Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2010 postitused

Kaks ja pool tundi madalal sagedusel

Kujutis
Treeningpäevikus seisab tänase päeva kohal „Pikk suusatamine 2:30-45“. See oli eile veel isegi täiesti plaanis, aga ... välja tuli nagu alati. Ehk tuli olla loominguline. Kui ma öösel kella ühe paiku koju jõudsin, otsustasin ilmastikuolusid arvestades jätta keerulisemad manöövrid järgmiseks päevaks. Suure valgega selgus küll, et mu tavapärasel parkimiskohal - sellel kolmandal, mille ma oma jõududega lahti kaevasin, sest kaks esimest auku hõivati pea koheselt kiiremate kaaselajate poolt – pole iseenesest ju midagi viga, aga ristmikul selle ees on hiiglaslik pudine lumehunnik. Ja selle all muidugi jää. Seega tuli enne talvist vigursõitu tegeleda kaevamistöödega. Ja nagu õige sportlane kunagi, tuleb enne trenni süüa korralik annus kaerahelbeputru vanaema vaarikamoosiga, panna peale pulsikell, riietuda sobivalt – ja tuld!




Ei saa salata, ettevõtmine kujunes päris meeleolukaks. Kõiksepealt nägin, kuidas terve perekond lükkas üht vanemat tõugu Hondat, mis iga 30 meetri järel regulaarselt kaap…

Alternatiivid välistatud

Kujutis
Viis ja pool tundi tutvumist Toulouse’ lennujaamaga on ilmselgelt liiga palju. Aga kui blondiin kohvriga Lufthansa teenindusleti juurde jõudis, oli check-in kell 10:00 väljuvale Frankfurti lennule juba lõppenud. Brünett neiu teispool letti võttis telefonitoru ja vadistas rõõmsalt midagi omas keeles. Seejärel kiikas üle leti mu kohvrit ja arvas, et selle saaks vabalt ka käsipagasisse võtta ja nõnda jõuaksin ma siiski oma lennule. Mispeale mina arvasin, et turvakontrollile ei pruugi meeldida mõned veinipudelid mu kohvris. (Tol hetkel teasin, et kuus veini ja üks floc, aga pärast lahtipakkimist selgus, et veine oli kokku hoopis seitse.) Tema leidis, et veinid võiks ju kohvrist välja võtta. Igatahes tolereeris ta mu emotsionaalset „no way’d“ elegantse professionaalsusega, kuigi ma ei usu, et ta päriselt aru sai, miks keegi oli valmis maksma 50 EURi, kui valida oli broneeritud lennule jõudmise või mõne pudeli veini ja poolepäevase lennujaamas konutamise vahel. Prantslased :). Ta ju ei tead…

Linn särab öistes tuledes

Kujutis
Kui ma reedel Tallinnas kliendikohtumisel olin, õnnestus mul skaibivestlus Madliga kuidagi sedaviisi pooleli jätta, et tema vastus minu viimasele repliigile jõudis minuni tegelikult alles pühapäeva pärastlõunal. Päike oli aga selleks hetkeks otsustanud teispoole pilve pugeda ja seetõttu polnud mul enam mõtet neid kõige värvikamaid vahtralehekaadreid püüdma minna. Mõtlesin, et teen selle täna tasa, sest kuidas sa ikka Pekingisse mulluseid või lausa tunamulluseid sügispilte saadad. Kui ma siis täna umbes kolmveerand seitsme paiku õhtul kaameraga linna läksin (no ei õnnestunud tööpäeva jälle õigel aja  lõpetada), oli päikeseloojang koos kõigi oma verevate värvidega täisjõus. Aga viie minuti jooksul, mis mul kulus kodunt jõe äärde jõudmiseks, oli leegitsev taevavõlv juba igavikku kadunud. Ja pimenes väga kiiresti. Nagu ikka ühes õiges põhjamaa linnas - vähemalt kaks silda kaheksa minuti jooksul.
 Emajõe tänav ilma vahtraalleeta.
Laterna all.  Jaani kirik paremal. Edasi läks juba nii pimedak…

Jäätis ja kõik tema sõbrad

Lihtsalt repliigi korras. Tervelt kaks päeva üritasin overlock-õmblusmasinat hooldusesse viia. Ikka masinakast järjekindlalt koos muu kolaga hommikul tööle minnes auto peale (kusjuures parematel päevadel kuuluvad kolakomplekti minu keskmisest suurem käekott, sülearvuti ja seljakott trenniasjadega), õhtul jälle nukra tõdemusega – täna ei õnnestunud – tuppa tagasi. Kolmapäeval lõpuks pigistasin vajaliku pooltunni oma tihedast päevast välja ja toimetasin masina kuhu vaja. Väike ohver tuli selle nimel siiski tuua. Lõunakeskuse kohviku Nobel asemel läksin tagasiteel lõunale Maaülikooli peahoone söögikohta. Ma olen seal korra varem ka käinud. Arvestades asukohta, võiksin sagedasemgi külaline olla. Aga ei ole ja niipea ei kavatse hakata ka. Ma ei ole sugugi mingi ärahellitatud maitsemeelega esteet, kes iga kolmanda roa juures nina krimpsu tõmbab ja kõrvale vaatab. Samas loobusin läinud talvel käimast ühes itaaliahõngulises toidukohas, kui keegi otsustas sealsetelt pastaroogadelt ära korjata …

