakse osakoormusega õppeks. Mis tähendab ühte nädalat koolis ja nelja nädalat usinat iseseisvat tööd. Ja mõne õppeaine tunnid toimuvadki vaid üheainsama nädala jooksul. Iseenesest üllatus-üllatus – justnagu sai alles sisse elatud ja juba on asi otsas. Lisaks langes seekordsesse koolinädalasse üks erialane Tallinna-koolitus ning kaks kontrolltööd. Pikkade päevadega kaasnesid lisaks väsimusele õhtused vappekülmad, mida püüdsin peletada Põltsamaa alkoholivaba glögiga (ikka õhtu ja liiter). Lõppkokkuvõttes oli sest ikkagi vähe abi, sest reede hommikul ärkasin valutava pea ja keskmist sorti palavikuga. Võitlus iseendaga teemal „kas mul on ikka piisavalt halb olla“ lõppes peldikupoti em…

Minuga selliseid asju ei juhtu

Lahe. Esmaspäeva õhtul otsustasin siis koolitöid tegema hakata. Et mitte tööpäevast väsinud aju üleliia kurnata, startisin sellise lihtsama kraamiga (loe: mõttetusega). Ise süüdi, et koolinädalal piisavalt võidelda ei viitsinud, et end sellest vabastada. Nüüd ma siis pean mingite ülesannete lahendamisega tõestama, et oskan teha asju, mida ma nagunii teha oskan. Kusjuures põhilise osa ülesande tegemise ajast hõlmab selle vormistamine.
Ja lõpuks suutsin ma valmis töö SSH abil korstnasse kirjutada. Kuna tegemist on remote-programmiga, ei õnnestunud arvutist ka ühtegi recovery-faili leida. Kurioosne on asja juures see, et ülesanne pidi näitama, et oskan arvutist faile otsida. Tegeliku eluga polnud sel paraku jälle miskit pistmist. Kui su arvutisse tuleb näiteks kuu aja jooksul ligi 200 dwg-faili (reaalsus), siis vaevalt sa suudad neid otsida mingi kahetähelise kombinatsiooni alusel konkreetsest failinimest. Sa lihtsalt ei mäleta neid nimesid. Mitte ainsatki neist. Aga kes meile SSH kasuta…

Lepatriinusügis

Käisime täna teatris, Vanemuise väikese maja ovaalsaalis. Trupp nimega Sagar Sagitta mängis seal saksa (näite)kirjaniku Gerhart Hauptmanni näidendi ’Hannele taevaminek’ alusel tehtud tükki ’Anne taevaminek’. Kavaleht nimetab etendust sümbolistlikuks. Kummaline on, et osatäitjad on kõik ära nimetud, aga lavastaja kohta pole lehel sõnagi. Õigluse huvides on kõik tegelased nimetatud osalejateks.

Laevalgustid põlevad terve etenduse aja ning kõik, mis saalis toimub, on pretensioonitult lähedal ja alasti. Korraks võib ju mõelda, et küllap ajastul (näidend on valminud aastal 1893) nii eredat valgust haigetoas olla ei saanud, aga mida aeg edasi, seda vähem see valgus häirib. Ka jumal kui selline jääb tänasest inimesest küllap üpris kaugele, aga igikestvat hääduse-kurjuse teemat võimendavad näitlejate veekalkvel silmad lõpustseenis ning Anne ema karjed ’Mõrtsukas!’ võõrasisa monoloogi vahele. See on nagu muusika. Õnnelikku lõppu sel lool muidugi pole. Või on? Tüdruk, kelle elu tundub aimamisi o…

Seletav sõnaraamat

Teooria:
Põhiprojekt on selline ehitusprojekti staadium, mille põhjal hinnapakkumist koostades ei pea ehituse eelarvestaja samaaegselt tegelema projekteerimisega. (Kellele meeldiks omast vabast ajast teha teiste tegemata jäänud või halvasti tehtud tööd).

Praktika:
Tööprojekt on see, kui (pea)projekteerija on koostanud põhiprojekti ning tellija on selle eest maksnud kaks miljonit ning ehitaja peaks samale projekteerijale maksma veel miljoni nimetet põhiprojektis leiduvate vigade ja vastuolude likvideerimise eest. Kusjuures vigade ülesleidmine ning neile näpuganäitamine on loomulikult ehitaja kohustus. (Kellele meeldiks omast vabast ajast teha teiste tegemata jäänud või halvasti tehtud tööd ning selle eest veel peale maksta).

Motiiv:
Enamus ehitajaid on rahaahned kaabakad, kel pole au, mõistust ja südametunnistust, erialastest teadmistest rääkimata. (Tunneb end puudutatuna).

See ei olnud poliitiliselt korrektne sissekanne. Aga koosolekutel ei tohi ju emotsioneerida, omaenda blogis ei keela se…

Milleks on vaja krediitkaarti?

