Mõtlesin, et panen sedakorda mõned asjad kirja, rohkem enda tarbeks - no et ei peaks järgmisel korral pikalt mõtlema: milline suss jalas oli, millal põlv valutama hakkas, kas riietega panin üle või mitte .... ja muid puhtpraktilisi märkmeid.
Esimest korda käisin Taliharjal selle va Kurjaga kohtumas Viitnal. Aasta oli 2021, koroonaaeg täies õies ja kuna Harjumaal ei lubatud ca 150 osalejaga massiüritusi (!) korraldada, pidid korraldajad raja ümber tegema, nii et start ja finiš olid Viitnal. Algselt pidi start olema Hara sadamast.
Kui ma nüüd varustust valides mõtlema hakkasin, siis ei suutnud kuidagi meenutada, mis toona täpselt seljas-jalas oli. Kuna läksime ka siis pigem jooksma või midagi 5+5 laadset tegema, oleks noist meenutustest kõvasti abi olnud.
Vahepeal on selle Taliharjaga nõnda läinud, et Hiiumaa ja Haanja tegime matkates, kahel korral olime Eestist ära - 2022 istusime samal ajal Buenos Aireses koroonavangis ja läinud aastal olime Colombias - Mr Google meeldetuletustele tuginedes Jardinis, Antioquias. Lõuna-Ameerika talv konkureerib Eesti omaga viimasel ajal päris tugevalt. Selle aastaga sai seis 4:2 Eesti ja Vanakurja kasuks. Kui mitte arvestada seda, et 2022. aasta pika raja matkasime juba enne Argentiinasse lendamist peaagu tervenisti läbi. Korraldajad olid siis veel nõnna lahked, et rajad olid piisavalt vara väljas.
Seekord oli plaanis jälle joosta. Minu kehale sobib jooksmine liikumisviisina paremini kui kõndimine. Eesmärgiks hea enesetundega lõppu jõuda.
Jooksususs oli Inov-8 Arctic Claw, naastudega. Sokid Injinji varvassokid, see lühema säärega versioon (mul on pikad ka, aga nende säärepikkus on midagi soki ja põlviku vahepealset ja nii nad kipuvad jooksmisel alla vajuma). Spordipesu pikad püksid ja ISC tuuletõkkega murdmaapüksid peale. Ja loomulikult Icebugi gaiters'id jooksususside peale, et lumi, jää ja muu jama pahkluu juurest sussi sisse ei tuleks. Üles läks võrksärk ja pika käisega spordisärk, natuke paksem versioon, mida külmemate ilmadega suusatamisel alussärgina kasutan. Tõstsin seda ikka natuke aega edasi-tagasi, sest tundus, et on natuke paks. Lisaks on selle suurus S-M (no lihtsalt väiksemat sel ajal ei tehtud, kui selle ostsin), mis tähendab, et nii särk ise kui ka selle varrukad on kõvasti pikemad kui minusugusele vaja. Liiga pikad varrukad on jama, sest kahjuks koguneb see liigne pikkus põhiliselt randmepiirkonda ja moodustab seal pusalaadse olluse. Sest pealmisel jakil on lisaks varrukale veel soonik, kella jaoks on randmekaitse ja kinnas peab ka lõpuks kätte mahtuma. Keeruline. Ainult väikesed inimesed saavad sellest päriselt aru :)
Pealisjakkide osas oli ka kaks kuni kolm valikut. Kuna alumisi kihte tundus piisavalt, valisin lõpuks oma iidvana Salomoni suusajaki, millel on ees kaks lukku. Kui välimine lahti jätta, siis on ees võrkkangast pilu, kust õhk sisse pääseb. Pean ütlema, et see töötas, jooksin lõpuni ainult sisemise lukuga. Ainus, mille üle nuriseda võis, oli et sellel jakil ei ole sisetaskut, kuhu pealambi aku panna.
Kaks buffi - üks ainult kaela ja teine osaliselt mütsi alla - ja Bjorn Daehlie suusamüts pähe. Oli OK. Võrksärk on õnneks kõrge kaelusega, nii et sellest oli ka kõvasti abi.
