Postitused

Kuvatud on kuupäeva aprill, 2008 postitused

Kadrioru kurvad torniga majad

Kujutis
Ma ei söanda praegu isegi sosinal hõisata. Hiina saatkond võttis täna lõpuks mu paberid vastu, kuigi oodates-kuulates-vaadates tekkis hetkeks tunne, et mul pole lootustki seda viisat saada. Ühele kodanikule mu ees öeldi, et töökoha tõend peab olema ingliskeelne (mul oli eesti keeles ja kusagil pole öeldud, mis keeles peab olema. Saaks hiinakeelse ka, kui ainult keegi küsiks.) Järgmise taotleja hotellibroneeringutega poldud rahul ja paberid visati tagasi. Venekeelne mees oli, ütles, et sõidab järgmisel nädalal ära ja tal on sel ajal kindlasti passi vaja. Aga see ei lugenud midagi. Ja stend nende kurikuulsate infolehtedega, mis eelmisel korral leti kohal rippusid, oli tõstetud lausa esikusse. Ma usun, et see oli Leo Hosteli ilus värviline voucher, mis nende südamed murdis, igatahes vene aktsendiga eesti keelt kõnelev naisterahvas – vist sama, kes viimasel korral – lappas mu pabereid nii- ja naapidi, küsis lõpuks passi ja kirjutas kviitungi vastuse kuupäevaga. See muidugi ei tähenda, et …

A nagu amarone

Kujutis
Sellest alustamegi. Reedeõhtu Veneto piirkonna veinidega, ekstra kummardusega amaronedele. Kui sisse lugeda ka maitsemeelte ergutamiseks proovitud Maschio Prosecco Extra Dry, siis kokku mekkisime tervelt üheksat veini. Isiklikku lemmikut oli nende maitsete seast ikka äärmiselt keeruline valida. Äkki Tommasi Amarone della Valpolicella Classico aastast 2001? Või hoopis Masi Costasera Amarone Classico sama aastakäik? Neis veinides oli lihtsalt liiga palju maitseid. Minu jaoks täpipealt õige koht Itaalia veinidega alustamiseks. Vein teeb inimesed leebeks ja sõbralikuks, kas pole?

B nagu Baer. Karl Ernst ikka, kelle kuju Toomel troonib. Tegime täna seal igavesti pika jalutuskäigu, et Annele (Holland) Tartut natuke lähemalt näidata. Auväärt vanahärra Baeriga seoses meenub mulle ikka see, kuidas viimasel ülikoolikevadel tema pead vahuveiniga pestud sai. Praegu teevad seda korporandid ja nendega keegi vististi seepärast ei pahanda, aga kaheksakümnendate teises pooles ei aplodeerinud dekanaadi …

Kännuämblik

Kujutis
Metsas on mõnus.

Postikanad on lume alt välja sulanud

Kujutis
Alustuseks kirjutaks selle aasta esimesest ja viimasest talvepäevast. Kuidas öine tuisk oli auto kõnniteepoolse külje oma äranägemise järgi aerodünaamiliseks vorminud ning mismoodi lumevallide ületamiseks tuli jõu ja ilu numbreid sooritada. Ja kuidas ratas lumes ringi käis ja mis tunne oli aeg-ajalt külg ees sõita. Mõnus! Aga see oli juba sada aastat tagasi. Praegu on väljas selge kevad ja lumehanged sedakorda unustusse vajunud.

Viimane aeg on kurjustada ka nende kretiinidega, kes jätkuvalt kella edasi-tagasi krutivad. Õnneks jäi mul eelmisel kevadel see hetk vahele, nii ma ei mäletanudki enam, kui valus see on. Jetlag kuubis, vähemalt. Kujutage vaid ette, et elate teispool polaarjoont (Skandinaaviamaades on see ju täiesti võimalik) ning olete sunnitud koos ülejäänud administratiivse piirkonnaga, kuhu juhtumisi kuulute, kella keerama. Kuigi osa aastast on nagunii polaaröö ja teine osa polaarpäev. Kes siin lisanduvast valgest ajast kõneles? Mind muidugi üllatas seegi, et ka Mehhikos kel…