Õnnestus täna teada saada. Aitäh, Hansapank. Sellise teavitamisviisi eest võiks lausa eripreemia välja anda. Panin kirja ka, lootuses, et võib-olla saab mõni loomingulisem tüüp inspiratsiooni sama ideed ka mõnes muus valdkonnas kasutada.

Jalutan õhtul poole kümne paiku kodulähedasse Selverisse, et mõned hilised ostud teha. Üllatus tabab mind kassas. Lükkan kaardi lugejasse ja tipin sisse PIN-koodi. Aparaat teatab ’OK’ ja lubab seejärel kaardi eemaldada. Täpselt nagu iga kord. Ja siis äkitselt ütleb kassapidaja:
- Te ei saa selle kaardiga maksta. -
- Ei või olla! –
- Kaart on aegunud. -
Silmitsen hämminguga oma plastraha, millel seisab tõepoolest dateering 09/07.
- Huvitav, tavaliselt saadab pank kaardi aegumise kohta aegsasti teate .... -
Mõttepaus .... (te ei tea, mida ma tunnen!) Sularaha on mul umbes kakskümmend viis krooni.
- Aga mul on ju veel üks kaart! -
Järgneval pidulikul hetkel (aga kuhu jäid marsihelid?!) ulatan kassapidajale oma krediitkaardi, mille olemasolu mul peaaegu meelest o…

Feliz cumpleaños!

See oli nii ilus, et ma lihtsalt tahtsin seda jagada. Minu megasuur sünnipäevakingitus, täpsemalt pea 7 mega suur. Saabus otse Hong Kongist. Laulavad-kõnelevad Josefine (Argentiina) ja Madli.


Pildid panin muusikale ise külge, sest see keskkond ei võimalda ainult laulu otse üles laadida. Virtuaalpidu ja kingituse üleandmine toimus tegelikult juba kaks nädalat tagasi - Mehhiko iseseisvuspäeval Hong Kongi aja järgi (tervitused Joelile!).
Aitäh !!! :)



Langevate ketaste hooaeg

Kujutis
Algaja discgolfari ülestunnistus. Ilma igasuguste süümepiinadeta.
Hommik algab loomulikult suhteliselt lõuna paiku. Kui me ükskord Tartust Mäeotsale jõuame, on kaugemad osalejad juba kohal ja action võib alata. Onu Raul nimetab ettevõtmise pidulikult Eesti kinnisteks meistrivõistlusteks discgolfis. Kõik ongi nagu päris. Võrreldes läinudaastase üritusega on vanajumal meie vastu sedapuhku tunduvalt lahkem ja kingib kena päikesepaistelise ilma (loe: need, kes ketast vette ei viska, ei saa ka põlvist saati läbimärjaks). Kõigepealt teeme taastutvust ketastega. Profid kannavad omi suurte kottidega kaasas. Igale algajale ja amatöörile eraldatakse kaks ketast – üks kaugviseteks ja teine lähiviseteks. Nojah, kui korralikult visata ei oska, siis lähevad ühe ja teise ketta eelised nagunii kaduma. Lähiviske ketas – see peaks võimaldama täpsemalt visata – on ümara servaga ja mõnusam käes hoida. Kaugviske jaoks mõeldu serv on terav ning viske ebaõnnestumiseks (unustagem siinkohal olematud tehnilise…

Pipi ja Pöial-Liisi

Mõnest asjast hakkad alles aastaid hiljem aru saama. Kirjutasin siin oma koolialguse juttu, kui korraga meenus Pipi. Kes ei tahtnud suureks saada (noh, need kommunaalmaksud ja konnasilmad, kõigest muust rääkimata). Olen minagi need saatuslikud sõnad – väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu – kunagi kõval häälel lausunud. Teatrilaval nimelt. Algklassides mängisin Pipi-näidendis nimiosa. Samast ajast on meelde jäänud, et järgmise aasta Pöial-Liisi näidendis mind peaossa enam ei valitud. Mäletan, et olin suht solvunud, sest Pipi-rolliga sain suurepäraselt hakkama. Arvatavasti mu omaaegsetel õpetajatel oli inimtüüpidest oma arusaamine. Esiteks ei sobinud kõik tüdrukud peaosadesse. Ja nendest, kes sobisid, olid mõned Pipid (röövlitütar Ronjat ei olnud siis veel tõlgitud) ja mõned Pöial-Liisid. Head õpetajad lihtsalt tunnevad inimesi. Pöial-Liisi on kahtlemata tore tüdruk, aga .... Pipi meeldib mulle ikkagi rohkem. Siiamaani.Aga ma vist vajan kehadublanti. Sellesse hobusetõstmise…

