Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2008 postitused

Ticket to Fly

Enam-vähem täpselt kaks nädalat tagasi (paari tunniga võin eksida) oli põhjust mõtiskleda peoloomade raske elu üle. Väga hea põhjus oli, muuseas. Alustasin tantsupõrandal umbes kell üheksa reede õhtul ja lõpetasin viie paiku laupäeva varahommikul. Siis, kui meid Maasikast välja visati. Löntsisime jalgsi läbi lörtsise linna koju, jalad loomulikult läbimärjad. Kõigest eelnenust tulenevalt leidis hommikusöök aset umbes kell neli õhtul. Ning mitte keegi ei tuletanud mulle meelde, et minu parempoolsele põlvele ei mõju kestvad koormused just eriti toniseerivalt. Nõnda ma siis hommikukohvi juues endamisi arutlesingi, et kuidas nende tüüpide tervis vastu lööb, kes pidevalt klubitamas käivad. Äkki nad teevad seda kuidagi mõõdukamalt? Või olen mina klassikalise peoloomaga võrreldes lihtsalt ülemäära kirglik (koos kõigi kaasnevate tagajärgedega)?
Ja nüüd juhtus see taas. Ega ma ei oskagi miskit kosta. Jalg sedakorda õnneks ei valuta, auto tõin kontori juurest ka juba ära (tänud Annelile, kes mu p…

Selle metsa taga. Ei ole mets. On meri.

Kujutis
Otsustasin talvituda. Täiesti spontaanselt ja egoistlikult. Aga ärge mind parem uskuge. Tegelikult jätkasin ma meie kunagist Ida-Virumaa reisi. Selle koha pealt, kus onu Rauli fotoka ainus aku tühjaks sai. Tervitused Toilast !



Muinasjutumets
Üks väike .... oli rannal maas :P
Suisa suhkrune
Selge ja särav
Härmalõngad
Valaste juga
Vesi ja jää
Ontika mõis. Aeg ringivaatamiseks oli napivõitu, aga mõisavalvur Uku andis lahkesti telefoninumbri ja kutsus tagasi.
Varemetel on oma võlu.

Fantoomlend marsruudil Stockholm-Riga

.... toimub tõenäoliselt järgmise aasta 10.mail. Ja see on kõige tagumine osa ühest ookeaniülesest lennust, mis peaks alguse saama Ohio pealinnast Columbusest. Lend ise on broneeritud süsteemis Amadeus ja esimene pool sellest on juba sajaprotsendiliselt ära kasutatud.

Loomulikult ei saanud keegi eelnenud sonimisest aru. Olin minagi üsna hämmingus, kui mulle eelmise reede õhtul kella kaheksa paiku helistati ning naishääl teatas, et minu lend marsruudil Stockholm-Riga on ära jäetud. Sest enda teada pole ma elu seeski euroopasisestele lendudele pileteid ostnud. Hetk hiljem taipasin, et see on osa Madli tagasilennust. Naishääl, kes esindas ettevõtet nimega Bookinghouse (mille kaudu ma need piletid broneerisin), andis mulle Rootsi suunakoodiga telefoninumbri, kuhu asenduslennu saamiseks helistada. Ja kui ma palusin teate lennu ärajätmise ja kontakttelefoni kohta oma e-mailile saata, keeldus üsna kategooriliselt.

SASi infotelefon on nähtus omaette. Nagu korralik vanaaja inimene filtreerisin k…

I don’t like it. I just love it!!!

Kujutis
Mmmm ..... mõnus. Lumi ja tuisk. Pühapäeval tormas ilma umbe ja mu köögiakna värviline vitraažkala ujus üksikuna lõputus valges lumeookeanis. Tädid-onud telekast käskisid autodel paagid täis tankida ja telefonid tee peale kaasa võtta. Sättisin oma masina tagasi tulles ületee parkimistaskusse, kenasti diagonaalis, taguotsaga pisut äärekivist eemal, lootuses, et hea õnne korral (kui tuul öö jooksul ei pööra) on vähemalt üks esiratas kindlal pinnal ning suudan hommikul kõrvalise abita tööle jõuda.