Kiire on, aga kripeldab pisut ikka

Kujutis
Kui keegi juba arvabki, et ma olen päriselt Kopenhagenisse kolinud, siis see ei vasta tõele. Hoolimata sellest, et isegi mu viimane sünnipäev möödus sedakorda Dannebrogi all. Kuna Madlile jõudsin ette heita, et ta oma uue Hiina-blogi pilte ei allkirjasta, siis püüan ise väikestviisi eeskuju anda. Alustades lõpust ehk siis värskematest piltidest. 

Saadjärve jooksu stardis. Kaamerasse on püütud Anneli ja Karin. Minu jooksud toimusid sel laupäeval rahulikus tempos ja kaameraga, sest reede pärastlõunal ründas mind ootamatult äge nohu ja kõva kurguvalu kombinatsioon. Väga kehv ajastus, eriti kui arvestada seda, et külmetushaigused tabavad mind keskmiselt kord kolme aasta jooksul. Või oli see hoopis mõni hulkuv viirus? Ilm oli igatahes uskumatult ilus ja jooksjaid-keppareid arvukalt.
See siin ei ole sugugi roosamanna luubi all, vaid Ahja taga metsast leitud beibeseen. Mummud olid umbes sentimeeter-poolteist läbimõõdus ja pealt kergelt krobelised, justkui keegi oleks hernekommidele imepee…

Jooksjate jumal oli täna mulle armuline

Tartu kohal oli ammu juba taevas tume ja sooja kollakat tooni. Külm helesinine laotus jäi sootuks selja taha kusagile Aovere kanti. Selle kevade esimene äike algas hääletult ja üksikute eredate välgunooltega. Vihm hiilis aga vaikselt ligi. Suurem sahmakas jõudis pärale just hetkel, kui ma teiselt Kõrveküla tiirult naastes jalakäijate tunnelisse jõudsin. Pulsikell näitas 1:01. Tegin turvaliselt varju all venitusharjutusi, taustaks tõeline lahing koos kõuemürina ja valgusefektidega. Seitsme minutiga sai suurem valing otsa. Kevadveed asfaldil aga voolavad vist siiamaani, kui nad veel ära kuivanud pole. Nagu ikka ühes õiges muinasjutus.

Saagem tuttavaks – mu nimi on Ave-Rein!

Rangelt kronoloogilises järjekorras peaks olema hoopis Rein-Ave, aga miskipärast tundus teistpidine kombinatsioon mõnusam mõtelda olevat. Või peaksin klassikuid parafraseerides hoopis kinnitama, et olen kiip ja inimene?
Seda juttu sellisel kujul ei peaks siin praegu üldse olema. Seniavaldamata teoste nimekirjas on mul fragment sootuks teistsuguse meeleoluga story’st. Praegune lugu on aga 39.Tartu Maratonist, kus tuleb väga vähe juttu maratonist, aga sellevõrra rohkem sellest, mis juhtus enne ja pärast maratoni. Hakka või uskuma, et mu maratonidebüüt oli selge märguanne, et jätaksin oma kestvamad ja kiiremad liud endiselt Vooremäe kaheksakilomeetrilisele ringile või argipäevaõhtusesse dendroparki ning ei üritaks enam kunagi trügida massiüritustele.
Esialgu ei kavatsenudki ma maratonile minna. Osa jooksutrenne sai suusatamisega asendatud lihtsalt sellepärast, et oma vigastustest piinatud liikumisaparaadile - põlvehädad 2009.aasta hilissügisel ja lihaserebend (mis ei olnud tingitud sporti…