Kahekümne esimene esimene koolikell

Tegelikult valetan. Kui lüüa kokku kümme aastat keskkooli, kuus aastat ülikooli, viis aastat tehnikakõrgkooli ja üks aasta õpetajana (see läheb äkki hoopis poole eest, sest töötasin poole koormusega), siis peaks seekordne aasta olema hoopis kahekümne kolmas. Aga kui Madli koolisaatmise aastad ka juurde arvestada, siis .... ah, sellepärast ma vist jälle kooli läksingi, et tundsin, et ei oska enam arvutada :).
Igatahes oli tänane koolikell päriselt ka olemas. Ja helises. Tundsin end ühena miljoneist, ehk siis mind polnudki nagu päriselt olemas. Miljon on muidugi väike liialdus, sest Vanemuise kontserdisaal mahutab tunduvalt vähem inimesi. Aga teadmine, et koos sinuga alustab õpinguid peaaegu 1400 esmakursuslast, mõjus suhteliselt õõvastavalt. Aktus oli lühike ja kena. Direktori esinemine oli mõjukas (oh, tugeva autoritaarsuse hõng) ja konkreetne. Märksõnadeks eesmärgid, edu ja karjäär. Aga kuhu jäi see koht, et töö peab selle tegijale meeldima? Ahoi, inimesed, tööl veedate te suurima os…

Iired tuules

Kujutis
Mingid asjad lõpevad ja teised jälle algavad. Läinud laupäeval tegime kaasa Polarise eelviimase reisi Piirissaarde. Et kuna noid reise riigi (või siis kohaliku omavalitsuse poolt) enam ei doteerita, siis see tiibur lõpetab saare vahet sõitmise. Et kuidas siis saareelanikud edaspidi mandrile saavad? Ujudes? Sedand mitte. Miski praam jääb ikka Piirissaare ja Laaksaare sadama vahet käima. Mis tähendab, et lõunaosariikide pealinna jõudmine toimub edaspidi tüki maad aeglasemalt.
Tartust Värskasse sõitsime suure bussiga. Bussijuht, muhe mees, rääkis tee peal lahedaid lugusid elust enesest. Viis meid Värska sanatooriumi juurde, kuhu Polaris maabuma pidi. Veetsime siis vaba aega päikest nautides ja Värska lahe vett katsudes. Oli soe küll, aga õnneks veel mitte liiga supp. Värskast Piirissaareni olime ainsad reisijad. Laev võttis uljalt kurve ja tuul tahtis kõrvad peast puhuda. Viimaseks puhuks olid meil targu sallid ühes võetud, mis sai tihkelt ümber pea mässitud. Ja Venemaa oli nii lähedal (k…

Kuues päev: Engure – Tukums – Riia – Karksi-Nuia/Tel Aviv

Kujutis
Madli saab oma igatsetud rannapäeva. Pool rannapäeva, sest õhtul kell kuus on meil vaja Riia südalinnas Elizabetes ja Terbatas iela nurgal asuvas Lido restoranis Austraga (Madli koolikaaslane Hong Kongist) kokku saada. Ning enne seda tahaks veel Tukumsist läbi põigata.
Tagantjäreletarkus ütleb, et üks päev Tukumsi jaoks on vähe. Kuna näha tahaks kõike, aga need kaardid, mis meil olemas on (Kurzeme kaardid kahes variandis ja piduliku pealkirjaga tasuta informatiivne väljaanne ’Reisi sinna, kus Talsi künkad ja Tukumsi ilu’, välja antud aastal 2006 ning täiesti eesti keeles) on konkreetsete objektide leidmiseks ebatäpsed, suundume joonelt Tukumsi turismiinfosse. Tänulikud venekeelse linnakaardi eest – sellest oli palju abi. Parkimisvihje Tukumsi südalinna sattunutele: tänava ääres olevad parkimistaskud on tavaliselt hõivatud, aga majatagustesse hoovidesse (mis on päris suured) sissesõitmist ei takista reeglina ükski liiklusmärk. Samas ei vihja ükski märk ka sealsetele parkimisvõimalustele…

Viies päev: Košraga – Kolka – Roja – Talsi – Engure (peaaegu)

Kujutis
Kämping, kus öö veetsime, kannab nime Pitagi. Pererahvas (ema ja tütar) lahkuvad hommikul väikebussiga omi asju ajama – nädala sees on siin vaikne. Meile jäetakse enne kaks kruusitäit kuuma kohvi (tassi tehtud nagu kodus ... mmm) ja värsket plaadikooki kohupiima ja marjadega. Süda lausa laulab seepeale. Ja kui me tahame, võime majja duši alla minna. Madli kipub muidugi merre. Jalgrattaga kohalesaabunud mees, kes asub kohe majas toimetama (tundub, et suure maja ehitustööd on veel lõpetamata), juhatab meile lahkelt teed. Ja imestab siiralt selle üle, et me mööda rannaäärset teed öösel siia pärale jõudsime. Sama tee, muuseas, läheb peaaegu Kolkasse välja. Jalgrattamatkaks ideaalne. Ja saame teada, et eile oli siin torm. Laine on tänagi piisavalt suur, aga aeg-ajalt piilub isegi päike pilve tagant ja vihmasabinad on juhuslikud ja arglikud.


Enne Kolkat on vaja veel vaatama minna sarvede kollektsiooni Vaides. Kogu ise asub väikese elumaja katusekorrusel ja on kokku pandud praeguse omaniku i…