19 august 2007

Iired tuules

Mingid asjad lõpevad ja teised jälle algavad. Läinud laupäeval tegime kaasa Polarise eelviimase reisi Piirissaarde. Et kuna noid reise riigi (või siis kohaliku omavalitsuse poolt) enam ei doteerita, siis see tiibur lõpetab saare vahet sõitmise. Et kuidas siis saareelanikud edaspidi mandrile saavad? Ujudes? Sedand mitte. Miski praam jääb ikka Piirissaare ja Laaksaare sadama vahet käima. Mis tähendab, et lõunaosariikide pealinna jõudmine toimub edaspidi tüki maad aeglasemalt.
Tartust Värskasse sõitsime suure bussiga. Bussijuht, muhe mees, rääkis tee peal lahedaid lugusid elust enesest. Viis meid Värska sanatooriumi juurde, kuhu Polaris maabuma pidi. Veetsime siis vaba aega päikest nautides ja Värska lahe vett katsudes. Oli soe küll, aga õnneks veel mitte liiga supp. Värskast Piirissaareni olime ainsad reisijad. Laev võttis uljalt kurve ja tuul tahtis kõrvad peast puhuda. Viimaseks puhuks olid meil targu sallid ühes võetud, mis sai tihkelt ümber pea mässitud. Ja Venemaa oli nii lähedal (kui isehakanud klassikuid tsiteerida, siis oleks mõnes kohas vabalt võinud kirsikive võõrale territooriumile sülitada). Piirissaares tulid laevale veel mõned inimesed. Istekohtade arvu järgi otsustades võtab Polaris peale kuni 54 reisijat. Vahepeal väsisime tuules lõõtsumisest ja käisime all hinge tõmbamas. Siis jälle tagasi üles. Tee peal sai lehvitatud kõigile kaldalolijatele ning neile, kelle veesõidukid tunduvalt aeglasemalt liikusid. Kusagil sadas, taevas oli tume. Nii see otsa saigi. Sootuks teistsugune reis kui juulikuine Pegasusega.


Pakkisin lõpuks ka vana arvuti päriselt kokku. Õigem oleks siiski öelda, et tühjendasin ja demonteerisin. Kuna mul ei õnnestunud hoolimata järjekindlast ponnistamisest luua võrguühendust vana ja uue arvuti vahel, siis oli see tühjendamine puhas käsitöö, mis kestis tervelt neli õhtut. Meili teel, kusjuures. Kogu elu ja ajalugu alates 2000.aasta kevadest.

Reedel viisin oma dokumendid kooli sisse. Selleks oli vaja esiteks arsti juures käia. Esimese hooga sõitsin oma perearstikeskusest mööda – vaat mis võib juhtuda, kui harva arsti juures käiakse –, tegin tiiru ümber kvartali ja jäin seetõttu viis minutit hiljaks. Tohter mõõtis mul vererõhku, kuulas kopse ja saatis Maarjamõisasse röntgenisse. Mitte et mu kopsudel midagi viga oleks olnud, aga selgus, et röntgenit peaks külastama regulaarselt ja palju minul viimasest külastusest möödas oli, ei mäletanud enam mitte keegi. See käis küll kiiresti. Nii palavate ilmadega ei viitsi keegi vist isegi haige olla.
No ja keskkooli lõputunnistus on mul muidugi kadunud. Kaheksanda klassi oma oli maal täiesti alles, ülikooli diplom Tartus samuti, aga keskkooli oma on arvatavasti ülemäära kindlasse kohta paigutatud. Kuhu, ei tea jälle keegi. Õnneks selgus, et ülikooli diplom sobib ka. Väikesed veidrad mured selle dokumendi tõlgendamise ja gümnaasiumi lõpetanutele mõeldud ankeeti sobitamisega siiski olid. Ühele küsimusele vastasin vist valesti ka - meie ajal oli tavalistes koolides A-võõrkeeleks vist ikka vene, mitte inglise keel. Või kas vene keelt kui suure kodumaa riigikeelt ikka sobis võõrkeeleks nimetada? Aga see inglise keel tuli nii automaatselt, sest rääkida on mul seda kergem ja kuuleb teist palju sagedamini ka. Loodan, et antakse andeks.
Teine probleem oli mu diplomiga. Rakenduskõrgharidus, bakalaureus, magister, diplomiõpe? Kes või mis ma siis tänapäeva mõistes olen? Rakendus kindlasti mitte, bakalaureus arvatavasti samuti mitte. Magister või diplom? Arvatavasti on need asjad kusagil seadusandlusega paika pandud – mäletan häguselt isegi mõne aasta tagust selleteemalist diskussiooni Postimehe veergudel -, aga tõepoolest, kes seda infot valdama peaks? Uurisin siis nüüd Tartu Ülikooli õppekorralduseeskirja. Selle punkt 211 ütleb, et: bakalaureuseõpe on akadeemilise õppe esimene aste. Bakalaureuseõppe maht on 120–160 AP ....
Ja et ainepunktide olemusele pihta saada, tuleb lugeda eeskirja punkti 45:
Ühele ainepunktile (AP) vastab 40 tundi ehk üks õppenädal üliõpilase tööd, millesse on arvestatud auditoorne, praktiline ja iseseisev töö ning õpitulemuste hindamine.
Ja diplomiõppe kohta sedapalju, et:
201. Diplomiõpe on kutsesuunitlusega õpe.
202. Diplomiõppesse õppima asunud üliõpilastele kohaldatakse eeskirjas rakendus-kõrgharidusõppe kohta sätestatut.
203. Diplomiõppe lõpetanu võib kandideerida vabadele õppekohtadele bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õppekaval põhinevas õppes.
Nojah, minu viis aastat akadeemilist haridust koos pikkade suvepraksidega (aastas oli sisuliselt üks vaba kuu, nii et isegi EÜEsse läksid meilt ainult üksikud ja sedagi poolmetsikuna) ületab julgelt praegused diplomi- ja bakalaureuseõpped. Sedaviisi satutaksegi identiteedikriisi lävele. Ja palun mulle nii keerulisi küsimusi enam mitte esitada!
Lisaks ei tahtnud see ankeet arvutis minu isikukoodi tunnistada. Mispeale ma täheldasin, et ilmselt olen ma ikka liiga vana selleks, et jälle õppima asuda. Lõpuks saime ikka hakkama ja 28.augustil lähen siis katsetele. Isegi väike konkurss on olemas. Aga mul pole vist eriti mahti sellepärast põdeda.

