26 veebruar 2007

Trambib jalgu !!!!

SEE EI OLE VÕIMALIK !!! SEE EI OLE VÕIMALIK .... Paraku on see siiski võimalik ... ja vältimatu pealegi. Ma ei taha. Ei taha minna Maarjamõisasse ennast vaktsineerima. See tähendab, et vaktsineerima tahaks minna küll, aga mitte Maarjamõisasse. Sest viimasest korrast, kui suvel oli Madli vaja A-hepatiidi vastu vaktsineerida, oli mulle enam kui küll. Ma ei saa aru, kuidas ei ole taolisest institutsioonist nagu TÜ Kliinikum (ehk siis Maarjamõisa haigla) võimalik nelja päeva jooksul saada infot, palju maksab vaktsineerimine. Aga just nõnda minuga läinud aasta augustis juhtus. Helistasin järjekindlalt vähemalt kaheksale eri telefoninumbrile alates infost ja lõpetades raamatupidamisega, aga MITTE KEEGI ei suutnud mulle adekvaatset summat nimetada (loe: ei suudetud üldse mingit summat nimetada). Rääkimata sellest, et mingid sekretäritibinad oleksid asja välja uurinud ja mulle tagasi helistanud, kui ma seda palusin. Tegelikult maksis see vaktsineerimine sutsu alla viiesaja raha. Aga selle fakti teadasaamiseks pidid kaks inimest (üks, keda oli vaja vaktsineerida ja teine, kes oli rahakoti ja autojuhi rollis) keset kõige magusamat tööaega sõitma punkti X Tartu linnas, parkima oma auto raha eest platsile, mis ei asu tasulise parkimise piirkonnas, külastama esiteks reisimeditsiini kabinetti, võtma sealt kõigepealt paberi selle väärtusliku rahasummaga, mida nimetet protseduuri eest peeti vajalikuks küsida (järelikult neil ikka on hinnakirjad olemas!), seisma pool tundi kassasabas, kus oli eelnevalt ootamas ainult ÜKS(!) inimene, minema pärast rahast vabanemist tagasi tohtri manu ja saama soovitud süsti (ja paberi selle süsti tegemise kohta). See viimane, kõige olulisem osa kestis umbes kolm minutit. Usun, et on arusaadav, miks ma sinna enam tagasi minna ei taha.
No siis ma täna mõtlesin oma blondi peakesega, et äkitselt mu perearst, keda külastan umbes kord kuue aasta jooksul, saaks mind selles punktis avitada. Helistan siis enda arust perearstikeskusesse. Halloo!!! Päev otsa helistasin redial'i ja normaalse intervalliga - telefon pidevalt kinni. Kui kell hakkas juba neli saama, otsustasin pisut radikaalsemalt käituda. Toru hargilt, redial, kinnine toon. Katkestus, kordamine. Nii oma veerand tundi järjepannu, samal ajal üritades CAD'is uusi keldriseinu joonistada (kes ütles, et naised ei suuda korraga mitmele tegevusele keskenduda?). Nothing. Ikka kinni. No leidsin siis internetist samas punktis asuva hambaravikabineti numbri ja sealne õde oli lahkelt nõus oma telefoni registratuuri viima. Rääkisin oma mure ära - et vaja vaktsineerida. Arvati, et saab ikka, kui ma rohud ise enne välja ostan. Tore! Leppisime kokku, et järgmisel hommikul lähen retseptide järgi. Kella viie paiku helistati mulle tagasi - tegemist sedavõrra spetsiifiliste vaktsiinidega, et nendel retsepti väljakirjutamise õigust polevat. Ainuke, kel on - no mida oligi arvata - Maarjamõisa kliinik! Vanasti nimetati seda vist monopoliks või kuidas?! Huvitav, kas taolisele situatsioonile keegi tänaseks ka mingi poliitiliselt korrektse pealkirja on välja mõelnud? Mina ei suuda seda praegu igatahes teha. Juhtmed on koos. Ja ma ei taha sinna minna! Minu poolest võiks kogu see paks bürokraatia iseenese toodetud paberihunniku alla lämbuda või üleüldse juhtmed seinast välja tõmmata. Mission impossible.
Olgem siis riskialtimad. Kui kohalik bürokraatia mind seni tapnud pole, vast ei tee seda ka malaaria ja A-hepatiit.

17 veebruar 2007

Maalt. Ja ilma hobuseta.

