30 mai 2008

Kolm p2eva pulkadega s88mist. Ja ikka elus.

Tervitused Shanghaist!
Oleme k6ik kolmes tykis kaks p2eva kohapeal olnud. Asi algas hiidpika Shenzhen-Shanghai rongireisiga, enne seda loomulikult piiriyletus. Rong oli kena ja puhas, v2lja arvatud see, et hommikuks oli k6igis allikates vesi otsa l6ppenud. Meie 'hard sleeper' meenutas n6ukaaegset platskaarti, ainult et oli kolmekorruseline. Ja linade, tekkide ja otse loomulikult konditsioneeritud 6huga.
Hotelli j6udmiseks kasutasime loomulikult MTR-i (metroo), mis on t2iesti k2sitletav ka hiina keele oskuseta. V2ike n2pun2ide tulevukuks - kui on soov kohalikega kiirelt ja l2hedalt integreeruda, kasutage tipptunnil kohalikku metrood. Eriti siis, kui olete 13 miljoni elanikuga linnas.
Minu tasuta internet j6uab halastamatu kiirusega l6pule. Shanghai kodustamisest edaspidi.

23 mai 2008

Istume enne teeleminekut

... kuigi hingetõmbamiseks saabub parim hetk ilmselt alles lennukis. Eilse ööga sai Hiina reisi ettevalmistustele enam-vähem joon alla tõmmatud. Põhiliselt puudutas see saba Xi’an-Shenzhen lennukipiletite broneerimist, sest rongisõit oleks olnud liiga pikk ja piinarikas - erinevatel andmetel 22-30 tundi (see kiireim oli küll ainult Guangzhouni, Lhasa rongiga. Guangzhoust Hong Kongi on teatavasti veel poolteist-kaks tundi rongisõitu.) Homme on siis plaanis väike osturetk. Minu käest on tellitud musta leiba, juustu, suitsuvorsti, šokolaadi ja kohupiimapastat. Viimane tellimus annab turvalise pakkimise aspektist päris kõvasti mõtteainet. Sest ma ei reisi mingi kõvakaanelise kohvri, vaid kõigest seljakotiga. Igatahes, esimesed asjad – kolm vihmakeepi, Leedu päritolu – olen jõudnud juba koridorilauale tõsta. Arvestades minu isiku omapära („you pack like a man“, ütles Sandy eelmisel kevadel Mehhikos) on kolm asja päev enne reisi tubli tulemus. Tunnen, et arenen.

Ja nagu lubatud, panen siia väikese info meie plaanide kohta. See kõik on muidugi kõige otsesemas mõttes sirgjooneline ja kõrvalekalded programmist on täiesti lubatud. Kindel on see, et oleme kolm järgmist nädalat kusagil Hiinas rändamas.




View Larger Map

Update 25.05.08 kell 10:19

Tehtud, pakitud. Täna hommikul ja umbes tund aega. Nüüd siis teele Tallinna poole.

14 mai 2008

Ikka veel Eestis. Ja siin õnneks maa ei värise.

Täna ennelõunal sain üllatusliku telefonikõne endiselt töökaaslaselt. Teemaks Hiina maavärin. Igatahes oli väga liigutav kuulda, et keegi mu turvalisuse pärast muretseb, mis sest, et ma praegu ikka veel Eestis olen ja meie retk Chengdusse tegelikult ei jõuagi. Võiks ju, aga aeg on paraku kolme nädalaga piiratud, mis tähendab, et igale poole ikka minna ei saa. Hiina on hoomamatult suur ja järjepanu tuleb välja paiku, kuhu ilmtingimata jõuda tahaks. Eesti meedia (olen lugenud küll ainult Postimehe veebilehe uudiseid) on aga värske tragöödia valgustamisel suhteliselt kohmakas. Või arvatakse siinpool, et mingite kummaliste kohanimede peale ei lähe kellelgi lambike põlema? Esimene uudis oli stiilis ’epitsenter üle tuhane kilomeetri Pekingist ja järeltõukeid oli tunda ka Tai pealinnas Bangkokis’. Mainimist leidis ka Shanghai, kusjuures uudise pealkiri viitas Edela-Hiinale, tekst aga hoopistükkis Lõuna-Hiinale. Kuna isegi minul Hiina kaart hoobilt silme ees ei kangastu, aga Lõuna-Hiina mainimine seostub väga konkreetsete piirkondadega (Guangdongi provints näiteks), siis asusin toimunut enda jaoks kiirelt kaardistama. Maavärina epitsenter oli Chengdust umbes saja kilomeetri kaugusel. Chengdust on geobytes.com andmetel linnulennul Beijingi (Peking) 1500 kilomeetrit, Shanghaisse 1650 kilomeetrit ja Bangkokki kogunisti pisut üle 1900 kilomeetri. Artiklis mainit’ Lõuna-Hiina pealinn Guangzhou asub sealt umbes 1200 kilomeetrit ja Hong Kong üle 1300 kilomeetrit eemal. Otseühendusest Hong Kongiga selgus, et mõned, kes öösel üleval olid, tundsid tõepoolest tõukeid. Need, kes magasid, said toimunust alles hommikul teada. Ja kuna linnulennu-kilomeetrid on reaalses elus suhteliselt abstraktne suurus, siis näiteks Pekingist Chendgusse on rongiga sõites vahemaa pikkuseks 2042 kilomeetrit ja reis kestab ca 25 tundi. Võrdluseks Tallinn-Moskva vahemaa 960 kilomeetrit (kes kunagi sõitnud on, teab, palju see aega võtab).

Kindlasti oleks Postimees võinud ära märkida ka mõned aspektid, mille poolest see Hiina 13 miljoni elanikuga suurlinn (asutatud 316 aastat enne Kristuse sündi ja kuulub elanike arvult Hiina viie suurima linna hulka) tähelepanuväärne on. Lähiminevikust - aastal 2006 hääletati ta Hiina neljandaks (LP andmetel teiseks) elamisväärsemaks linnaks; kaugemast ajast - seal tuli u. aastal 1000 AD esimese paigana maailmas käibele paberraha. Ja et kümme kilomeetrist linnast põhjas asub Giant Panda Breeding Researsch Base (pandakarudest oleme ikka vast kõik kuulnud?). Sellest koos asukoha kaardi ja väikese ülevaatega oleks ehk piisanud paiga toomiseks kohaliku lugeja teadvusesse. Ma ei kõnele siin sellest, kui kahju mul on, et ma ise seekord sinna ei jõua. Ja ma ei tea, kas meie meedias toimetavad uudistekoostajad ei loe oma uudiste tagasisidet ehk kommentaare, aga viimaste sisust (stiilis ’paras hiinlastele, neid on niigi ülearu palju’ või ’vaadaku, mis nad Tiibetiga tegid’) võiks tegijad üht-teist täiesti tasuta õppida. On kohatu viriseda, et enamikul eestlastest puudub empaatiavõime ja kolmandik arvutikasutajatest on küündimatud kretiinid (ja need, kel midagi asjalikku öelda oleks, ei tee seda, sest keskkond on sedavõrd vaenulik, et nad ei taha end selle osana identifitseerida), kui inimesed, kellel on võimalus (ja kohustus?!) taolist olukorda muuta, ei suuda või ei tahagi seda teha. Millise võimu kukutamisest siis õigupoolest alustama peaks? Vigade parandamiseks soovitan lugeda Leslie viimast postitust.

Kõige selle taustal oma pisimuredest. Ilmselt seoses lähenevate olümpiamängudega on Hiina viisa saamise reeglid karmistunud mujalgi peale Eesti, sealhulgas ka Hong Kongis. Sest Madli, kelle viimane Hiina viisa (multiple, kuus kuud) just värskelt aegus, põrkus samuti broneeringuprobleemidega ja vajadusega tõestada, et ta pärast Hiina-reisi Hong Kongi tagasi tuleb. Viimane osa on eriti veider, arvestades, et piirilinn Shenzhen asub ta elukohast umbes 25 kilomeetri kaugusel. Soovitasin tal kohalikust saatkonnast uurida, kas lennukipilet Hong Kong - Helsinki tõepoolest ei ole piisav tõendamaks, et ta lahkuda kavatseb. Vastasel juhul tuleks broneerida bussi- (või trammi- või rongi-) pilet marsruudil Shenzhen – Hong Kong. Mis on kahtlemata võimalik, aga suhteliselt veider tegu, umbes nagu tõestamine, et sa sõidad kuupäeval x Keilast Tallinnasse. Aga bürokraatia ei toimigi ju mõistusepäraselt :).

Eestist lahkun 25-ndal mail. Loodetavasti on Hiinas selleks ajaks järeltõuked lõppenud ja taifuunihooaeg pole veel täit hoogu sisse saanud.

11 mai 2008

Luuser. Traditsiooniline eesti unejutt.

Hajameelsed või väsinud inimesed panevad vahel kindaid külmkappi, unustavad äsjaostetud hambaharja poodi, valavad kohvi tassi asemel alustassile ... ja midaiganes veel. Mina suutsin eile ära kaotada auto bensiinipaagi keeratava korgi. Õigemini lihtsalt unustasin pärast tankimist korgi paagi avale peale keerata. Kusjuures mul oli juba bensukas tunne, et midagi on viltu. Ja nii palav laupäeval ka ei olnud, et kõike esimese kevadise päikesepiste kaela ajada. Selle korvamatu kaotuse avastasin loomulikult alles jupi jagu pärast südaööd, kui Ihastest ära sõitma hakkasin. Täna tegin pika jalutuskäigu eilse marsruudi linnasisesel osal, aga ei midagi. Nüüd ongi mu auto korgivaba.

Muidu on kõik enam-vähem normaalne. Ootamatu arvutivahetusega kaasnenud eestikeelne ohvits ajab mul juhtme endiselt kokku – asjadest arusaamiseks tuleb kõik menüüd jätkuvalt inglise keelde tõlkida. Sain oma passi tagasi, koos Hiina viisaga muidugi. Laupäevane lapsehoidmine oli mõnus. Madli jalgratta laenasin korraks Üllele välja. Millega kaasnes sadula madalamaks laskmine nr 13 mutrivõtme abil ja kummide pumpamine. Nüüd seisab mul koridoris täiesti sõidukorras jalgratas.

Ja siis püstitas Madli mulle nädalavahetuseks meilitsi päris-päris keeruka ülesande. Tema belglasest jalgpallitreener ja maailmakirjanduse õpetaja Ronny küsis tema käest ühte traditsioonilist eesti unejuttu. Kuna mina Madli väite kohaselt talle unejutte polevat lugenud (see on pooltõde, vahest tuli väikese vingumise-meelitamise tõttu seda ikka teha), siis viskas ta selle palli sujuvalt mulle edasi, lootuses, et mul on natuke vastutustundlikumad lapsevanemad olnud. Puhta vale, mu ema tunnistas ausalt, et unejuttude lugemine polnud minugi lapsepõlves tavaks (väidetavalt olin juba kolmeaastaselt tähed selgeks saanud ja iseseisvalt lugema hakanud. Ausõna, päris täpselt ei mäleta). Ainus unejutt, mis mulle osaliselt meenus, oli moori-vaari lugu. Et ikka ’elas kord moor ja mooril oli vaar’ (või vastupidi). Ja üks kahest ostis teisele punased püksid, millega püüti üle aia ronida. Lõppu ei mäleta, aga seda lugu rääkis meile tavaliselt hoopis isa. Millegipärast ei arvanud ma, et see oleks miski traditsiooniline eesti unejutt. No ja siis püüdsime terve siinse perekonnaga kunagisi tegematajätmisi heastada ja välja mõelda midagi, mis mahuks rubriiki ’traditsiooniline eesti unejutt’. Kaevasin raamaturiiulist välja õblukese raamatu pealkirjaga „Vaeslaps ja talutütar“, autoriks Juhan Kunder, välja antud Tallinnas kirjastuse „Eesti Raamat“ poolt aastal 1969, hind 19 kopikat. Vaat see on alles vahva raamat! Meeldetuletuseks paar toredat värsivormis dialoogikatket.
Kõigepealt halli kardinali Hiir III õpetussõnad saunanurgast:
„Üksi, üksi, õeke!“ (et aega võita, esita oma nõudmised ükshaaval).
Või Vanapagana bravuurne soolo (I can handle it, tüüpilisel alfaisase moel):
„Jookse poega, jõua poega,
heida jalga enese pärast,
naise saad sa nalja pärast!
Too kodunt kuldakörti!“

Ja vaeslapse viisakas äraütlemine kosilastele (narris teisi tükk aega, lastes endale jupikaupa hilpe ja kulinaid kokku kanda ning lõpuks tahtis kabrioleti asemel jeepi – öelnud siis kohe, et hoopis iseloomud ei sobi!):

Nüüd olid vaeslapsel kõik ehted käes. Astus saunast välja uhkeis riideis nagu kuningatütar, läikis kuu paistel nagu kuld ja hõbe. „Astu aga tõlda, tütreke!“ meelitas vanapagan.
Vaeslaps vastas: „Kuhu ma istun? Tõld on tühi!“
Vanapagan vastu:
„Sees on, sees on siidisuled,
sees on padjad paremad!“
„Ei ole ma harjunud siidisulil ja pehmeil padjul istuma; tooge heinu tõlla põhja!“
No ja vanapagan saatiski seepeale pojad Riia kanti heinte järele. Aga siis kires kukk ja teispoolsete kosjaskäigul oligi ots käes.

