29 aprill 2008

Kadrioru kurvad torniga majad

Ma ei söanda praegu isegi sosinal hõisata. Hiina saatkond võttis täna lõpuks mu paberid vastu, kuigi oodates-kuulates-vaadates tekkis hetkeks tunne, et mul pole lootustki seda viisat saada. Ühele kodanikule mu ees öeldi, et töökoha tõend peab olema ingliskeelne (mul oli eesti keeles ja kusagil pole öeldud, mis keeles peab olema. Saaks hiinakeelse ka, kui ainult keegi küsiks.) Järgmise taotleja hotellibroneeringutega poldud rahul ja paberid visati tagasi. Venekeelne mees oli, ütles, et sõidab järgmisel nädalal ära ja tal on sel ajal kindlasti passi vaja. Aga see ei lugenud midagi. Ja stend nende kurikuulsate infolehtedega, mis eelmisel korral leti kohal rippusid, oli tõstetud lausa esikusse. Ma usun, et see oli Leo Hosteli ilus värviline voucher, mis nende südamed murdis, igatahes vene aktsendiga eesti keelt kõnelev naisterahvas – vist sama, kes viimasel korral – lappas mu pabereid nii- ja naapidi, küsis lõpuks passi ja kirjutas kviitungi vastuse kuupäevaga. See muidugi ei tähenda, et mulle tingimata viisa antakse. Aga ma väga loodan. Meeleheitlikult.

Halva ilmaga Tallinnasse minek peaks õigupoolest lausa seadusega keelatud olema. Paha ilm on halb enne. Külmetad trammipeatuses, viisapabereid vastu ei võeta ja sööma pole ka kusagile normaalsesse kohta minna. Ja Tartus tervitab sind lõpuks lausvihm, mis paneb niigi nutusele päevale suisa vesise punkti (17.aprill). Selliseid lüüasaamisi ei ravi isegi hea punane vein.
Täna oli õnneks soe ja ilus. Hommikune buss peatus taas ka lennujaamas. Tallinna lennujaam tekitab mus alati vastakaid tundeid. Lahkumised (enamasti pikemaks ajaks, kui eales aimata oskaks) ja saabumised (kui sind ei oota keegi ja Eestimaa ilm on hall ja troostitu). See juurdeehitus, mis terminalile tehtud on, meenutab kahetsusväärselt 90-ndate aastate esimese poole ridaelamuid. Minu silma kriibib selle nägemine iga kord päris valusalt. Vana hoone on stiilne ja vähemalt väljastpoolt viisakalt renoveeritud, aga see uus .... Kes on see mees, kes Tallinna linnas neid ehituslube väljastab? Minu nõrdimus tuleb südamest, ausõna, ja seetõttu pööran ma oma pilgu hoopis lennujaama ees olevale autoparklale. Kus ei ole ainsatki rõõmsalt värvilist autot. Hinnalised, aga hallid.

Bussijaamast Kadriorgu läksin lausa teadlikult jalgsi. Vahtisin pea kuklas tänavaäärseid ja natuke kaugemaid maju ning jalakäijate valgusfoore, seal, kus neid oli. Jalutuskäik läks üllatavalt kiiresti, mis tähendab, et mul jäi piisavalt aega ka pargis patseerimiseks. Püüdsin leida paika, kus oleks vähem rahvast. Aga leidsin hoopis mitu kurba maja. Kadriorg asub iseenesest äärmiselt geniaalse koha peal – ühel pool meri, teisel kõrge kaldapealne. Renoveeritud ja päris uued majad (viimaseid on siin üllatavalt rohkesti) torkavad erksalt silma. Aga siis vanad, ebamäärast pruuni karva või suisa luitunud, katkistest vihmaveerennidest jooksnud veest mädandatud seintega – kelle omad on need? Äkitselt oleks Tallinnassegi vaja oma Supilinna Seltsi, kes iga vana maja lammutamise ohu korral kõva kisa teeks ja sellega rahva tähelepanu tõmbaks? Sest neid ’päris uusi’ on siia ikka väga palju ehitatud. Ja mõned päris vanad ja ilusad seisavad täiesti jumalast hüljatuna ainult paari sammu kaugusel Narva maanteest. Eriti muserdav on Hiina saatkonna ümbrus. Piritapoolne naabermaja on erakordselt laiade räästaalustega puithoone, mille külge kellegi osavad käed ja piiratud mõistus on pookinud mingeid veidraid juurdeehitisi. Mis on pealegi poolikud. Linna poole jäävad kaks sootuks hüljatud väljanägemisega hoonet. Kas see on omanike ahnus, saamatus või kellegi eesmärgipärane tegutsemine? Need lagunevad majad praktiliselt Tallinna kesklinnas, ma mõtlen. Tartus on taolist rikkalike dekoratsioonidega puitarhitektuuri tunduvalt vähem. Haapsalu supelsakste stiil? Vene kaupmehed? Kes olid need, kes maksid kunagi nende tornide, hävinud puitbalustraadide ja nikerdatud räästasarikate eest? Ja kas laseb keegi neil täna teadlikult laguneda, et omandada hiljem väärtuslik maalapp ilma tülika vana majata? Äärmiselt lühinägelik mu meelest. Sest selle elukeskkonna põhiväärtuse moodustavad just nimelt need vanad majad. Igatahes, Supilinna Selts peaks kiiremas korras kaaluma oma tegevuse laiendamist Tallinna suunal.