Hommikuvõimlemine köie ja konksu otsas

Autoga sõitmine ei ole meie talveoludes üldse ohtlik ja keeruline. Hoopis hoolikam tuleb olla parkimisega. Ebapiisav parkimiskiirus või paarkümmend sentimeetrit valearvestust esirataste asukohavalikul võivad mõneks ajaks kõik edasised kiiremad ringid lõpetada. Ma sain eile pärastlõunal vasakpoolse esirattaga pihta ühele natuke ebapädevale lohule. Kuna olin äsja Aurast tulnud, otsustasin, et olgu sedakorda hommik õhtust targem ja ei hakanud masina kättesaamiseks enam ponnistama.
Ei olnud hommik põrmugi targem. Auto seisis justnimelt seal, kuhu ta pühapäeval jäänud oli. Vasak ratas ikka poolenisti augus. Jääd ja lund ei olnud ka vähemaks jäänud. Sukeldusin puusadeni teeäärsesse lumme okste järele. Millest, nagu arvata oligi, polnud suuremat abi. Siduri kärsatamisest loomulikult ka mitte. See masin ei liikunud enam millimeetritki ei ette, taha, vasakule, paremale ega üles või alla. Seisin ja mõtlesin, et lõpuks pidi see siis ikkagi juhtuma. Et ma jään oma maja ees, 20 minuti jalutuskäigu…

Viiekas

Treeningplaanis oli tänase päeva kohal kirjas, et suusatamine 1:50, pulss pole oluline. See viimane muidugi ei tähendanud, et pulsi võib südamerahuga taevasse sõita. Pigem seda, et tõuse tuleb siiski rahulikult võtta. Mis on tegelikult pagana keeruline.
Alla kahetunnise treeningu pärast ei hakanud Vooremäele sõitma. Nädala sees oli korraks uitmõte, et põrutaks seekord hoopis Elvasse ja katsuks otsast Tartu maratoni rada. Aga see ju sama kaugel, nii et jäi ka ära.
Esimest korda siis valgel ajal dendropargis. Pealegi nädalavahetusel. Täitsa põnev oli. Silmipimestavalt päikeseline talveilm ja väga ilus suusajälg. Uskumatult ilus võrreldes viimase tuisujärgse õhtuga samas paigas. Ja ei mingeid jõuliselt uiskavaid mehi, kes tavaliselt must nagu kakivast kassist mööda vuhisevad. See eest nägin Tibi Telefoni, kel oli õnnestunud laskumise lõpus suusajälge kleepuda ja end seal häirimatult mobiiliga rääkima unustada (kiire manööver ja sujuv möödumine paremalt) ning mõni aeg hiljem astus väärika…

Tere troopika

Kujutis
Eestimaad üle pika aja tabanud soojalaine (külma on alla KÜMNE kraadi) on lubanud mul viimase nädala jooksul teha tervelt kaks lühikest (tund-poolteist) suusatrenni dendropargis ja ühe pika (üle kahe tunni) Vooremäel. Kuna ma võistlustele minna ei plaani, on suusasõit puhas lõbu ja meelelahutus. Mida enam ma suusatan, seda rohkem see mulle (taas!) meeldima hakkab. Vooremäel armastan ma pikka rada, kus rahvast tavaliselt vähem. Üksikud jõulised meesuisutajad tuiskavad aeg-ajalt mööda, aga üldiselt valitseb rajal rahu ja vaikus. Sõida ühtejutti või viimsepäeva laupäevani. Tegelikult saab sõita küll vaid senikaua, kuni hämarus metsa all võimust võtab ning silm enam suusarada muust lumevalgest foonist enam ei erista.
Dendropark on tavaliselt rahvarohkem. Eile õhtu hakul keerutas veel väheke tuisku, laskumistel võttis esialgu silmad vett jooksma (esimest korda tundsin, et äkki peaks ikka mingid prillid muretsema), rahvast oli aga ilmselt värske tuisulume tõttu vähem kui tavapäraselt. Kolm …

Mida ei mäleta, seda pole olnud

Kujutis
Et keegi ei hakkaks arvama, et see lause seal ülalpool ongi mu lühikokkuvõte aastast 2009, siis täiendan kohe esimeses lõigus seda alapealkirjaga "kaheksa poolikut postitust". Rahva ehk teisisõnu Madli tungival soovil järgneb pealkirjade paraad koos sisu lühitutvustusega:

23.02.2009 Mечтать не вредно. Bредно не мечтать.
Seda ma mäletan küll päris hästi. Lugu sellest, kuidas inimesed teatud olukordi ja käitumist absoluutselt erinevalt võivad tõlgendada ja millised tagajärjed sellel siis olla võivad. Antud juhtumil kuulusin mina ülemeeliku enamuse (kaks ühe vastu) ridadesse. Mis on harukordne, sest tavaliselt olen ma alati friikide nimekirjas. Juhtum lahenes suurema verevalamiseta, aga tõi siiski kaasa väikese peretüli. Saan aru, aga ei tunne ennast süüdi. Moraali ei järgne.

03.03.2009 Hakka või toitu jagama
Teema on jätkuvalt aktuaalne. Kaeblesin nimelt selle üle, et mul ei ole võimalik teatud toiduaineid osta endale sobivas (väikeses) koguses. Konkreetselt jõudsin kurta, et kohv…