Järgmisel ööl talutütrega oli neil rohkem õnne. See tahtis kõike, kohe, palju ja korraga. Ja saunanurgas kobiseva hiire saatis konkreetselt pikalt:
„Mis sa, mudanukk, seal pirised! Pea suu kinni!“
Loost võib jääda mulje, et talutütar põrguperesse naitudes just kuigi õnnelikuks ei saanud. Aga mine sa tea – võib-olla oli tegemist puhta mõistuseabieluga ning elavad sääl õnnelikult tänase päevani. Mis aga vaeslapsest edasi sai, pole teada. Aga ma arvan, et sellise kuulamisoskuse ja emotsionaalse intellektiga lõi ta hiljem elus läbi küll. Nii et igati õnneliku lõpuga lugu.

Tekst ise on ka tore. Kõik need paganad, kördid, vöötatud heinakuhjad ja tulihännad ühes jutus sees, riimis ja riimitult. Madli peab selle kõik muidigimõista inglise keelde tõlkima, et Ronny loost üldse midagi aru saaks.

Ja lõpuks valik Jutta Maisaare poolt jutu juurde joonistatud piltidest:

Tõld on ees

Vaeslaps kuulab vanapagana meelitusi.

Hiir vaeslast õpetamas-manitsemas).

Kust sa sellised riided said - uurib talutütar (paremal) vaeslapselt

Just married!

02 mai 2008

Diarios de motocicleta

Vaatasin eile õhtul Arte pealt. Kõigepealt oli väike lootus, et on hispaaniakeelne film prantsuskeelsete subtiitritega, aga kus sa sellega – kõik viimseni oli prantsuse keelde dubleeritud. Subtiitrid olid ainult laulusõnadel. Seega ei saanud ma tekstist mitte kübetki aru. Nojah, üksikutest sõnadest ja lausetest küll, aga sisu mõistmiseks jäi sellest väheks. Maastikud olid see-eest kõnekad. Kui saaks ajas tagasi rännata, siis 50-ndate aastate Lõuna-Ameerika oleks peaaegu unistus number üks. Ilma turistideta Lõuna-Ameerika.
Film oli tegelikult kurb. Ernesto naeratas väga harva – jäi tunne, nagu kannaks ta kogu maailma muresid oma õlgadel ja see takistaks tal elu nautida. Aga ehk oligi see tema roll selles ilmas? Sõber Alberto oli õnneks hoopis teisest puust mees – kelmikas, armastas tantsida ja kulges rõõmsalt läbi aja. Aga .... kuigi see retk muutis oluliselt nimelt Ernesto saatust, oli ässitajaks ja eestvedajaks ju hoopis Alberto? Ega ma ju ei tea, kumb neist oma valikutes õnnelikum oli, sest Alberto elu võeti filmi lõpus lakooniliselt kokku (naine, kolm last ja elu Kuubal), aga mis juhtus Che Guevaraga, sellest on loodetavasti kõik kuulnud.
Inspiratsiooni filmi vaatamiseks andis laul, mille Youtube’ lingi Madli mulle kunagi saatis:



Kuna ma (nagu tavaliselt) ei mäletanud, millisesse arvutisse täpselt see link saadetud sai, siis pidin ise uuesti otsima hakkama. Ning selle käigus avastasin, et ETV oli sama filmi näidanud 8.märtsi õhtul. Ja kus mina sel ajal olin? Loomulikult, pidutsesin Värska sanatooriumi baaris. :) Kahte head asja ju korraga ei saa.

Muru loomine. Vt ka - raua needmine / hiiretips läks putru keetma / minu esimesed triibulised

Oh neid murumõtteid küll, mis mind viimastel aastatel kevadeti tabanud on! Siiani pole asi mõtetest kaugemale jõudnud, sest kogu värske...