27 aprill 2008

A nagu amarone

Sellest alustamegi. Reedeõhtu Veneto piirkonna veinidega, ekstra kummardusega amaronedele. Kui sisse lugeda ka maitsemeelte ergutamiseks proovitud Maschio Prosecco Extra Dry, siis kokku mekkisime tervelt üheksat veini. Isiklikku lemmikut oli nende maitsete seast ikka äärmiselt keeruline valida. Äkki Tommasi Amarone della Valpolicella Classico aastast 2001? Või hoopis Masi Costasera Amarone Classico sama aastakäik? Neis veinides oli lihtsalt liiga palju maitseid. Minu jaoks täpipealt õige koht Itaalia veinidega alustamiseks. Vein teeb inimesed leebeks ja sõbralikuks, kas pole?

B nagu Baer. Karl Ernst ikka, kelle kuju Toomel troonib. Tegime täna seal igavesti pika jalutuskäigu, et Annele (Holland) Tartut natuke lähemalt näidata. Auväärt vanahärra Baeriga seoses meenub mulle ikka see, kuidas viimasel ülikoolikevadel tema pead vahuveiniga pestud sai. Praegu teevad seda korporandid ja nendega keegi vististi seepärast ei pahanda, aga kaheksakümnendate teises pooles ei aplodeerinud dekanaadi tädid meie ettevõtmise peale teps mitte. Õnneks piirdus toonane karistus siiski ainult kerge näpuviibutusega.

C nagu Crepp. Nad on teisele korrusele liharestorani teinud ja pakuvad seal kõiksugu sõralistest, sulelistest ja isegi soomuselistest valmistet’ roogi. Esimese hooga astusime kohe trepist üles ja kui lahke ettekandja meile aknaalust lauda pakkus, meenus mulle, et olin poole viieks hoopis rehvivahetuse aja kinni pannud. Asi lahenes aga kenasti – sama laud reserveeriti meile hilisemaks ajaks ning pärast vajalikke tehnilisi protseduure lubasime endale luksusliku õhtusöögi. Magustoit jäi küll järgmiseks korraks. Ja nende lammast, mida kenasti savipottides serveeritakse, tahaks ka proovida. Koos mingi mõnusa veiniga, mis seekord tänu auto olemasolule joomata jäi.

H nagu Hiina. Kuna Hiina saatkond tahtis lisaks hunnikule paberitele, mis mul juba olemas olid, lisaks ka hotellibroneeringuid, siis viimaste hankimisega sai nädala hakul kirglikult tegeletud. Kõik broneeringud on minu isikliku matkabüroo Hong Kongi filiaaliga kooskõlastatud. Pekingi hostel oli iseäranis püüdlik – viisa tarvis väljastati jpg-formaadis voucher minu passinumbri ja muude strateegiliste andmetega ning broneeringu kinnitusele oli lisatud ERITI põhjalik kirjeldus, kuidas erinevatest lennu- ja raudteejaamadest sinna kohale jõuda. Järgmisel nädalal lähen siis Hiina saatkonda järgmisele katsele. Sedakorda on see loodetavasti edukas.