Kirun end omaenese laiskuse pärast. Neljaks päevaks Tallinna koolitusele minna ja teha seda ilma autota oli erakordselt tobe mõte. Ühiskondliku transpordi kasutamine ei tule mitte sugugi odavam, aga on raudselt ebamugavam. Nojah, sellel variandil on ka mõned väikesed plussid - nimelt kui sa ei pea keskenduma kogu aeg autojuhtimisele (et kuhu sõita ja kuidas seda teha, rääkimata parkimisest), näed hoopis rohkem igasugu huvitavaid asju ja inimesi.

Pühapäeval läks ärasõiduga loomulikult kiireks nagu tavaliselt. Kulutasin hulga aega, et välja selgitada kuidas saab bussijaamast Õismäele ja kuidas Õismäelt Tehnikaülikooli juurde. Tallinna kodulehel on selleks igavesti vahva kaart tehtud, aga kui juhtumisi peatusest, kust sa startida kavatsed, ei liigu ühtegi bussi sinna, kuhu minna vaja, läheb Tallinna-võhiku elu hoobilt keerulisemaks. Sest ei ole taolist armast kihti sel kaardil, mis sinu valitud liini(d) kenasti värvilise joonega pildile kannaks, et sa marsruutide kokkupuutepunkte raskusteta näha saaksid. No siis lähebki töösse katse-eksituse meetod; hakkame valima järgmisi lähemaid peatusi lähte- ja sihtpunkti ümber ja vaatame, kas näkkab mõne kattuva liiniga. See ei ole just kuigi loominguline tegevus. No ma sain lõpuks ikka hakkama, kuigi aega läks omajagu. Siis oligi kell juba kolmveerand kakssada ning et enam-vähem normaalsel ajal Tallinna jõuda, tuli kiiruga oma seitse asja kokku lappida ja takso tellida. Nõud jäidki pesemata.

See jutt läheb edasi siis, kui ma Otepäält tagasi olen. Sest nüüd ma pean uuesti pakkima hakkama.

Jälle eetris. Õhtune Õismäele jõudmine kulges suht libedalt (ja mitte selles mõttes, et oleksin mööda linnatänavaid liugu lasknud). Tüütasin kõigepealt bussijaama R-kioski tädi kohatute küsimustega linnaliinipiletite kohta, misjärel sai minust kümne kaheksakroonise talongi õnnelik omanik. Kaks neist läks esimesel reisil kohe loosi. Ja bussi nr 16 oodates hakkasid mul jalad külmetama. Nojah, saapad, millega on mugav soojas autos pedaale vajutada, ei pruugi pikemaajalisel kokkupuutel talviselt külma maapinnaga kuigi soojapidavaks osutuda. Igale ikka oma. Kohale jõudes vabastasin end kohe liigsest koormast - Tartust kaasavõetud vahuveinist, mille me onu Rauli ja Ülle emaga vennalikult ära jagasime. Selle pudeli 'pakkis' mulle kaasa töökaaslane, kes reedel sünnipäeva pidas. Kuna üks asi, millega ma ei soostu vist kunagi tegelema, on shampusepudelite avamine (isegi meie selle aasta uusaastapudeli avas Madli), ei olnudki antud olukorras suurt muid variante, kui et toimetada see andam kusagile, kus leidub potentsiaalseid avajaid. Vahet pole, kas siis Tartus või Tallinnas. Ühtlasi arutasime läbi ka võimalikud variandid minu koolijõudmiseks.

Buss nr 36. Selle peale jõudmiseks tuli minna Väike-Õismäele. Jalgsi alla kümne minuti, aga kui jõuda lähimas peatuses bussile nr 16 (mis kahel päeval ka õnnestus), siis sai ka rutem. Kuigi ma eriti aru ei saanud, kust see nr 36 sõitis (sest need paneelrajoonid on kõik sarnased), siis jälgisin esimesel päeval pingsalt kõigi peatuste nimesid ning olin valmis iga hetk bussist maha astuma. Peatusi muidugi ei teadustatud, aga aknad ka udused ei olnud, nii et välja vaadates oli enam-vähem aru saada, kas on õige koht või ei ole. Erutavaim hetk saabus muidugi siis, kui leidsin, et on õige aeg maha minna, astusin esiukse juurde ja buss peatus. Aga uksed ei avanenud. Jõudsin umbes kolm korda bussijuhilt küsida, et kas esimesi uksi ei avatagi, kui ta juhtis mu tähelepanu asjaolule, et buss seisab hetkel jalakäijate foori taga (no kust ma seda teadma pidin, kui minu seisukoha tasandilt seda näha polnud!!!). Ahjaa, koht oli igatahes õige. TTÜ parklas küsisin mitme mööduja käest, kuidas Raja tänavale jõuda - ja üllatus-üllatus! kohtasin valdavalt suhteliselt sõnatuid pearaputusi (ilmselt liiguvad Tallinna inimesed mingite defineerimatute maamärkide järgi?). Kuni üks vene aktsendiga noormees leidis, et ma olen õigel teel ja lisas paar juhist kohalejõudmiseks. Jäin hiljaks ainult umbes kolm minutit.