Aga oh armast üllatust! Õue astudes pidin esimese asjana tõdema, et kui kurja ilma vastu on end võimalik kaitsta, siis inimnäoliste idiootide vastu paraku mitte. Sest keskmise trepikoja rohelise lehega oopelvektra oli otsustanud end kenasti risti minu auto nina ette parkida. (Siinkohal kuumad tervitused kõigile debiilparkijatele! Ja seejärel: laena mulle buldooserit, Vanemuine!) Ja loomulikult polnud mul halli aimugi, kus täpselt see tüüp elab, kes mind nii nahaalselt ära blokkinud oli. Õnneks o…

Ma olen terve mees ja tahan seda kõike saada

Tegelikult olen ma hoopis suhteliselt haige. Sellest hoolimata endiselt maksumaksjate üha lühenevas nimekirjas ning mul peaks (mitte ainult teoreetiliselt) olema õigus riig poolt vahendatavale arstiabile. Ilma et ma selle eest, et abist tõepoolest ka abi oleks, mingeid miljoneid juurde maksma peaksin.

Ühesõnaga, juhtus see, mis oleks ehk võinud juhtumata jääda. Üks minu vähestest põlvedest otsustas üles öelda. Nimelt see vasakpoolne, millega mul siiani ainsatki probleemi polnud. Sedakorda tekkis väike kangestus ja valu eelaimdus kohe samal õhtul pärast jooksu. Nojah, ma sain vett ja vilet ka – viis viimast kilomeetrit päris korralikus vihmas ja venitusi tegin alles kodus, sest seisvas seisundis ei tahtnud enam kuidagi edasi õue ligunema jääda. Esmaspäeva hommikul olin igatahes mõlemast jalast lombakas. Panin ikka salvi ja sidet - glükoosamiini preparaati tarbin nagunii regulaarselt - ning käisin teisipäeval Anneliga isegi jooksmas. Neljapäeval enam ei läinud. Reedel olime kahekesi sulg…

PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, MADLI!

Hooajalisi harjutusi lennulihastele

Et kõik uus on unustatud vana, tõestas tänane EMT sõnum „Tere tulemast Soome!“ Ja mis iganes seal edasi kirjas oli. Põhiliselt ikka see, palju maksab helistamine Soomest Eestisse ja kui palju kõnede vastuvõtmine kohapeal. Iseenesest ju vajalik informatsioon. Mis seal salata, sama sisuga sõnumeid tuli koguni kaks tükki järjepannu ja ma olin seepeale suhteliselt hämmingus. Eee-emm-tee saadab analoogseid sõnumeid iga kord, kui juhtud laekuma mingisse välisriiki, kus neil roamingupartner on. Kõnehindadega nad nõnda lahked ei ole. Näiteks Hiinasse saabumisel soovitati roaminghinnainfot vaadata EMT infomenüüst (see vaatamine on tasuta). Hong Kongi hindu nad ka une pealt ei teadnud. Mida veel? Guatemalas ja Belizes vähemalt aasta tagasi EMT-l koostööpartnerit ei olnud. Mehhiko hindu enam ei mäleta. USA number võttis kohe peaaegu jalust maha ja sundis telefoni välja lülitama. Aga Lätiga seevastu on lugu tunduvalt parem – hinnanumbrid suisa sõnumis ja ühe operaatori korral oli isegi kõnede vas…

Improvisatsioon ...

Kujutis
.... on risk, ütles Rein Rannap just äsja OPi saates. Ja lisas, et nimelt seepärast tänapäeval PÄRIS improvisatsiooni praktiliselt ei kohta. See ehtne oli vanasti, siis kui džäss alles sündis ning kõik liigutused polnud ilmtingimata mingi rahaühikuga mõõdetavad. Kuigi. Ma olen suhteliselt kindel, et kusagil sünnivad ka täna need ehtsad improvisatsioonid. Jah, plaadile neid küll vist reeglina ei kõrvetata. Aga no mida mina sellest ka tean. See teine r-tähega asi, rõõm, peaks ka vist ühe õige improvissi juurde kuuluma. Või kurbus, kuidas kunagi. Igatahes üks vürtsikas emotsioon.

Ma siis ka pillun spontaanseid killukesi möödunud päevadest. Ja iseenese lohutamiseks nimetan seda improvisatsiooniks. Teemal "nädalavahetusel Helsinkis, Vellil külas". Autot sedapuhku kaasa ei võtnud. Ja ma olen ilmselt umbes eel-eelviimane eestlane, kes esimest korda elus spetsiaalselt Helsinkisse sattus (seni olen seal ainult läbisõidul olnud).
Ega siis üks teiseta jää. Stockmanni hulludel päevadel po…

Esimesed kümme kilomeetrit

Uudiseid jooksurindelt. Pole teised enam kuigi värsked, sest kirjutamine on septembris kuidagi kehvasti välja kukkunud. Aga see-eest oleme jooksmises tublid olnud. Esimene avalik väljaastumine toimus Tallinnas SEB sügisjooksul. Urmas jooksis poolmaratoni, meie Anneliga kümmet kilomeetrit. Stardikohad olid meil päris-päris lõpus. Mis tähendas, et vahetult pärast stardipauku tuli tükk aega paigal tammuda, seejärel sai jalutama hakata ning esimese kilomeetri lõpus oli jänesehaake tehes isegi juba joosta võimalik. Aga me teadsime seda ette, nii et ei mingit põdemist kaotatud minutite pärast. Alguses oli seda auru ikka päris kõvasti üle ja tuli end arvatava lõpuni kestmise nimel tublisti tagasi hoida. Lisaks olin ma suht veendunud, et sõltumata jooksutempost jõuab MINU ISIKLIK RASKE HETK kätte umbes-täpselt pärast kaheksa kilomeetri läbimist (väga enesekindel uskumus inimese kohta, kes vaid korra varem nii pikka maad jooksnud on). Aga nii see täpselt oligi. Et asi veel lõbusam oleks, hakka…

Nädal aega ilma

Kujutis
Kui täpne olla, siis suisa üks nädal ja üks päev. Eile kiikasin ka, mida kohalikud veebilehed suitsetamise mahajätmisest kõnelevad. Tunduvad kuidagi varjusurmas olevat. Ühte siin põgusalt tsiteerin.
Ettevalmistus ja esimene päev. Õeldakse: tohutu planeerimine ja iga liigutuse kirjapanek. Minu arust tekitab see lisastressi. Spontaanselt on etem, isegi kui põhjus on vale (valesid põhjuseid ei ole tegelikult olemas). Suhtlemine mõne tüübiga, kes suitsetamise on maha jätnud - ikka kõik selleks, et sa mingil juhul ei saaks unustada, mis on hetkel su elu mõte.
Teine päev. Õeldakse: halb enesetunne ja soovitus nikotiiniasendusraviks. No ei ole halb olla. Öeldagu mis tahes, mu meelest on suitsetamise juures oluline rituaal kui selline, mitte nikotiini arutu sisseahmimine. Ja ma küll ei tunne vajadust doteerida ravimifirmasid mingite nikotiiniplaastrite ostmisega. Ootan vaid seda, et saaks õhtusele metsajooksule minna.
Kolmas päev. Väidetavalt otsitakse ettekäändeid jätkamiseks. Ja paari päevaga…

Algteadmised desmurgiast

Oma põlvi sodiks joosta ei tasu, sest uusi ei pruugi kusagilt asemele võtta olla. Üleüldse soovitavad targad inimesed pärast pikemat pausi sportimises alustada kõndimise, mitte jooksmisega. Aga kõndimine on ju nii iiigav!!! Jooksmine on tegelikult ka igav, aga kahekesi on see vähemalt poole vähem igav. Lisaks annab pärast väga hea enesetunde. Nii me siis juba nädalat kolm metsa all jooksmas käimegi. Vahelduva eduga, aga üldjuhul ülepäeviti. Põlvede jama algas vist umbes teisest jooksukorrast. Ma arvasin naiivselt, et esialgu kannatab tennisetossudega joosta küll. Mul on sellised iidsed saviväljaku-jalanõud, ei mäletagi enam, kui vanad. Tennist pole nendega küll vist ligi kümme aastat enam mängitud (regulaarselt, ma mõtlen). Kuna parempoolse põlve olemasolu andis end ebasoovitavalt valjusti tunda, siis otsustasin endale ennetähtaegselt päris jooksujalatsid soetada. Sellised, mis korralikult jalga toetaksid. Mis ei olnud üldse naljakas, sest selleks kulus terve laupäevane päev. Ja vahepe…

Uss hallis udus

Kujutis
Vahel on hea, kui esmaspäevad on sinised (pilvitule taevale mõeldes). Kuigi värskelt juunikuine Hiina peaks mandriosas suhteliselt kuiv olema, õnnistatakse meid nimelt sel mälestusväärsel päeval, kui Suurele Hiina Müürile suundume, külma ja lõppematu vihmasajuga. Lisaks veel äratus kell kuus hommikul (kõige paremini äratas Madli ühine äratamine), et mõistlikul ajal kohale jõuda. Puht sportlikust huvist lähtume seekord sihtpaika jõudmisel Leslie detailsetest juhistest umbkeelsetele (et katsetada vahelduseks ka midagi muud lisaks China LP-le ja Anna-Madli hiina keele oskusele). Pekingi pardile me muidugi ei kvalifitseeru. Üldjoones toimivad asjad justnimelt nii nagu Leslie poolt kirja pandud on. Ainult roheliste busside rõhutamine on natuke liiast. Seda põhjusel, et eranditult KÕIK õiget numbrit kandvad, nii linnaliine sõitvad kui ka müürile suunduvad bussid on rohelist (õigupoolest rohe-valget) karva. Tähtsaim olnuks rõhutada õigete busside väljumiskohta, mis on vahetult Deshengmeni vä…

Absoluutselt roostevaba

Ikka ja endiselt.
Rockooper Ruja Tartus.
Ehtsam kui elu.

Ma armastan neid laule.
Ja mäletan neid aegu.
Omamoodi.

Minge seda kindlasti vaatama.

Riiast, romantiliselt

Lahkun ma, kurgus nutt
Sinna, kus tee varjutab uduloor,
jääb Riia, mu arm

Vennaskond ja Trubetsky, kui keegi juhtumisi ei tea. Just see lugu, mis mängis meie autos, kui täna hommikul kell viis Riiga sisse sõitsime. Jätnud seljataha öise teekonna mustadel vihmamärgadel teedel ja kõikeneelava halli udu maanteel A3. Uneaega kõige rohkem paar tundi, hommikusöök umbes pool kaks öösel. Magavad reisijad ja üksikud rekkad, millest praktiliselt käsikaudu mööda sõita tuli. Üks jänes kalpsas üle tee, ja mõni aeg hiljem ka rebane. Sigulda teeotsas tuli hetkeks mõte, et mis oleks, kui saaks Turaida lossi päikesetõusu tervitama minna ...
Aga Riia lennujaam oli teine reaalsus. Depressiivselt pikad järjekorrad checkinnis ja mittetöötav Hansapanga automaat (parkimise eest tasumiseks oli ju kohalikku raha vaja!). Lõppeks sai see kõik otsa. Kallistused turvakontrolli väravate eest ja jaokaupa viimaseid lehvitusi pärast seda - ikka kahe käega. Kurbust nagu ei olnudki. Küllap see oli ära juba kaks aastat taga…

Logistilised pööripäevakud

Kujutis
Need viivad mind alati väheke pöördesse. Ses mõttes, et info rohkusest hakkab vahetevahel pea ringi käima. Kas sellest või millestki muust tingituna tunnen end aeg-ajalt no mitte päris idioodina, aga ... väheke anomaalsena igal juhul.
Eile õhtul oli meil selle aasta esimene (perekondlik) lahkumispidu. Mis algas kuningliku õhtusöögiga mu venna juures (mul ei ole ju aeda, maja ja gaasigrilli), jätkus Madli Venemaalt toodud pakiploomiveini degusteerimise (mis oli praktiliselt valget värvi ja maitses superhea, st ei olnud üldse magus) ja Peterburi-piltide vaatamisega ning lõppes täiesti ettekavatsetult Taarka-filmi esilinastuse (peaaegu, kui Seto oma välja arvestada) ühiskülastusega Raekoja platsil.
Ja kui ma kella ühe paiku öösel koos päevakangelasega koju jõudsin, ütles sisetunne, et viimane aeg oleks esimese poolaasta õppemaks ära maksta. Sest mine sa Hansapanka tea - nad ju isegi ei tea, kui kaua nende kaudu rahade liigutamine USAsse aega võtab. Kuna Madli koolis on suhteliselt vähe väl…

Peking põleb!

Kujutis
Proloog:
Allpool kirjeldatud sündmused leidsid aset käesoleva aasta 2.juunil. Loos nimetatud paigad ja isikud eksisteerivad ka päriselt ning varjunimesid pole kasutatud. Olümpiamängudega ei ole järgneval postitusel mingeid seoseid.

Pekingisse jõuame varahommikul. Leo Hostel on oma broneeringu kinnitusele lisanud detailsed juhised, kuidas suurimatest transpordikeskustest nende juurde kohale jõuda (kõik viimseni kirjas, kaasa arvatud metroo- ja bussipiletite hinnad!) Meie laekume punkti, mille nimetus kõlab Main Beijing Train Station ning hostelisse jõudmine sujub tõepoolest täpipealt nii nagu juhistes kirjeldet. Väike tagantjäreletarkus ka: kui vähegi võimalik, eelistage Pekingis liikudes bussile metrood. See maksab küll tervelt 2RMB rohkem (bussipilet raudteejaamast Qianmeni maksab täpselt 1RMB), aga kohale jõuab märksa rutem.
Meie hosteli asukoht on parim, mida ihaldada võiks – vaid 10-15 minuti jalutuskäiku Tiananmen Square’le (Taevase Rahu väljak) ja väljaku läbimise jagu veel lisaks …