KKK ehk Kõik Kirjutasid Kirjandit. Ja ülejäänud kirjutasid kirjandikirjutamisest. Ning ajaleht Postimees kirjutas lisaks veel sellest, kuidas haridusminister manitses noori mitte kohe pärast keskkooli lõppu välismaale õppima minema. Mul pole siia muud asjalikku lisada, kui et selleaastaste lõpetajate jaoks oli see ilmselgelt hilinenud sõnum. Sest teatavasti ootab näiteks Oxbridge sisseastujate dokumente juba viimase keskkooliaasta septembris ja kõik ülejäänud ingliskeelse maailma väärikamad kolledžid ja ülikoolid hiljemalt jaanuaris. Seega on need, kel oli plaanis väljamaale edasi õppima minna, seda tänaseks tegelikult juba teinud. Ja mina ei leia, et selles iseenesest midagi halba oleks, pigem vastupidi. Ongi viimane aeg, et meie maailm natuke avaramaks muutuks.

L nagu Laululahing. Olen seda ikka laupäevaõhtuti vaadanud, teine saade on ainus, mis millegipärast vahele jäi. Ja see, et mul paaris kooris ka sõpru-sugulasi leidub, lisab asjale ainult vürtsi (kellele ei meeldiks oma tädipoega teletupsuks kutsuda!). Aga tänane žüriiliige kodanik Hõbemägi oleks võinud küll rohkem sõnu valida, iseäranis hetkel, kui ta TLÜ meeskoori kitarrimängu kritiseeris. Alles see oli, kui Eesti Ekspress avaldas artikli meie armsa emakeele vigasest kasutamisest. Ja nüüd teeb nende oma peatoimetaja ilmse prohmaka sõnade ’õieti’ ja ’õigesti’ kasutuses. Kas siis korralik keeleoskus ei olegi ühe hea ajakirjaniku põhiline töövahend? Või peatoimetaja ei olegi äkki ajakirjanduse esindaja? Miinus kümme punkti selle etteaste eest, ilma igasuguse kõhkluseta.

S nagu sushi. Minu mäletamist mööda ei ole Tartus veel ainsatki sushirestorani. Aga reedeõhtuste amaronede ja ripassode sekka (õigupoolest enne neid) proovitud spetsiaalne sushi-vein pealkirjaga Samaia, mille itaallased olid valmis nikerdanud, oli sedavõrd aromaatne, et vääriks enda kõrvale asjakohast tahket ainest igas maailma punktis. Ja kuna Madli on Hong Kongis lisaks kõigele muule ka sushi-valmistamise ära õppinud, siis võtsime algavaks nädalaks plaani veinivarude täiendamise. Ning Creppi kõrval on suhteliselt hüljatud väljanägemisega maja, mille teine korrus oleks järgmise suu(re)pärase söögikoha jaoks perfektne paik. Heakene küll, kui me just restorani ei raja, siis ühe korraliku sushisöömise koos kohase veiniga võtame sel suvel kindlasti ette.


T nagu Taagepera loss. Eelmisel pühapäeval vanaisa juubelilt tulles põikasime sealt korraks läbi. Meie suguseltsis on nimelt jaanipäeva paiku pulmapidu oodata. Komisjon hindas potentsiaalset peopaika praktiliselt keldrist katuseni ning kiitis selle heaks. Lossitornist – kes iganes viitsib sinna ronida – avaneb imeline vaade ümbrusele. Kogu see tornironimise ilu ja võlu maksab tavaolukorras 15 krooni näo kohta, aga seda öeldakse teile alles siis, kui olete juba tornist alla roninud. Olukorra leevendamiseks esitlesime end grupina ja saime soodushinna. Aga mu reielihased tuletasid toda torniretke veel paar päeva meelde. Nojah, ega keegi ei sundinud mind ju treppidest üles jooksma.


Aitab küll. Kõik need tähed, mida ei ole eraldi esile tõstetud, tuleb ridadelt või nende vahelt ise üles leida. Sest ÖÖ on juba käes ja mul on aeg magama minna.

11 aprill 2008

Postikanad on lume alt välja sulanud


Alustuseks kirjutaks selle aasta esimesest ja viimasest talvepäevast. Kuidas öine tuisk oli auto kõnniteepoolse külje oma äranägemise järgi aerodünaamiliseks vorminud ning mismoodi lumevallide ületamiseks tuli jõu ja ilu numbreid sooritada. Ja kuidas ratas lumes ringi käis ja mis tunne oli aeg-ajalt külg ees sõita. Mõnus! Aga see oli juba sada aastat tagasi. Praegu on väljas selge kevad ja lumehanged sedakorda unustusse vajunud.

Viimane aeg on kurjustada ka nende kretiinidega, kes jätkuvalt kella edasi-tagasi krutivad. Õnneks jäi mul eelmisel kevadel see hetk vahele, nii ma ei mäletanudki enam, kui valus see on. Jetlag kuubis, vähemalt. Kujutage vaid ette, et elate teispool polaarjoont (Skandinaaviamaades on see ju täiesti võimalik) ning olete sunnitud koos ülejäänud administratiivse piirkonnaga, kuhu juhtumisi kuulute, kella keerama. Kuigi osa aastast on nagunii polaaröö ja teine osa polaarpäev. Kes siin lisanduvast valgest ajast kõneles? Mind muidugi üllatas seegi, et ka Mehhikos kella keeratakse. Nagunii läheb seal vara valgeks ja teisipidi kuue-seitsme ajal õhtul äkitselt pimedaks ja seda tõsiasja ei muuda mingi kellakeeramine. Ja kõik kodanikud, kes armastavad varakult tõusta – teil on vabadus seda teha sõltumata sellest, missuguseid numbreid kella sihverplaat parasjagu näitab. Püüdke aga ette kujutada, kui te õhtul väsinud olete ja keski keelab teil magama minemast. (Ei keela ju tegelikult?). Ühesõnaga, jätke need kellad rahule, valge aja pikkus ühelgi laiuskraadil ei sõltu sellest, mis suunas kella keerata. Sellest oleks aeg juba aru saada. Pikk jutt sai. Aga inimese kohta, kes kolm päeva peavaluga ringi kõndinud on, oli see tekst isegi liiga leebe.

Aga see-eest on postikanad ellu ärganud. Finnair Plus ’rõõmustas’ mind kliendikirjaga. Hoolimata mu staatusest ei lubanud Finnairi veebileht mul teha sellist lennupiletite broneeringut nagu ma tahtsin. Ühesõnaga, oli võimalik broneerida kaks edasi-tagasi piletit marsruudil Tallinn - Hong Kong, aga kombinatsiooni peale üks edasi-tagasi pilet pluss üks tagasipilet teatas seesama leht, et soovitud kuupäeval Hong Kongist Tallinnasse lennata ei saa. Huvi pärast katsetasin veel ± kolme päevaga ja olin oma eksperimendi lõpuks üsna veendunud, et Finnair üheotsapileteid üldse ei müügi (neiu infotelefonilt väitis, et müüvad küll). Nii ma ostsingi kaks edasi-tagasi piletit. Koos broneeringu teatega ütles Finnair järgmist: ’Flights must be taken in the sequence shown on the ticket. If no-show on the outbound flight, the seat on the inbound flight is cancelled.’ Vahva. Justnagu keegi ostaks lennukipileteid Hong Kongi puhtalt meelelahutuseks. Kui ma omaks sama palju infot nagu lennufirmad, kes pärast broneeringu tegemist taolisi teateid väljastavad, siis oskaks ehk isegi kommenteerida. Kahjuks ei ole HK sooduspileteid selle aasta Stocki hullude päevade programmis. Nende pärast oleks isegi tasunud Tallinna sõita. Aga tegu on tehtud ja 25-ndal mail lahkun taas Eestist.
Siis rõõmustavad mind oma kirjadega igasugu väljamaa koolid (tõtt-öelda tulevad need kirjad muidugi Madlile, aga kuna teda enamasti Eestis kohal pole, siis on mul volitus neid avada ja lugeda). Esimene vahva kiri saabus Saint Louis University Madridi Campus’e kohta. Ameerikas Missouris asuv emaülikool pakub võimalust kaks esimest aastat Madriidis õppida ning seejärel USAsse suunduda. Suurepärane võimalus neile, kes armastavad hispaaniakeelset maailma.
Teine kiri tuli sellisest koolist nagu Franklin College Switzerland. See oli iseäranis sümpaatne. No mida arvata koolist, kes promob end taolise sloganiga nagu ’An American Degree. A European Life. A Global Experience.’ (kui suurtähed said valesse kohta, siis vabandust). Ehk siis kool, mis asub paigas, kus käeulatuses on nii Itaalia, Prantsusmaa kui Austria. Ja sissejuhatuses iseloomustab end „ .... was founded to offer a new kind of education, fostering substantive international and cross-cultural studies as an integrated part of a liberal arts education.“ Mis konkreetsel juhul seisneb selles, et selle kolledži nelja-aastase õppekava raames on igal sügisel ja kevadel võimalik reisida 10-12 erinevasse riiki. Ja see on õpingute loomulik osa. Ise nad defineerivad seda unikaalse võimalusena.
Mõlemat kirja (iseäranis Šveitsi oma) lugedes läksid mu mõtted sellele, miks ükski Eesti ülikool rahvusvahelise IB-diplomi omanikke ei püüa - eriti muidugi neid, kes kohalikku päritolu on. Kas neid on täna veel liiga vähe? Suhteliselt tõenäoline muidugi. Või kehtib siin põhimõte ’kui sind pole SAISis, siis pole sind olemaski?’ Aga mis motiveeriks selliseid inimesi Eestis edasi õppima? Riigieelarvelistele kohtadele kandideerimine on kohaliku bürokraatia tõttu uskumatult keeruliseks, kohati isegi ebareaalseks tehtud, rahvusvahelised õppekavad on aga reeglina tasulised ja toimivaid stipendiumifonde (vist?) pole olemaski. Mujal on ahvatlused ja võimalusedki tunduvalt suuremad. Aga kas siis, kui bakalaureus käes, on midagi paremat oodata? 1988-1989 sündinutel lasub lisaks arvuka põlvkonna needus. Näiteks Ivy League 2007.aasta statistika näitab selgelt, kui palju SAT-testi maksimumtulemustega kandidaate nende ülikoolidesse ei pääsenud, ja ainuüksi sel põhjusel, et potentsiaalseid üliõpilasi oli liiga palju. Ning Eestis kujutletavaid ’laulva revolutsiooni lapsi’ pole tegelikult olemas, sest samadel aastatel oli sündivus terves maailmas erakordselt suur. Ameerika ülikoolid on ses suhtes väga hea indikaator, kuna sinna pääseb õpitulemuste alusel, sõltumata üliõpilase majanduslikust olukorrast.
Iseäranis põnev on vaadata USA kolledžite ’ranking’uid. Kuna Madli valik on ’liberal art college’, siis seda teemat (tõsi, lõpuni süvenemata-mõistmata) olen veidi jälginud. Siin on ametlik edetabel . Aga on olemas veel nimekiri ’kuhu tegelikult kõige rohkem minna tahetakse’, mis on mõnevõrra teistsugune (militaarne haridus on Ameerikas populaarne).
Hetkel on muidugi veel vara tibusid lugeda. Pidulik moment koos otsuste tegemisega tuleb arvatavasti aprilli teises pooles. Kindel on ainult see, et Ameerikasse-minek on kindel. Ja mina pean taas hakkama lennupileteid broneerima, mis on tüütu ja kurnab rahakotti.
Ning nädala lõpul tuli kõikse kaunim ümbrik. Kuigi päritolult taas ookeanitagune, tekitas mus ärevust selle alumisse serva trükitud Madli praeguse kooli nimi. Hetkeks tärkas mus unenäoline lootus, et äkitselt on meid otsustatud teise aasta õppemaksust vabastada. Kirja saatja oli pika nimega organisatsioon NSHSS ehk The National Society of High School Scholars. Kutsuvad Madlit oma organisatsiooni liikmeks astuma. Kuna sõna ’National’ on antud kontekstis puhtalt Ameerika-keskne, siis võttis kutsutu endale väikese mõtlemisaja.

Ja parim jääb viimaseks, kuigi saabus esimesena. Madli postkaart Filipiinidelt. Esiküljel uhke pilt pealkirjaga ’King of the Road, Jeepney, Philippines’ ja tagumise poole pääl lühikokkuvõte nende imelisest reisist. Nüüd raamistab see ühes kõigi ülejäänud Madli saadetud postkaartidega mu Guatemaala kaarti. Kogu maailm mu toa seinal, Aasiast Ameerikani, Euroopa välja arvatud. Elu vist ongi selline.

Aga mis kirjakandjatesse puutub, siis need arvatavasti ei pea meie majja adresseeritud võõramaist ümbrikku nähes enam isegi täpset aadressi lugema, vaid võivad need kirjad joonelt minu postkasti panna.

Muru loomine. Vt ka - raua needmine / hiiretips läks putru keetma / minu esimesed triibulised

Oh neid murumõtteid küll, mis mind viimastel aastatel kevadeti tabanud on! Siiani pole asi mõtetest kaugemale jõudnud, sest kogu värske...