Sel aastal tegin ka natuke näputööd. Õmblesin telefonile, mis pidi jääma jaki tagumisse välitaskusse, eraldi soojenduskoti. Seesmine kiht fooliumkattega termokangast (Abakhan) ja väline fliisise sisuga tuuletõkkekangast (Ilvese-ISC tootmisjäägid kodustest varudest). Samasugune kott sai ka pealambi akule, sest ka see pidi paraku minema jaki välitaskusse. Aku kestvuse pärast ma tegelikult väga ei muretsenudki, sest jooksmisel on kiirus väike ja suur valgustugevus pole vajalik. Lampi oli vaja umbes neli pool tundi ja akust oli pärast neli pool pulka veel alles. Mul on Lupine Piko lamp, millel vanust üle viie aasta.
Lisaks nikerdasin kellakäele soonikust randmekaitse, avaga pulsimõõturi jaoks. Sellega oli natuke keeruline, just materjali tõttu. Kompromiss-sooniku jupp tuli Abakhanist. Kell ise pidas ilusti vastu, milles ma ei kahelnudki. Kasutan Garmin Instinct Solar 2 Tactical kella. GPX jooksis kogu aeg (ca 9 tundi kokku) peal. Unustasin õhtul vaadata, aga järgmisel hommikul oli akut järel 70%.
Kindad on mulle kõige tundlikum teema, sest mu käed kardavad hirmsasti külma. Alguses läksid kätte Swixi kahesõralised paksud suusakindad; poolel maal, Kastolatsis, vahetasin need Decathlonist pärit mäesuusa labakute vastu. Sinna oleks olnud hea õhukesed sõrmikud veel alla panna, sest nende kõige väiksem suurus on mulle liiga suur ja otstesse jääb omajagu tühja ruumi. Aga sain ilusti hakkama.
Mis veel? Kogu kohustusliku varustuse jaoks on mu 8L Salomoni jooksuvest natuke liiga väike. Pealegi, mulle ei meeldi tegelikult, kui mingid asjad eraldi koti küljes ripuvad. Suures plaanis on see OK, aga igasugu risutakistustest läbipugemisel pead ekstra tähelepanelik olema. Teine teema selle Salomoni jooksukaga on, et termos(ed) ei mahu esitaskutesse hästi ära. Seega oli mu valik Black Diamond Distance 15. Sinna mahtus kohustuslik varustus lahedalt ära. Sulejopet mul ei ole, tagavaraks võtsin H&M matkajope, mis lihtsalt võttis kokku pressituna kõige vähem ruumi. Siis rullikeeratud fooliumiga termokangas, õhuke BIV, tulepulk ja tampoonid. Ja muidugi tagavarakindad ja -sokid. Igaks juhuks võtsin ühes ka Moomoo regeni, sest see ei võta suurt ruumi, aga abi võib tast palju olla. Ette öeldes - sellest varustusest peale kinnaste midagi vaja ei läinud. Ahjaa - küljetaskusse viskasin ka orienteerumisprillid - juhuks kui tekkinuks vajadus kas kaarti lugeda või siis silmi tuisu eest kaitsta. Kumbki variant siiski töösse ei läinud.