Läheb edasi siis, kui ma pisut värskem olen (ComeBackis veedetud ehk siis vahelejäänud öö lämmatab hetkel kõik pealinnast saadud elamused) .....

10 veebruar 2007

Se ha equivocado de carretera

Käisin täna linnas. Kõigepealt USA viisa tarvis pilte tegemas (selgus, et fotopood oli Hansakeskusest vanasse kaubamajja kolinud ja pildid tulid koledad nagu tavaliselt) ja kuna ma juba seal olin, kolasin pisut ka kaubamajas. Ostsin oma läppari klaviatuurile eesti kleepsud, ID-kaardi lugeja ja Hispaania keele vestmiku. Siis sõitsin kontorisse, et viisa eest pangaülekanne teha ja see ühtlasi välja printida. Loodetavasti olen nüüd kolmapäevaseks viisaintervjuuks paberitega piisavalt varustatud.

Autot veel remonti ei viinud. Ta teeb mul vasakule pöörates ja ringi peal sõites kusagil parema tagumise ratta juures kõrr-kõrr-kõrr-kõrr. See hääl ei meeldi mulle sugugi. Aga hinnates objektiivselt oma pangakonto jääki ja teades, et enne ülejärgmist nädalat need numbrid seal kuidagi ei kasva, otsustasin määramata suurusega kulutuste tegemise pisut edasi lükata. Ja ülevaatus on mul ka tegemata (seda palun mitte lugeda). Mis tähendab, et Tallinnasse tuleb seekord bussiga sõita. Iseenesest ratsionaalne, aga samas ebamugav.

Tagasi koju jõudnud, leidsin postkastist kaks (!!!) valijakaarti. Mul oligi juba meelest läinud, et Madli on vahepeal kaheksateist täis saanud. Nojah, selle valimisest osavõtmisega reaalses elus on tal siiski suht keeruline. Uudishimuliku inimesena külastasin valijakaardil viidatud veebilehte www.vvk.ee, et uurida, kuidas selle väljamaal hääletamisega on. Midagi ei olnud, ainult link Välisministeeriumi kodulehele. Seal tõepoolest juba midagi leidus. Et siis kõigepealt variant A ehk elektroonne hääletus ID-kaardi abil. See jääb ära, sest Madlil pole Eesti ID-kaarti. Hong Kongi omaga pole aga Eesti valimistel arvatavasti miskit teha. Siis oli veel variant B ehk tavapärane hääletamine lähimas Eesti esinduses. Hmm ..... päris intrigeeriv võimalus. Et siis HK'le lähim esindus asub Pekingis:


Pekingisse on võimalik sõita rongi või lennukiga ja sinna pääsemiseks on vajalik Hiina viisa. Nojah, ma arvan et see ei tule eriti tõsiselt kaalumisele. Mõned riigid on paraku pisut suuremad kui Eesti ja alati ei ole nii, et istud hommikul provintsis rongile ja kahe tunni pärast oled pealinnas valmiskasti juures. Sama asja üritasin jaanuaris selgitada ka KMA ametnikele, kes arvasid rõõmsalt, et Madli uue passi võiks ju saata lähimasse välisesindusse (see on nagu võlusõna, lähim - no üle tänava tädi Malle juures näiteks).
Ja üks variant oli veel - hääletus posti teel kirjaliku etteteatamisega. Paraku oli viimnepäev etteteatamiseks 2.veebruar, mis vähemasti sel aastal on juba möödanik. Madli, ma loodan, et sa väga löödud ei ole, et su esimesed valimised neli aastat edasi lükkuvad! Ja keskerakond ärgu ka kurvastagu, nemad seda häält nagunii ei oleks saanud.

Ahjaa, postituse pealkiri pärineb Hispaania keele vestmikust, lk 95.
Muchas gracias.

Muru loomine. Vt ka - raua needmine / hiiretips läks putru keetma / minu esimesed triibulised

Oh neid murumõtteid küll, mis mind viimastel aastatel kevadeti tabanud on! Siiani pole asi mõtetest kaugemale jõudnud, sest kogu värske...