Postitused

Kuvatud on kuupäeva mai, 2008 postitused

Kolm p2eva pulkadega s88mist. Ja ikka elus.

Tervitused Shanghaist! Oleme k6ik kolmes tykis kaks p2eva kohapeal olnud. Asi algas hiidpika Shenzhen-Shanghai rongireisiga, enne seda loomulikult piiriyletus. Rong oli kena ja puhas, v2lja arvatud see, et hommikuks oli k6igis allikates vesi otsa l6ppenud. Meie 'hard sleeper' meenutas n6ukaaegset platskaarti, ainult et oli kolmekorruseline. Ja linade, tekkide ja otse loomulikult konditsioneeritud 6huga. Hotelli j6udmiseks kasutasime loomulikult MTR-i (metroo), mis on t2iesti k2sitletav ka hiina keele oskuseta. V2ike n2pun2ide tulevukuks - kui on soov kohalikega kiirelt ja l2hedalt integreeruda, kasutage tipptunnil kohalikku metrood. Eriti siis, kui olete 13 miljoni elanikuga linnas. Minu tasuta internet j6uab halastamatu kiirusega l6pule. Shanghai kodustamisest edaspidi.

Istume enne teeleminekut

... kuigi hingetõmbamiseks saabub parim hetk ilmselt alles lennukis. Eilse ööga sai Hiina reisi ettevalmistustele enam-vähem joon alla tõmmatud. Põhiliselt puudutas see saba Xi’an-Shenzhen lennukipiletite broneerimist, sest rongisõit oleks olnud liiga pikk ja piinarikas - erinevatel andmetel 22-30 tundi (see kiireim oli küll ainult Guangzhouni, Lhasa rongiga. Guangzhoust Hong Kongi on teatavasti veel poolteist-kaks tundi rongisõitu.) Homme on siis plaanis väike osturetk. Minu käest on tellitud musta leiba, juustu, suitsuvorsti, šokolaadi ja kohupiimapastat. Viimane tellimus annab turvalise pakkimise aspektist päris kõvasti mõtteainet. Sest ma ei reisi mingi kõvakaanelise kohvri, vaid kõigest seljakotiga. Igatahes, esimesed asjad – kolm vihmakeepi, Leedu päritolu – olen jõudnud juba koridorilauale tõsta. Arvestades minu isiku omapära („you pack like a man“, ütles Sandy eelmisel kevadel Mehhikos) on kolm asja päev enne reisi tubli tulemus. Tunnen, et arenen.
Ja nagu lubatud, panen siia …

No mis elu see selline on

... kui oma last näed ka ainult YouTube's.



Veel nädal ootust.

Ikka veel Eestis. Ja siin õnneks maa ei värise.

Täna ennelõunal sain üllatusliku telefonikõne endiselt töökaaslaselt. Teemaks Hiina maavärin. Igatahes oli väga liigutav kuulda, et keegi mu turvalisuse pärast muretseb, mis sest, et ma praegu ikka veel Eestis olen ja meie retk Chengdusse tegelikult ei jõuagi. Võiks ju, aga aeg on paraku kolme nädalaga piiratud, mis tähendab, et igale poole ikka minna ei saa. Hiina on hoomamatult suur ja järjepanu tuleb välja paiku, kuhu ilmtingimata jõuda tahaks. Eesti meedia (olen lugenud küll ainult Postimehe veebilehe uudiseid) on aga värske tragöödia valgustamisel suhteliselt kohmakas. Või arvatakse siinpool, et mingite kummaliste kohanimede peale ei lähe kellelgi lambike põlema? Esimene uudis oli stiilis ’epitsenter üle tuhane kilomeetri Pekingist ja järeltõukeid oli tunda ka Tai pealinnas Bangkokis’. Mainimist leidis ka Shanghai, kusjuures uudise pealkiri viitas Edela-Hiinale, tekst aga hoopistükkis Lõuna-Hiinale. Kuna isegi minul Hiina kaart hoobilt silme ees ei kangastu, aga Lõuna-Hiina maini…

Luuser. Traditsiooniline eesti unejutt.

Kujutis
Hajameelsed või väsinud inimesed panevad vahel kindaid külmkappi, unustavad äsjaostetud hambaharja poodi, valavad kohvi tassi asemel alustassile ... ja midaiganes veel. Mina suutsin eile ära kaotada auto bensiinipaagi keeratava korgi. Õigemini lihtsalt unustasin pärast tankimist korgi paagi avale peale keerata. Kusjuures mul oli juba bensukas tunne, et midagi on viltu. Ja nii palav laupäeval ka ei olnud, et kõike esimese kevadise päikesepiste kaela ajada. Selle korvamatu kaotuse avastasin loomulikult alles jupi jagu pärast südaööd, kui Ihastest ära sõitma hakkasin. Täna tegin pika jalutuskäigu eilse marsruudi linnasisesel osal, aga ei midagi. Nüüd ongi mu auto korgivaba.

Muidu on kõik enam-vähem normaalne. Ootamatu arvutivahetusega kaasnenud eestikeelne ohvits ajab mul juhtme endiselt kokku – asjadest arusaamiseks tuleb kõik menüüd jätkuvalt inglise keelde tõlkida. Sain oma passi tagasi, koos Hiina viisaga muidugi. Laupäevane lapsehoidmine oli mõnus. Madli jalgratta laenasin korraks Ül…

Diarios de motocicleta

Vaatasin eile õhtul Arte pealt. Kõigepealt oli väike lootus, et on hispaaniakeelne film prantsuskeelsete subtiitritega, aga kus sa sellega – kõik viimseni oli prantsuse keelde dubleeritud. Subtiitrid olid ainult laulusõnadel. Seega ei saanud ma tekstist mitte kübetki aru. Nojah, üksikutest sõnadest ja lausetest küll, aga sisu mõistmiseks jäi sellest väheks. Maastikud olid see-eest kõnekad. Kui saaks ajas tagasi rännata, siis 50-ndate aastate Lõuna-Ameerika oleks peaaegu unistus number üks. Ilma turistideta Lõuna-Ameerika.
Film oli tegelikult kurb. Ernesto naeratas väga harva – jäi tunne, nagu kannaks ta kogu maailma muresid oma õlgadel ja see takistaks tal elu nautida. Aga ehk oligi see tema roll selles ilmas? Sõber Alberto oli õnneks hoopis teisest puust mees – kelmikas, armastas tantsida ja kulges rõõmsalt läbi aja. Aga .... kuigi see retk muutis oluliselt nimelt Ernesto saatust, oli ässitajaks ja eestvedajaks ju hoopis Alberto? Ega ma ju ei tea, kumb neist oma valikutes õnnelikum ol…