05 august 2007

Kuues päev: Engure – Tukums – Riia – Karksi-Nuia/Tel Aviv

Madli saab oma igatsetud rannapäeva. Pool rannapäeva, sest õhtul kell kuus on meil vaja Riia südalinnas Elizabetes ja Terbatas iela nurgal asuvas Lido restoranis Austraga (Madli koolikaaslane Hong Kongist) kokku saada. Ning enne seda tahaks veel Tukumsist läbi põigata.
Tagantjäreletarkus ütleb, et üks päev Tukumsi jaoks on vähe. Kuna näha tahaks kõike, aga need kaardid, mis meil olemas on (Kurzeme kaardid kahes variandis ja piduliku pealkirjaga tasuta informatiivne väljaanne ’Reisi sinna, kus Talsi künkad ja Tukumsi ilu’, välja antud aastal 2006 ning täiesti eesti keeles) on konkreetsete objektide leidmiseks ebatäpsed, suundume joonelt Tukumsi turismiinfosse. Tänulikud venekeelse linnakaardi eest – sellest oli palju abi. Parkimisvihje Tukumsi südalinna sattunutele: tänava ääres olevad parkimistaskud on tavaliselt hõivatud, aga majatagustesse hoovidesse (mis on päris suured) sissesõitmist ei takista reeglina ükski liiklusmärk. Samas ei vihja ükski märk ka sealsetele parkimisvõimalustele. Meid igatahes keegi ära ei ajanud.

Torkame nina kaarti ja leiame kohe, et lähim koht linnaringi alustamiseks on Durbes pils ehk Durbe loss. Eriti ahvatlev selle paiga juures tundub olevat seal tegutsev keraamikatöökoda, kus huvilistel on võimalik oma näpud ka saviseks teha. Alustame lossist. Sissepääs maksab nagu tavaliselt 1 latt täiskasvanule ja 50 santiimi õpilasele. Külastajaid on vähe (kesknädal ju). Tädi, kes letis istub, võtab oma tööd südamega. Minuga on võimalik vene keeles rääkida ja et Madli end halvasti ei tunneks, antakse talle ingliskeelne infoleht. Nimetet loss on päris huvitava saatusega. Läti riik on selle läinud sajandi 20-ndatel kinkinud kuulsale luuletajale Rainisele (ilmselt siis pärast tegelike omanike lahkumist Lätist). Rainisele aga see loss väidetavalt ei meeldinud – liiga suur ja kõle. Tema käest läks hoone Läti õpetajate ühenduse käsutusse, hiljem pesitses seal Punase Risti sarnane organisatsioon ja Teise Maailmasõja ajal oli majas saksa sõjaväehospidal. Pärast sõda veel mõnda aega haigla ja mingid lastelaagrid, enne kui sellest muuseum sai. Lätlased on maja jupikaupa restaureerinud, sisustuse poole pealt öeldakse kohe ausalt, et midagi mõisnikeaegset selles majas alles pole. Mööbel, millega osa tube sisustatud, on pärit erinevatest kohtadest. Eesmärk on lihtsalt luua ühe ajastu aadliku eluhoone näidis. Ülemise korruse katusealustes tubades on näitus. Ühest ruumist leiame väikese pildilise ülevaate Läti mõisatest. See tuletab mulle kiirelt meelde koha, kus käisime, aga millest ma pole veel midagi kirjutanud. Nimelt Zentene mõis, mis jääb natuke kõrvale maanteelt P128 – umbes täpselt Talsi ja ranniku vahele. Seda käisime ka vaatamas. Teades üsna hästi, palju vanade hoonete restaureerimine maksab, on mul ehk kohatu kurjustada selle üle, mis tolle kõrvalise mõisaga (majas asub muuseas kool) tehtud on. Aga isegi mina nägin oma ihusilmaga päris esimest korda, kuidas ilusale vanale majale olid näotult lamedad plastaknad ette pandud. Ja mida nad olid teinud madalama korpuse peal asuvate terrassidega (ilma Durbesi mõisatoata poleks ma terrasside olemasolust muidugi teada saanud, aga sisetunne ütles ikkagi, et sellel pildil on midagi täitsa valesti). Võibolla polnud neil piisavalt raha, aga lastel oli hõredate akendega klassiruumides külm. Mine tea. Ja selliste ebapraktiliste hooneosade nagu terrassid taastamine on samuti kulukas, liiatigi kui nad praktilist kasutust ei leia. Ikkagi – palun ärge enam nii tehke (see oli mu Läti-reisi teine tõrvatilk).


Durbesi lossi kõrvalhoones (valitsejamaja) on näha lihtsama rahva elustiili. Mööbel, tööriistad, toidunõud. Aeg-ajalt toimuvad siin noortelaagrid, milles osalejatele õpetatakse vanu käsitööoskusi. Madli muidugi ei suutnud hoiduda kangastelgede taha istumast – tõeline üllatus meie giidile – ja jättis oma lõngajälje pooleliolevasse vaipa.


Kahjuks ei tööta täna keraamikatöökoda. Meie usin giid saab aga sabast kinni töökoja omanikul, kes on korraks kohale tulnud, et toorkeraamikat põletusele viia (see koht asub siis vist kusagil mujal). Keldriruumides laudadele laotatud esemed võtavad silmad kirjuks. Valime endale välja ühe küünlajala ning praaktoodangu kastist kaks kruusi ja linnuvile. Viimased maksavad 50 santiimi tükk. Mingi tassiservast või linnu sabast lahkunud kild ei ole meie jaoks nende asjade tegelikku väärtust vähendav argument.

Nüüd oleme dilemma ees. Ühtepidi tahaks minna Ventspilsi suunas Jaunmoku (Jaunmokas) lossi vaatama, teistpidi kisub Jelgava suunas asuvasse Cinevilla Studiosse (filmivõtete tarvis ehitet linn). Pilk kellale ja mõte Riia tipptunni ummikutele langetab valiku Cinevilla kasuks. Nii ei satu me ka Riia-Ventspilsi vahelisele maanteele A10.
Jälle natuke kruusateed. Piletihinnad Cinevillas on erinevad senikülastatud kohtadest: 1,50 latti näo kohta ja õpilastele hinnaalandust ei tehta. Eriliselt lahe on siia kogutud vana masinapark (see on muuseas ehtne). Mõned majad on vist ka ehtsad, kuigi enamik linnasüdamest on puhas ersats – penoplast, krohv ja värv. Isegi kirik on sedaviisi püsti aetud. Jõevett hoiab kinni must plastik, see-eest on sel jõel kaks (poolikut) silda. Ja külas on vähemalt üks armsate aknaluukidega puitmaja (pühendatud Madlile) ning kõrtsihoovis kireb kukk.



Teel Riiga tabab meid äge vihmahoog koos äikesega. Madli keskendub kaardilugemisele. Mina sõitmisele ja parkimisele. Soovitud tänavanurgale jõudmine sujub ummikutes venimisest hoolimata suuremate tõrgeteta ja parkimiskoha leiame ka – mingi ministeeriumi kõrvale, otse lillelettide ette. Kõik sildid ümbruskonnas kõnelevad üht – tööpäevadel on parkimine tasuline ajavahemikus 08:00 kuni 20:00, puhkepäevadel 09:00 kuni 17:00. 15-20 minutit sõltuvalt parkimisalast on tasuta. Miskipärast pole haardeulatuses aga ainsatki parkimisautomaati. Uurin lilletädide käest. Saan tõrksa vastuse, et sildi all on ju ometi kirjas, et konkreetses kohas on parkimine sootuks ainult lubadega. Ütlen siis tädile, et kahjuks ei oska ma sõnagi läti keelt. Ilmselt ei lähe ta äri eriti hästi, sest muud asjalikku ma tema käest enam ei kuule. Et oma reisi eelarvet parkimistrahvidega mitte lõhki ajada, otsime uue koha otse tänava ääres. Automaadid on olemas, aga tõsiselt lätikeelsed. Sedapalju võib aru saada, et esimene tund parkimist maksab täpselt 1 latt, edasi tiksub aga 1,60 tunni kohta. Sedapsi siis.

Austra ootab meid juba Lido sissepääsu ees. Kuna Lidos teatavasti kaardiga maksta ei saa ja minu viimased mündid neelas parkimisautomaat, teeme väikese ristiretke lähima Hansapanga automaadi juurde (lisaks Lidole on mul sularaha vaja ka lennujaamas parkimise eest maksmiseks). Suur rõõm on see, et siin on meil kohalikku keelt valdav giid. Saame täpselt teada, mis on mis ja et toorsalatitaldrik on mõistlik võtta kamba peale. Mustsõstramahl on ehtne ja maitseb koduselt.



Aeg on lahkuda. Järgmine peatus – Riia lennujaam. Kuigi kell on vahepeal pool kaheksa saanud, pole ummikud tänavatel märkimisväärselt vähenenud. Kesklinnast lennujaama jõudmiseks kulub peaaegu tund. Madli korjab oma seitse asja pagasiruumist välja ja mina sõidan alla autot parkima. Anni on ka Tallinnast juba kohale jõudnud, koos poolekilose kamapakiga, mille ennelõunal telefoni teel tellisime. Aitäh, Tinn!
Glasgow lennu check-in on juba alanud ja Anni vabaneb oma kohvrist. Meie ootame kannatamatult Tel Avivi lennule registreerumise algust. Võrreldes Anniga on Madlil tunduvalt rohkem asju: suur seljakott 18,5 kilo (kohvri asemel), väike seljakott, mis kaalub alla nelja kilo ja arvutikott (kuhu on topitud ka hulk raamatuid) 8,4 kilo ja veel reket, mis ei kaalu peaaegu midagi, aga on käsipagasi mõõtudesse mahtumiseks liiga pikk. Siiani ei ole sellega õnneks suuremaid probleeme olnud. Tel Avivi lennu check-in viibib. Lend ise peaks väljuma 23:20, poole kümne ajal pole veel aga asjaomastest ametnikest leti taga haisugi. See-eest moodustavad kogunevad reisijad juba päris soliidse järjekorra. Strateegilisel hetkel otsustavad mõlemad noored daamid veel lennujaama tualetti külastada. Ja teha seda korraga. Loetud minutid pärast nende lahkumist avatakse üks teeninduslett. Selle aja jooksul, kui ma kogu lennujaama põrandal vedeleva kraami (kolm seljakotti, üks neist mahuga 75 liitrit, arvutikott, reket, käekott ja veepudel) suudan kokku koguda ja oma positsiooni järjekorras kindlustada, on sajad kiiremad (liialdus) suutnud must juba mööduda. Ja see arvutikott õlal on surmavalt raske.
Lõpuks õnnestub suur seljakott ära anda ja ülejäänud kraam jaotub võrdselt omanike vahel. Teeme väikese mündikorjanduse ja Madli vahetab saagi kohvikus soojade kirsi(?)täidisega croissant’ide vastu. Kell kukub kümme. Saadame Anni Glasgow lennukile.



Edasi on pildivahetamise protseduur. Fotod kahelt mälukaardilt arvutisse ja siis Madli omad minu mälupulgale. Mälestused on talletatud. Umbes tund aega hiljem on järjekordne hüvastijätt. Madli jääb muidugi turvakontrollis vahele (väiksesse seljakotti unustatud meepurk!). Üks turvapoistest toob kuritegeliku purgi minu kätte tagasi. See on kõigest mesi, aga reeglid on reeglid. Lehvitame viimast korda ja läinud ta ongi. Kohtume 2008.aasta mais (see mõte ei ole täna veel kuigi reaalne).

Mul on aga vaja Eestisse jõuda. Parkimise eest (umbes kaks ja pool tundi) küsitakse tervelt neli latti. Siis peatun lähedalasuvas Lukoili tanklas. Natuke aega tiirutamist pimedatel linnatänavatel (katsuge ise autolaternate valguses kaarti lugeda!) ja taas päästev A5. Riia ümbersõit tundub olevat pikim osa koduteest. Maanteed on märjad ja pimedad ning aeg-ajalt varjutab nähtavust tihe udu. Mingist kihutamisest ei saa juttugi olla. Paari looma kohtan ka – ühte rebast Riia lähistel ja jänest Ruhja linna ja Eesti piiri vahel. Väike kaastunne piirivalvuritele, kes minu pärast öösel kell pool kolm oma soojast ulualusest väljuma peavad.

Igatahes jõuan mina Karksi-Nuia varem kui Madli Tel Avivi. Sellest, kuidas ta tegelikult Iisraeli jõudis, saab lugeda hoopis teisest blogist: http://eemal.blogspot.com/2007/08/shalom-manish-ma.html

Viies päev: Košraga – Kolka – Roja – Talsi – Engure (peaaegu)

Kämping, kus öö veetsime, kannab nime Pitagi. Pererahvas (ema ja tütar) lahkuvad hommikul väikebussiga omi asju ajama – nädala sees on siin vaikne. Meile jäetakse enne kaks kruusitäit kuuma kohvi (tassi tehtud nagu kodus ... mmm) ja värsket plaadikooki kohupiima ja marjadega. Süda lausa laulab seepeale. Ja kui me tahame, võime majja duši alla minna. Madli kipub muidugi merre. Jalgrattaga kohalesaabunud mees, kes asub kohe majas toimetama (tundub, et suure maja ehitustööd on veel lõpetamata), juhatab meile lahkelt teed. Ja imestab siiralt selle üle, et me mööda rannaäärset teed öösel siia pärale jõudsime. Sama tee, muuseas, läheb peaaegu Kolkasse välja. Jalgrattamatkaks ideaalne. Ja saame teada, et eile oli siin torm. Laine on tänagi piisavalt suur, aga aeg-ajalt piilub isegi päike pilve tagant ja vihmasabinad on juhuslikud ja arglikud.



Enne Kolkat on vaja veel vaatama minna sarvede kollektsiooni Vaides. Kogu ise asub väikese elumaja katusekorrusel ja on kokku pandud praeguse omaniku isa poolt, kes oli eluaegne metsnik. Enamus sarvedest on leitud, lisaks üksikud jahitrofeed (karu, metssiga, ilves) ja vahva kollektsioon puuvõõrikuid ning vanu metsameeste tööriistu (pluss salaküttidelt konfiskeeritud töövahendid). Ja vanad fotod. Mõned kurvalt otsasaanud loomad (sarvedega telefonitraatidesse takerdunud põdrad). Peremees ise jätkab oma isa tööd. Ütleb, et ruumi on vähe – osa sarvi seisab garaažis – ning et tulevikus on plaan hakata sarvedest ka suveniire valmistama. Muuseas, ööbimispaiga otsijatele on siinsamas maja taga kämping ja laagriplats.




Kolka on tuuline ja räsitud. Parkimisplats number üks jääb Ventspilsi poolt tulles vasakule ja on tasuta. Mustikad metsa all samuti. Kui aga otse neeme tippu sõita, tuleb parkimise eest maksta 50 santiimi (see on esimene tund, mis edasi juhtub, ei tea). Tegelikult kannatab esimeselt platsilt teisele jalutada küll. Kasvõi mere äärt pidi. Kunagist keelutsooni ’kaunistavad’ vene sõjaväe aegsete rajatiste vähem või rohkem säilinud jäänused, merelt paistab Kolka majakas. Siinsetest tugevatest tormidest kõnelevad rannal vedelevad juurtega maastkistud männid. Ujumine on keelatud. Ja nagu mereäärsetele rahvastele kombeks, on lätlasedki siia püstitanud mälestusmärgi nendele, kes on kunagi merele jäänud. R.I.P.





Pöörame otsa Roja suunas (maantee P131 on nüüd natuke aega meie kaaslane). Järgmine peatus – Purciemsi Valged luited. Või õigemini on need omamoodi laguunid, sest luidete vahele on kogunenud vesi. Laudadest matkarada viib luiteharjale ja teistpidi jälle alla. On väga vaikne, mis sest, et maantee suisa kõrvalt mööda läheb.






See matk tegi küll näljaseks. Rojas on lõunapaus. Soe toit vabas õhus - komplektlõuna, mis koosneb oasupist, lihapallidest ja joogist (keefir või mahl), maksab 2 latti. Ja see kõik mahub tõrgeteta meile kõhtu! Vaat mida Läti õhk eestlastega teha võib.

Vahepeal võib korraks sisemaal ka ära käia. Maantee numbriga P126 läheb Talsi suunas. Meie tark kaart ütleb, et Valdemarpilsis, mis teele jääb, on metsamuuseum. Mis peaks asuma 3,5 kilomeetrit linnakesest väljas. Maja on, silt on, aga muuseumit pole. Või on see parasjagu remondis. Tuleme sama targalt tagasi. Baltimaade suurimat pärna me ka üles ei leia.

Talsi pole samuti kuigi suur linn, asub oru kallastel kahe järvekese ümber. Infopunktist saadud linna kaardi tagaküljel on juhised lõbusaks peitusemänguks ’Find the nine hills of Talsi’. Aga enne kui me seda mängu hakkame mängima, otsime üles Valdemara tänaval asuva pagaritöökoja, kus peaks olema võimalik ringi vaadata ja hea õnne korral ka osaleda kohalike lahtiste pirukate ’sklandrauši’ küpsetamisel. Hea õnn tähendab tegelikult, et ahju ja taigna juurde lastakse neid, kes on selle tegevuse taibanud enda tarbeks ette broneerida. Meie külastus piirdub pagaritöökoja müügipunktiga, kus omandame kaks viimast liivlaste keerulise nimega pirukat. Need on nagu karjala pirukad, õhukese rukkijahust põhja peal, täidiseks all veidi kartuliputru ja peal ohtralt porgandit, kaetud hapukoorega.

Muuseumid on (nagu tavaliselt) juba suletud. Küngastel hulkumist ei keela meil aga keegi. Kuna terve marsruudi läbimise eest auhinda ei ole ette nähtud, piirdume seekord nelja künkaga.



Mure ööbimispaiga pärast - see PEAB olema mere ääres - ajab meid tagasi rannikule (P128). Üritame teha poepeatust. Apšuciemsi kauplus on juba suletud, aga kohvikus õlleklaasi taga aega veetvad kohalikud juhatavad meid küsimatagi umbes nelja kilomeetri kaugusele Klapkalnciemsi. Varustame end sulatatud juustu, lõkkevorstide ja ühe kohaliku õllega ning keskendume taas laagripaiga otsingutele. Lihtne loogika ütleb, et kuna Jurmala asub juba ähvardavalt lähedal, on lootust sealtpoolt sobivat (loe: piisavalt privaatset) kohta leida kaduvväike. Põikame korraks sisse ühte tähistatud laagripaika, rohkem selleks, et teada saada, et telgikoht maksab 2 latti ja autokoht 3 latti. Sõidame tagasi Kolka suunas. P131 pealt pöörame enne Kesterciemsi ranniku poole. Uuselamurajoonid vasakul, sama paremal. Natuke metsa ja ennäe – liivane rada (ja ei mingeid keelumärke) suundubki mere poole. Või õigemini kulgeb sellega paralleelselt metsas. See tee, mida mööda lõpuks mere äärde jõuame, ei alga sugugi lootusrikkalt. Tulen autost maha ja hindan seda mudamülgast (roopad + vihm + männijuured) ja tunnistan ta sõidukõlbulikuks. Madli on skeptiline ja läheb jalgsi, kohale jõuame mõlemad. Plats on pisike, aga meile piisab. Tsivilisatsiooni lähedusest annavad märku rannale paigutatud prügikastid ja kellegi poolt kahe puu vahele tõmmatud pesunöör. Mille täidame koheselt Jurkalnest saadik pagasiruumis reisinud märja telgiga (või õigemini pealmise osaga telgist). Õhk on tuuletu, meri tüüne ja lahel liuglevad luiged. Kivil istub veel üks tundmatu lind, mille me kiirelt kormoraniks ristime. Rahustuseks kõigile – tegelikult ei ole see muidugi kormoran. Aga paraku on ta meist niipalju kaugel, et täpsemalt temaga tutvuda ei õnnestu.
Madli kannab hoolt õhtusöögi eest. Tuvastame, et kukeseeni (Jurkalne laagripaigast pärit) orgi otsas röstida ei ole võimalik. Õlle pean ka lõpuks üksinda ära jooma.

Neljas päev: Jurkalne-Ventspils-Dundaga-Košraga

Hommikul äratab meid vihmasabin telgikatusel. Selline seenevihm, peenike ja rahulik. Taevas on üleni tuhkjashall, mis tähendab, et tegemist ei ole juhusliku hoovihmaga. See ei takista sugugi Madlit alla lainetesse ronimast. Telgi kokkupanekul tuleb kasutada tavapärasest erinevat meetodit – kõigepealt sisemine osa kokku ja seejärel välimine, veest tilkuv kate lahtiselt pagasiruumi katte peale. Hommikusöögi osas oleme samuti loomingulised – kuna eluliselt tähtis on autole natuke juua anda, siis ka oma kuuma kakao (kolm topsitäit kahe peale, 45 santiimi tükk) võtame lähimast bensiinijaamast. Võileivaaluseks sobib suurepäraselt auto armatuurlaud.
Ventspils on vihmane. Aga sellest hoolimata ilus ja hooldatud. Ning parkimine on igal pool tasuta! Tualetipeatuse teeme bussijaamas. Bussijaama kutsutakse läti keeles teatavasti sõnaga ’aut(o)osta’. Kuna ’osta’ on läti keeles sadam, siis otsetõlkes peaks bussijaam olema autobusside sadam.



Eestis olles ei tule tavaliselt pähe mõtet külastada turismiinfopunkte. Tegelikult on need omapäi ringirändajate jaoks vägagi vajalikud kohad. Esiteks saab sealt igatsugu kasulikke kaarte. Ja kui õnne on, võite valida läti-, vene-, saksa-, inglise- ja isegi eestikeelse materjali vahel! Mitte et ma ahnitsemist heaks kiidaksin, aga kõik viidad, mis teeveertes vaatamisväärsustele näitavad, on raudselt lätikeelsed ja kahe kaardi omamine lubab hõlpsamalt põnevaid objekte tuvastada (kohanimedega pole muidugi probleeme). Lisaks saab infopunktides rääkida ka inglise keelt. Lätiga on enam-vähem samamoodi kui Eestiga – vanem põlvkond räägib enamasti vene (Kurzemes on suhteliselt levinud ka saksa keel), noorem aga juba inglise keelt. Igatahes minu üsna roostes vene keelest on sel reisil päris palju kasu. Ja infopunktides on jälle hea Madli eesliinile lükata.
Kuna vihmasadu linnas jalutama ei meelita, valime muuseumi. See on rajatud vanasse ordulossi. Muuseumipilet täiskasvanud inimesele maksab ühe lati, õpilased ja muud taolised tegelased saavad sama pääsme lunastada 50 santiimi eest. Nii vanade hoonete interjöör ei hiilga kunagi luksusega. Krohvitud ja valgekslubjatud seinad, lihtsad laudpõrandad (pinnasel tellispõrandad). Lossi sisehoov on kaetud klaaskatusega. Väljapanekud on pigem tagasihoidlikud – mis on tegelikult päris hea, sest liiga palju infot korraga kipub tavaliselt emotsioone ja elamusi lämmatama – ning kusagil üleval on Läti päritolu fotograafi (nimi on ununenud) näitus Gröönimaal tehtud piltidest. Mees on seal elanud (vist) 50 aastat ja see kontsentreeritus, millega külma maa olemust fotodel edasi antud, on kadestamistväärt. Lossitorni kaameratest saab kenasti ümbrust imetleda. Kiikame korraks ka madalasse kõrvalhoonesse, mis oli pikka aega kasutusel vanglana.



Ventspilsi kuulsaid lehmi näeme vaid autoaknast. Otsime suunda Kolka peale ja kohta, kus veidi keha kinnitada. Selleks saab üsna linna servas asuv ’Alus Bars’ (õllebaar). Kuum tee on jaheda ja vihmase ilmaga igati teretulnud ning sinna juurde võtame portsu kartulipannkooke ja praetud pelmeene. Lahked teenindajad toovad küsimise peale pelmeenide juurde kiirelt veel väikese lisamajoneesi.

Madlil on taas Kurzeme kaart põlvedel. Peagi pöörame vaatama Läti vanimat, Ovišu majakat. Kes ei tea, siis majakas on läti keeles baka (see esimene a on jälle kriipsuga). Majaka juures asub ka väike muuseum. Tegelikult on kell juba kuus ja majakas peaks silte uskudes juba suletud olema, aga mingi ime läbi (vist seetõttu, et me ei olegi siin ainsad külastajad!) on uksed veel lahti ning pärast piletite ostmist saame kogunisti venekeelse ekskursiooni osaliseks. Tädi, kes on siinne ainus (?) töötaja ja lisaks veel liivi päritolu, annab meile päris põhjaliku ülevaate nii sellest, kuidas majakad töötasid kui ka kohalikel liivlastel lasuvast needusest ja Irbeni väinas asuvast laevade kalmistust. Liivlastest sedapalju, et kui vanasti purjekad sealkandis karidele jooksid, oli kohalikel tavaks ellujäänud meremehed tappa ja last röövida. Vaat sellisel teel saadud rikkuse abil sai piirkonnast kunagi jõukas ja elujõuline kant. Aga nende pahategude pärast oli sealne rahvas ka äraneetud ja suguvõsad hääbusid aeglaselt järglasi saamata. Ka meie giid oli oma suguvõsa viimane järeltulija, tema mõlemad vennad olid järglasteta surnud.



Siis saame veel teada, et majaka trepist lähevad naised üles esimesena, aga alla tulevad enne mehed. Ja majaka viiendal korrusel on keerdtrepi peal uks, mis vanasti lukku keerati, et neid noormehi, kes tollal majaka lambi toiteks öösiti õli pidid valama, seal üleval kinni hoida (no muidu oleksid nad ju tulehoidmise asemel salaja küla peale hiilinud). Teine seltskond, kellega kohtume, koosneb vene keelt kõnelevatest meestest; üks neist on äärmiselt suhtlemisaldis ja kannab hoolt selle eest, et majakas käitumise reegleid ikka järgitaks. Ning uurib, miks mu ’podruga’ üldse vene keelt ei räägi. Kui ma talle teatan, et teremist on hoopis mu tütrega, on järgmine küsimus, miks ’suprugat’ kaasas pole. Vastus ’aga miks ka mitte’ osutub ammendavaks. Aga vist mitte piisavalt, sest kui me lahkumisel veelkord kohtume, pakutakse meile lahkelt seltskonda ja öömaja. Aga kahjuks liigume meie Kolka, nemad Ventspilsi suunas. Nii et hüvasti, kuiv katusealune.

Vahetult enne kui Ventspilsi ja Kolka vaheline (maantee P124) asfalttee otsa lõpeb, jõuame teha veel visiidi endisele militaarobjektile ehk siis Ventspilsi Rahvusvahelisse raadioastronoomia keskusesse Irbenes. Tjumeni plaatidest tee viib otse läbi kunagise sõjaväelinnaku. Mahajäetud korruselamud, võssakasvanud ümbrus, okastraat ja hoiatavad sildid (väidetavalt kavatsevad lätlased selle linnaku õhku lasta ja osa ehitisi pidi juba mineeritud olema – ma ei tea kui tõsi see on, aga viisaka sildiga tähistet sissepääs objektile asub tõepoolest hoopis Ventspils-Dundaga tee servas, kustpoolt tulles linnakut üldse ei läbita). Kogu see betoon ja metall keset luiteid ja männimetsa mõjub pisut ähvardavana. Sisse trügima me ei hakka.



Nüüd tuleb väike ling. Tagasi Kolka teele, veendumaks et kilomeetri pärast algav kruusatee on ikka sedavõrd jube, et ligi 50 kilomeetrit taolise mikroreljeefiga pinda mõjuks halvasti mitte ainult auto füüsilisele, vaid ka autojuhi vaimsele tervisele. Õnneks on sealtsamast Irbenest võimalik Kolka teele tagasi jõuda hoopis Dundaga kaudu. Kus on samuti jupp kruusateed, aga umbes neli korda väiksem jupp. Nojah, tee kvaliteedi kohta ma siinkohal enam sõna ei võta. Siit küsimus suurele ringile: miks ehitavad lätlased nii laiu kruusateid? Ja õige vastus nende tarvis, kes ise Lätis pole käinud: selleks, et autojuhtidel oleks rohkem ruumi aukude vahel manööverdada. Tegelikult saame hiljem teada, et kõige jubedam lõik Kolka-Ventspilsi vahelisest kruusakast asubki Irbene ja Mazirbe vahel. Kohalikud ütlevad, et seda teed küll hööveldatakse, aga kui nädalavahetustel saabuvad rikkurid Riiast oma jeebudega ja sõeluvad nendega usinasti mööda kruusateed edasi-tagasi, on tee jälle endiselt auklik. Õigupoolest ei soovigi rannaäärsed elanikud oma kodurahu huvides sellele lõigule asfaltkatte rajamist.

See Dundaga-põige on tõeline rosin-saia-sees. Esiteks taas iidne loss, mis täna kasutusel muusikakoolina. Siis üllatuslik teadasaamine, et sellestsamast paigast on pärit kuulus krokodill Dundee ja veel läti keeleteadlane (nimi jälle meelest läinud), kes mõtles välja need kriipsud läti tähtede kohal. Isegi lähenev hämarus ei kiirusta meid sealt lahkuma. Miks me alati parimad kohad nii hilja avastame? Keegi vist tahab, et me siia veelkord tagasi tuleksime.



Maantee P125 viib meid taas ranniku poole. Mazirbes otsustame joonelt mereranna suunas sõita. Telkimisega täna probleemi pole. Nii märja telgi nagu meie oma võib ju vihmasajus veelkord üles panna, aga vaevalt selles kuigi mõnus magada on. Niisiis otsime vaid varjulist peatuspaika oma autole. Ja see teekond on peaaegu lõputu. Metsavaheline pinnasetee, millel sõitmine nõuab aeg-ajalt peaaegu kaptenipabereid (pimedas, teate, on kõik poriloigud ookeanid) lõpeb nagu neetult alati kellegi hoovis. Ja NEED tänavad ei ole valgustatud. Me isegi ei mõtle sellele, kuidas me homme siit tagasi maanteele saame. Lõpuks leiame mingi kämpingu sildi. Kell on umbes kaksteist öösel. Selle aja jooksul, mil ma autot järjekordselt ümber pööran, tuleb ühest majakesest välja nii umbes Madli-vanune tüdruk. Suhtlemiseks sobib nii inglise kui ka vene keel. Igal juhul saame loa oma auto nende parklasse jätta ning seal rahus ööbida.

04 august 2007

Kolmas päev: Saulkrasti – Kuldiga - Jurkalne

Etapiviisiline ärkamine telkides. Jõuan teha tiiru ümber meie kämpingu – mööda teed üles ja siis laudteed pidi alla randa ja sealt tagasi telkide juurde – selleks ajaks on ka Tinn ärganud. Lapsed teises telgis on veel sügavas unes. Laagripaigas on traditsioonilised plastpeldikud ja vagun duširuumidega. Vesi seal on küll suhteliselt leige, aga parema puudumisel kõlbab igati duši all käimiseks ja annab võimaluse korraks peeglisse vaadata. Ja valges selgub, et meie telkimispaik on ka igati OK. Otsime autodest välja proviandi ja vajalikud abivahendid ning otsustame, et hommikusöök on meil seekord rannas. Tuuline-liivane, aga päike siiski paistab. Keegi on veepiirist väheke kaugemal kunagi juba grillrestile sobiva lohu uuristanud. Ja meie ei hooli sugugi sellest, et eine permanentne lisand on rannaliiv.
Sätime sütest lõkkeaseme üles ning grillime lillkapsast ja vorste. Lõkkesuitsune lillkapsas maitseb muuseas täiesti fantastiliselt! Kuna õigupoolest ei ole päris rannailm, on muud rahvast liikvel suht hõredalt. Madli ja Tinn karastavad end loomulikult merevees. Mae natuke ka, aga tema kokkupuude märja keskkonnaga jääb sedakorda küll väga põgusaks. Autost tuuakse kitarr. Kõige parem mereäärne laul sünnib viisil ’My Pony is over the Ocean’, ehk siis olukorda arvestades tehakse lõputult asendusi sõnale ’pony’. Kõlbavad kõik kahesilbilised sõnad, kaasa arvatud nimed (näiteks Madli ja Anni, kes 1.augustil Eestist lahkuvad). Või toit. Kui äsja on lõpetatud hommikusöök rannal, sobivad suurepäraselt ’porridge’ ja ’sausage’. Või misiganes. Kui keegi vaid merelainete taustaks kitarri suudab mängida, on iga spontaanne asendus teretulnud.

Anni jõuab vahepeal kõik meie telgid ihuüksinda kokku pakkida, mis loomulikult kiirendab meie äralendu. Vana vene kombe kohaselt otsustame enne teeleminekut maha istuda. Esimene valik langeb kämpingu kohvikule. Paraku on see koht tänu hiigelpikale järjekorrale täiesti ’out’. Sõidame tagasi Riia poole ja otsime sobivat peatuspaika. Teine kohvik vasakut kätt tundub igati sobiv paik olevat. Inglise-vene segakeeles tellime kohvid ja jäätised viiele inimesele ning sätime end väljas laua äärde. Juttu jätkub kauemaks, samaaegselt kribab Tallinna poole suunduv osa meie seltskonnast parimaid mõtteid Madli scrapbook’i. Kuni hetkeni, kui meid teenindanud baaridaam resoluutselt teatab, et kui me enam midagi ei telli, siis peame lahkuma. See on nüüd küll huvitav. Esimese ehmatusega tahaks prouale sarkastiliselt öelda ’thanks for hospitality’, aga kuna ta inglise keelt nagunii ei mõista ja vene keeles hoobilt midagi kohast pähe ei turgata, siis jääb sõbralik sõnavahetus teenindajaga ära. Muuseas, see on ka ainus kord Läti reisil, kus me sedavõrd ebasõbralikku kohtlemist tunda saame. Sellesinatsele kohvikule soovitaks aga vähemalt kolmes kohalikus keeles välja panna sildid, mitu minutit iga kulutatud lati eest laua taga istuda saab. Et kõik külalised kohe aru saaksid, et nad ei ole siin teretulnud. Mitte keegi ei kavatsegi elama asuda paika, kus poolt tundi laua taga istumist peetakse juba pühaduseteotuseks. Kollektiivne ’free hug’ ja lähemegi laiali – üks auto Tallinna, teine Kuramaa suunas.

Madli loeb kaarti ja mina olen roolis. Esimene planeeritud peatus on Kuldiga. Kõigepealt tuleb aga läbida tülikas Riia ümbrus. Maantee A5 ehk Riia ringtee on see päästerõngas, kust pääseb sinna, kuhu vaja. Kuna soovime võimalikult palju vältida liiklustihedaid magistraale, valime Kuldigasse sõiduks esialgu A9 (Riia-Liepaja), mitte A10 (Riia-Ventspils), mis oleks lühem ja arvatavasti ka kiirem tee. Saldusest pöörame otsa Kuldiga suunas (maantee P108).


Ja siin ta ongi. Vana kivisild üle Venta jõe ja Euroopa kõige laiem juga täpselt sealsamas. Pühapäeva õhtul on siin suhteliselt vaikne. Üksikud turistid kõnnivad jalgupidi vees otse joa serval, linnapoolsel kaldal asuv kaunis puitmaja on tegelikult muuseum (kuhu me muidugi sisse ei saa) ning kaldaäärses pargis asuvat muruplatsi on kellegi usinad käed kaunistatud skulptuuridega. Linn on praktiliselt inimtühi ja vanad majad on oma aknaluugid väsinult longu lasknud. Pikemaks jalutuskäiguks on meie aeg paraku napp – vaja on veel mere äärde telkima jõuda, aga kuhu täpselt, pole halli aimugi. Teadmine, et ööbimispaiga otsimine katse-eksituse meetodil võib määramatult aega võtta, kannustab meid taas liikuma. Imepisike ’kala’ tuleb sisse Jurkalnesse viiva maantee P119 leidmisega. Tervitused neile lätlastele, kes arvavad, et päris hea mõte on teeviidad paigaldada sel moel, et need ainult ühest suunast lähenejatele nähtavad oleksid!

Teel teeme vahepeatuse Edole lossi imetlemiseks. Lätlastel on ikka sedapalju ajaloolist õnne olnud, et nii vanu hooneid – umbes 13.sajandist pärit – hulganisti veel püsti seisab. Eestis on taolistest ikka valdavalt ainult varemed järel.



Jurkalnes üritame esialgu viisaka inimese kombel laagripaika leida. Tinn soovitas hommikul mingit kämpingut (ma ei ole sugugi kindel, et see, kuhu jõudsime, oli täpselt sama koht), kus majakeste juures ka telke võimalik püsti panna on. Telgikoht maksab 3.50 latti pluss veel 50 santiimi iga näo pealt. Lisaks on võimalus maksta 1 latt lõkkepuude ja 1 latt duši all käimise eest. Iseenesest olgu nende lattidega nii nagu parasjagu on, aga meile tundub korraga, et see pole ikkagi koht, mida otsime. Liiga palju lagedat laagriplatsi. See peatus päädib päikeseloojangu imetlemisega kõrgel kaldapealsel.

Madli terane silm leiab üsna pea teeveeres sissesõidu metsa. Mis seisneb selles, et kõigepealt on võimalik umbes 60-kraadise kallakuga kraavi sõita ja edasi viivad metsa all mingid roopad. Kuna arvatavasti on keegi enne meid need jäljed sinna sisse sõitnud (pole küll teada, missuguse autoga) ja väljas on veel väheke õhtuvalgust, siis võtame selle riski ja läheme vaatama, kas metsa taga on ikka meri. Šampust me pärast küll ei joo (selle asemel on kaks pudelit Riia balsamiga valmistatud segujooke – kirsi ja mustsõstraga), aga teekond on tulemust väärt. Imeline laagripaik metsas, otse kõrgel liivasel kaldal – Madli teeb esimese asjana kindlaks, et ülevalt on võimalik ka alla mere äärde saada – lõkkeplats ja ei mingeid turistide jäetud rämpsuhunnikuid. Isegi läbivettinud peldikupabereid metsa all pole.

Teine päev: Karksi-Nuia – Sigulda - Saulkrasti

Hommik ehk aeg pärast ärkamist on suhteline mõiste ja reeglina otseses sõltuvuses sellest, mis kella ajal eelmisel õhtul magama mindi. Keskpäevaks on enamik kodanikke juba jalad alla saanud. Erilised entusiastid läbivad vanaema juhendamisel kangakudumise kiirkursuse (rääkimata sellest, et mõned jagavad kangastelgedega tuba). Vanaema-vanaisa toetavad meie üritust tomatite, kahte sorti kurkide, mee, lillkapsa, soolatopsi ja 20 latiga. Leiva-saia, lõkkevorstid, grillsöe ja kommid ostame Karksi-Nuia poest.


Läti piiri ületamine läheb libedalt. Erinevalt Narva piiripunktist ei ole Lillis mingeid autode järjekordi. Läbime Ruhja (õige oleks öelda Rujiena) linnakese ja teeme esimese peatuse Valmieras. Väike tiir kiriku ümbruses - kirik ise on suletud, sest kell näitab juba õhtut - ning seejärel suund Riia poole (maantee A3). Aeg võtta eine murul. Või tegelikult teistpidi – leidsime laheda koha, tegime peatuse, et seda vaadata ja kuna me juba siin oleme, siis võiks ka mõned väikesed võileivad manustada. Koha nimi on Straupe ja seal asub imeilus vana loss – õigemini Lielstraupe kirik ja loss. Mõningate ajaloolaste arvamuse kohaselt on selle esimene järk rajatud juba aastal 1263, kirjalikku mainimist leiab hoone esmakordselt siiski alles 1311.aastal, mil seda piirasid Leedu väed. Au tuleb anda selle kunagistele omanikele von Rosenite suguvõsale, kes olid väikeste vaheaegadega siin peremehed alates XIII sajandi teisest poolest kuni 1939.aastani ning pärast 1905.aasta tulekahju taastasid oma valduse võimalikult täpselt ajaloolist eeskuju järgides. Pärast Teist Maailmasõda on siin tegutsenud 10 aastat masina-traktorijaam, seejärel läks hoone 1963.aastal psühhoneuroloogiahaigla käsutusse. Täna ütleb silt seinal, et siin tegutseb asutus pealkirjaga ’Straupe Narcological Hospital’. Õnneks pääseb ka hilisest kellaajast hoolimata läbi kangialuse kenasti hooldatud lossiparki, mille murul me oma võileivakraami lahti pakime. Ega muud keerulist olegi, kui jälgida, et mõni sääsk juhuslikult juustusaia peal ei maanduks (või sööjate ihul, sest nii kadedad oleme me küll, et selgrootutele mitte süüa pakkuda). Sääsetõrjevahendeid aga meie toidukorvis millegipärast ei ole.



Edasi Lätimaa sügavustesse. Kuna Tinn & Co saavad meiega koos olla vaid sellesama loetud päevakese, põikame sisse ka Siguldasse (maantee P6). Koht, kus kõik inimesed on igiammu käinud – kes ei mäletaks Sigulda kepikesi? Koiva (Gauja) jõe ürgorg on endiselt jalustrabavalt kaunis. Lisandunud on tänapäevased atraktsioonid: gondel jõe kohal benjihüpete sooritamiseks, laagripaik ja suvelgi töötav bobirada 600 meetri kaugusel sillast ning plastmassist peldikud turistide tarbeks. Laagripaik on meie jaoks paraku liiga üleasustatud ja seetõttu liigume edasi Siguldasse. Jalutuskäik varemetes ja päikeseloojang ürgoru serval, taamal paistmas Turaida lossi tornid. Usinad lätlased rajavad varemetesse mingit vabaõhulava-tüüpi ehitist, töö kestab hilisõhtuni. Lava lahendus pole mu meelest kuigi õnnestunud, natuke liiga kaasaegne. Võib-olla on asi värvides (kriiskav oranž), võib-olla vormides (viie-kuuekümnendate mahasõidetud servadega kolmnurgad üldplaneeringus). Maitse asi muidugi. See-eest saame nautida lossiparki lõputute roosipeenardega ja salamisi saabuvat hämarust. Turaida jääb seekord vahele, sest kell kümme õhtul on viimane tärmin hakata laagripaiga peale mõtlema.



Maantee P6 läbime juba öööpimeduses. Saulkrasti jõudes võtame suuna Tallinna poole ja vaatame usinalt ringi mere poole suunduvate teeotsade ootuses. Koht, mille lõpuks leiame, kannab pealkirja Juras Priede (siinkohal peaks vabandama, et minu klaviatuuril pole Läti täpitähti ehk siis neid kriipse, mida lätlased kirjapildis tähtede kohal kasutavad). Viisakas tõlkes võiks selle koha nimi olla Rannamänd. Otsetõlkes on priede mänd ja jura (kriipsuga u kohal) meri. Tee viib mäest alla ja on palistatud majakestega – number 78 on suurim, mille hiljem päevavalges tuvastame. Šlagbaumiga meid keegi ei takista ja muul moel ka ei ahistata. Kõige tähtsam on leida piisavalt tasane ja käiguteedest eemalolev maalapike kahele telgile (ühtlasi tuleb võimalusel vältida lärmakat naabrust). Telkide püstitamine on rubriigist ’onu Melker, miks te alati riietega ujumas käite’ ehk siis kohandatult – ’miks te alati telke ööpimeduses käsikaudu püstitate’. See on mulle tuttav nendest aegadest, kui Heleniga Läänemaal Nõva kandis jalgratastega rännatud sai. Umbes-täpselt kümme aastat tagasi. Jalgrattamatka puhul oli äärmisel mõjusaks vabanduseks hilisele telkimisele asjaolu, et õhtul vaibus tuul ja pedaalide sõtkumine rannaäärsetel pinnaseteedel oli tõeline nauding. Automatka puhul see vabandus loomulikult kõne alla ei tule. Äratundmisrõõm on hoolimata väsimusest siiski suur ja telgid saavad ka kenasti püsti.

Muru loomine. Vt ka - raua needmine / hiiretips läks putru keetma / minu esimesed triibulised

Oh neid murumõtteid küll, mis mind viimastel aastatel kevadeti tabanud on! Siiani pole asi mõtetest kaugemale jõudnud, sest kogu värske...