Toit ja jook. Söömise ja joomisega on mul kehvasti. Ma mõtlen sportimise ajal, normaalolukorras pole probleemi, võin elevandi ka nahka pista, kui on hästi valmistatud ja piisavalt palju aega antakse. Microlite 500 ml termos tulise teega läks ühte seljakoti taskusse, teise panin pehmes 250 ml pudelis puhta joogivee, mille sai kenasti rajakaartide sisse keerata. Toidust oli kaasas kolm Decathloni pirnimarmelaadi, üks hematogeen ja siis veel mingi vähetuntud päritolu soolakaramelli batoon. Toit läks kõik jaki taskusse. Sõin ära hematogeeni ja peaaegu kaks marmelaadi. Soolakaramelli batoon oli äka, proovisin otsast ja kodus läks biojäätmetesse. Huvitav on see, et pikkadel suvistel rattasõitudel lähevad need marmelaadid hästi peale, nüüd hakkas see teine kuidagi eriti teravalt vastu. Hematogeeni oleks võinud rohkem olla, see sobis hästi. Ja tark tüdruk lõikab selle järgmisel aastal suupärasteks tükkideks ka, eksole. Maaritsa kesklaagris võtsin pool Komeeti, Kastolatsis mõned tükid vorsti ja umbes 5 cm pikkuse jupi Siiri kaneelisaia keerust. Laibakuuris lonksu Pepsit. Nii Kastolatsis kui ka laibakuuris lisasin termosesse kuuma (vastavalt teed ja vett, kuidas parasjagu joogikaart lubas). Igal juhul oli lõpus termoses veel jooki alles. Nii et ma tõenäoliselt liitrit ära ei joonud. Joogivesi külmus lihtsalt ära. Oli tasakaalustav element, kui nii võib öelda. Aga janusse ma ilmselt jäin, sest esimese asjana läks söögisaalis ohtralt jõhvikatega rikastatud joogivett. Ja kohe palju.
Esimest korda elus proovisin soorituse ajal magneesiumipulbrit ja võtsin ka ühe ibuka. Hea, kui sul on kaaslane, kes on hästi varustatud :). Mul on nimelt teema vasaku põlvega, mis kipub pikemal ja/või intensiivsemal pingutusel endast märku andma. See on tõenäoliselt seotud mu labajala ja halluxiga ja ma pole sellele veel head rohtu leidnud (ei proovinud seekord teipi ka). Olin suht kindel, et kuni 30 kestan kenasti ära, kui mingeid suuremaid lollusi ei tee, ja umbes nii läks ka. Igatahes Katolatsist kuni Vitipalu matkarajani oli taas suht normaalne joosta. Hiljem tuli ikkagi laskumistel ennast rohkem jälgida, tõusudel oli kõik hästi. Ja tundub, et magneesium toetas ka natuke juba kangestuma hakkavaid lihaseid. Järgmise aasta listi need kaks asja igatahes lisanduvad.
Peatused ja liikumine. Maaritsas tegime vetsupeatuse. Sellega läks aega, sest oli ainult üks WC ja meid oli siis veel kokku kolm. Stardist oli nii vähe aega möödas, et tegelikult poleks vaja olnud peatuda. Kastolatsi kirikus oli toidupunkt ja riiete vahetamine, kemmergut seal ei olnud (vähemalt mina ei märganud). Vahetasin ainult kindaid ja panin lambi pähe. Sõime ja täiendasime veevarusid. Tegelikult oleks võinud lambi aku kohe algusest peale taskusse panna ja piirduda ainult kinnaste vahetusega. Isegi reflektoriga telgis tõmbusid näpud kiiresti kangeks ja keha jahtus maha. Taas liikuma hakates tuli endale alguses sisendada, et nüüd ei tohi kihutada, mis sest, et kolekülm oli. Sörkisime ennast rahulikult soojaks ja jõudu ei kaotanud. Laibakuuri oleks võinud üldse vahele jätta või kui, siis kuum vesi kiirelt termosesse ja finiši poole. Pikemad peatused on sellisel teekonnal saatanast - või peaks ütlema (Vana)kurjast.
Kas oli raske? Tegelikult ei olnud. Mingil salapärasel põhjusel õnnestus tempo nii hästi rihtida, et kannatas ühtlaselt lõpuni minna ja koolemise kohta ei tulnudki. Jooksime kogu aeg ja kus ei kannatanud joosta, seal tegime alternatiivina jooksulaadseid liigutusi. Nojah, võib-olla oli abiks seegi, et lõpp sai joostud koduradadel. Kõige ilusam kompliment tuli poisilt, kellest jooksime mööda ühel tõusul kusagil laibakuuri ja Vitipalu matkaraja parkla vahel. See kõlas umbes nii - "ma plaksutan teile sügaval oma südames". Sest päriselt enam ei jaksanud.
Ja ma isegi ei imestanud, kui järgmisel hommikul telefoni võttes oli Messengeris küsimus: "Hommik! Kas teeme lõdvestuseks Sõgeda sõõri ka?"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar