Viis ja pool tundi tutvumist Toulouse’ lennujaamaga on ilmselgelt liiga palju. Aga kui blondiin kohvriga Lufthansa teenindusleti juurde jõudis, oli check-in kell 10:00 väljuvale Frankfurti lennule juba lõppenud. Brünett neiu teispool letti võttis telefonitoru ja vadistas rõõmsalt midagi omas keeles. Seejärel kiikas üle leti mu kohvrit ja arvas, et selle saaks vabalt ka käsipagasisse võtta ja nõnda jõuaksin ma siiski oma lennule. Mispeale mina arvasin, et turvakontrollile ei pruugi meeldida mõned veinipudelid mu kohvris. (Tol hetkel teasin, et kuus veini ja üks floc, aga pärast lahtipakkimist selgus, et veine oli kokku hoopis seitse.) Tema leidis, et veinid võiks ju kohvrist välja võtta. Igatahes tolereeris ta mu emotsionaalset „no way’d“ elegantse professionaalsusega, kuigi ma ei usu, et ta päriselt aru sai, miks keegi oli valmis maksma 50 EURi, kui valida oli broneeritud lennule jõudmise või mõne pudeli veini ja poolepäevase lennujaamas konutamise vahel. Prantslased :). Ta ju ei teadnud, MIS veinidest täpselt jutt käis ja kui palju neid pudeleid oli (pudelite arv on siinkohal õigupoolest teisejärguline).
Chàteau d'Yquem Sauternes 2007
Minu õnn algas varahommikul kell 5:43 Bordeaux St Jeani raudteejaamas. Mitte eladeski ei oleks osanud ette kujutada, et varahommikune Bordeaux-Toulouse rong, mis väljub täiesti õigel ajal, suudab poolteist tundi hilineda. Ja keegi isegi ei streikinud. Paraku on raudteeliiklus üksiküritaja vaatevinklist vaadates justkui force majeure, mis võib mitte meeldida, aga rongi pealt mahahüppamisest või planeerimata paanikahoogudest ei ole sellistel puhkudel kopika eestki kasu. Prantsusmaa raudteejaamad on väga rataskohvrivaenulikud. Ehk siis aeg-ajalt tuleb oma tinaraske kohver lihtsalt sangapidi kätte võtta ja treppidest üles-alla joosta. Võib-olla on see ka mujal nii, aga kuna ma tavaliselt reisin seljakotiga, mis reeglina ei sisalda ka veinipudeleid, ei ole ma seda pisiasja kordagi varem tähele pannud. Ja kuidas neil seal ratastooliinimesed üldse liikuda saavad?
Otse loomulikult ei olnud raudteejaama ees AINSATKI taksot, see-eest oli aga päris arvestatav elav järjekord taksot ootavatest inimestest. Neid lisandus kogu aeg. Paari ootaja käest üritasin paluda, et nad mu ette laseksid, kuna olen oma lennust maha jäämas, aga tundus, et igasugune humanism oli sel ajahetkel siitilmast kadunud. Mingi mehe käest sain (vist?) sõimata ja üks tütarlaps ütles mulle suht-koht korralikus inglise keeles, et ka tema näiteks kooli hiljaks jäämas ja miks peaksin mina miskitmoodi parem olema, et mind järjekorras ette lasta. Viis, kuidas seda öeldi, oli silmnähtavalt vaenulik. Ei saaks öelda, et ma seepeale väikeses hämmingus poleks olnud.
Taksojuht see-eest suutis prantslaste mainet kõvasti parandada. Kuigi tema inglise keel suurem asi polnud (tõtt-öelda ei saa minagi oma prantsuse keele oskusega eriti kiidelda), mõistsime teineteist kohati suurepäraselt ja ta tegi oma parima, et mind võimalikult kiiresti lennujaama viia. Mitte lihtsalt lennujaama, vaid täpipealt selle ukse juurde, kust joonelt Lufthansa checkinni pääses. Ta vist oleks maandumisrajale ka sõitnud, kui seee võimalik olnuks :). Meist kummastki sõltumatutel põhjustel ei olnud sellest ponnistusest aga kuigivõrd abi. Aga minu pikas päevas oli see küll esimene helgem hetk.
Edasi läks kõik rutiinselt, ehk tehes seda, mida tavaliselt lennujaamades passimise ajal tehakse – lüües aega surnuks eranditult kõigis poodides, lugedes sisserändajatele mõeldud turismibrožüüre, süües ja juues veini ja tehes seda veel kord ja veel kord. Magamine oleks iseenesest samuti kõne alla tulnud, aga selle jaoks olin ma hommikust saadik juba natuke liiga erutatud. No ja lõpuks sõbralik taaskohtumine oma reisikaaslastega, kes olid valge inimese kombel kella seitsmeni maganud, hotellis rahulikult hommikusööki nautinud ja seejärel alles Toulouse’ poole teele asunud. Jällenägemisrõõm oli suur.
Nüüd on Lufthansa kiitmise koht. Esimest korda lendasin nendega ja arvan, et tulevikus lendan kindlasti veel. Minnes oli meil Münchenis suhteliselt lühikese ajavahega ümberistumine jätkulennule, ja kuna meie lend hilines, oli Tallinnast tulnud lennul minibuss vastas ning kogu meie kaheksaliikmeline seltskond ja pagas transfeeriti joonelt mööda lennuvälja ühelt lennukilt teisele. Ja mitte ainuski kohver ei jäänud selle kiirsiirdamise käigus kaduma või ei saanud viga, nagu juhtus pea eranditult kõigi nendega meie seltskonnast, kes lendasid kongressi ajaks otse Bordeaux’sse ja olid endale valinud teised operaatorid. Aga rändamine ongi alati natuke loterii, kus alati päris kõik valikud sinust endast ei sõltu. (Rubriik Siiri, valge vein ja šokolaad jääb rosinana veel siseringi infoks – kes teab, see teab, kes ei tea, see küsib).
Aga lõpuks siis rohmaki ka reaalsesse ellu. Kõik meie seltskonna tartlased, välja arvatud mina (ja nagu kõik me teame, pidin ma Tallinnasse jõudma oluliselt varem kui umbes kell 23:00 või sama suurusjärk kopikatega ning seetõttu polnud mul olnud vajadust mõelda sellele, kuidas Tartusse saada), olid veendunud, et on olemas kesköine Tallinn-Tartu buss, mis alustab oma sõitu sadamast ja peatub ka lennujaamas ning millega on ka hilistel reisijatel kenasti võimalik koju jõuda. Selline buss on tõepoolest olemas ja sõidab nimetet’ marsruuti pidi ilmselt tänapäevani, kui vedaja veel pankrotti pole läinud. Aga teeb seda vaid neljal tagumisel nädalapäeval. Kõik esmaspäevased, teisipäevased ja kolmapäevased reisijad peavad ise vaatama, kuidas hästi saavad. Ja juhtumisi oli parasjagu esmaspäev. Arvestades seda, kui väga me juba mõtetega kodus olime, ei olnud tekkinud olukord enam eriti naljakas. Müncheniga samal ajal saabub ka viimane Kopenhageni lend. Viimane buss Tallinnast Tartusse väljub bussijaamast aga 23:00 ja viimased saabujad ei jõua selle bussi peale ka parima tahtmise juures (siinkohal tahaks taustaks üht tuntud sloganit tsiteerides natuke tigedalt tatti pritsida, oi kuidas tahaks). Ega eriti valikuid pole - võtame endale hotelli Narva mnt ja Kreutzwaldi tänava nurgal. Sellest ma ei taha enam edasi rääkida. Sest ma ei saa aru, kuidas NII kliendivaenulikud ettevõtted täna üldse veel elus on. Ükskord kui mul rohkem aega on, pühendan sellele teemale eraldi pisut pikema jutu. Täna vaid sedapalju, et tegelikult olnuks õige sellest hotellist lihtsalt sirge seljaga joonelt välja astuda. Kuna me olime lihtlabaselt väga väsinud ja vajasime keset südaöist Tallinna kõigest voodit, kus hommikuni magada, siis seda me lõppkokkuvõttes ka tegime. Kõigest hingest tahaks aga uskuda, et see kogemus oli ainult halb unenägu (aga ei olnud ju!).
Lumetuisk teel kella seitsmese täistunni ekspressiga Tallinnast Tartusse oli kuldsete viinapuuväljade kõrval küll väga masendav vaatepilt, aga selline see elu juba kord on. Lahtiste kingadega lumehanges.
Veinigurmaanidele luban kübeke reisijuttu ka, aga ilmselt mitte enne kui pärast laupäevast põdrajahti.
