Iired tuules

Mingid asjad lõpevad ja teised jälle algavad. Läinud laupäeval tegime kaasa Polarise eelviimase reisi Piirissaarde. Et kuna noid reise riigi (või siis kohaliku omavalitsuse poolt) enam ei doteerita, siis see tiibur lõpetab saare vahet sõitmise. Et kuidas siis saareelanikud edaspidi mandrile saavad? Ujudes? Sedand mitte. Miski praam jääb ikka Piirissaare ja Laaksaare sadama vahet käima. Mis tähendab, et lõunaosariikide pealinna jõudmine toimub edaspidi tüki maad aeglasemalt.
Tartust Värskasse sõitsime suure bussiga. Bussijuht, muhe mees, rääkis tee peal lahedaid lugusid elust enesest. Viis meid Värska sanatooriumi juurde, kuhu Polaris maabuma pidi. Veetsime siis vaba aega päikest nautides ja Värska lahe vett katsudes. Oli soe küll, aga õnneks veel mitte liiga supp. Värskast Piirissaareni olime ainsad reisijad. Laev võttis uljalt kurve ja tuul tahtis kõrvad peast puhuda. Viimaseks puhuks olid meil targu sallid ühes võetud, mis sai tihkelt ümber pea mässitud. Ja Venemaa oli nii lähedal (kui isehakanud klassikuid tsiteerida, siis oleks mõnes kohas vabalt võinud kirsikive võõrale territooriumile sülitada). Piirissaares tulid laevale veel mõned inimesed. Istekohtade arvu järgi otsustades võtab Polaris peale kuni 54 reisijat. Vahepeal väsisime tuules lõõtsumisest ja käisime all hinge tõmbamas. Siis jälle tagasi üles. Tee peal sai lehvitatud kõigile kaldalolijatele ning neile, kelle veesõidukid tunduvalt aeglasemalt liikusid. Kusagil sadas, taevas oli tume. Nii see otsa saigi. Sootuks teistsugune reis kui juulikuine Pegasusega.

Pakkisin lõpuks ka vana arvuti päriselt kokku. Õigem oleks siiski öelda, et tühjendasin ja demonteerisin. Kuna mul ei õnnestunud hoolimata järjekindlast ponnistamisest luua võrguühendust vana ja uue arvuti vahel, siis oli see tühjendamine puhas käsitöö, mis kestis tervelt neli õhtut. Meili teel, kusjuures. Kogu elu ja ajalugu alates 2000.aasta kevadest.

Reedel viisin oma dokumendid kooli sisse. Selleks oli vaja esiteks arsti juures käia. Esimese hooga sõitsin oma perearstikeskusest mööda – vaat mis võib juhtuda, kui harva arsti juures käiakse –, tegin tiiru ümber kvartali ja jäin seetõttu viis minutit hiljaks. Tohter mõõtis mul vererõhku, kuulas kopse ja saatis Maarjamõisasse röntgenisse. Mitte et mu kopsudel midagi viga oleks olnud, aga selgus, et röntgenit peaks külastama regulaarselt ja palju minul viimasest külastusest möödas oli, ei mäletanud enam mitte keegi. See käis küll kiiresti. Nii palavate ilmadega ei viitsi keegi vist isegi haige olla.
No ja keskkooli lõputunnistus on mul muidugi kadunud. Kaheksanda klassi oma oli maal täiesti alles, ülikooli diplom Tartus samuti, aga keskkooli oma on arvatavasti ülemäära kindlasse kohta paigutatud. Kuhu, ei tea jälle keegi. Õnneks selgus, et ülikooli diplom sobib ka. Väikesed veidrad mured selle dokumendi tõlgendamise ja gümnaasiumi lõpetanutele mõeldud ankeeti sobitamisega siiski olid. Ühele küsimusele vastasin vist valesti ka - meie ajal oli tavalistes koolides A-võõrkeeleks vist ikka vene, mitte inglise keel. Või kas vene keelt kui suure kodumaa riigikeelt ikka sobis võõrkeeleks nimetada? Aga see inglise keel tuli nii automaatselt, sest rääkida on mul seda kergem ja kuuleb teist palju sagedamini ka. Loodan, et antakse andeks.
Teine probleem oli mu diplomiga. Rakenduskõrgharidus, bakalaureus, magister, diplomiõpe? Kes või mis ma siis tänapäeva mõistes olen? Rakendus kindlasti mitte, bakalaureus arvatavasti samuti mitte. Magister või diplom? Arvatavasti on need asjad kusagil seadusandlusega paika pandud – mäletan häguselt isegi mõne aasta tagust selleteemalist diskussiooni Postimehe veergudel -, aga tõepoolest, kes seda infot valdama peaks? Uurisin siis nüüd Tartu Ülikooli õppekorralduseeskirja. Selle punkt 211 ütleb, et: bakalaureuseõpe on akadeemilise õppe esimene aste. Bakalaureuseõppe maht on 120–160 AP ....
Ja et ainepunktide olemusele pihta saada, tuleb lugeda eeskirja punkti 45:
Ühele ainepunktile (AP) vastab 40 tundi ehk üks õppenädal üliõpilase tööd, millesse on arvestatud auditoorne, praktiline ja iseseisev töö ning õpitulemuste hindamine.
Ja diplomiõppe kohta sedapalju, et:
201. Diplomiõpe on kutsesuunitlusega õpe.
202. Diplomiõppesse õppima asunud üliõpilastele kohaldatakse eeskirjas rakendus-kõrgharidusõppe kohta sätestatut.
203. Diplomiõppe lõpetanu võib kandideerida vabadele õppekohtadele bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õppekaval põhinevas õppes.
Nojah, minu viis aastat akadeemilist haridust koos pikkade suvepraksidega (aastas oli sisuliselt üks vaba kuu, nii et isegi EÜEsse läksid meilt ainult üksikud ja sedagi poolmetsikuna) ületab julgelt praegused diplomi- ja bakalaureuseõpped. Sedaviisi satutaksegi identiteedikriisi lävele. Ja palun mulle nii keerulisi küsimusi enam mitte esitada!
Lisaks ei tahtnud see ankeet arvutis minu isikukoodi tunnistada. Mispeale ma täheldasin, et ilmselt olen ma ikka liiga vana selleks, et jälle õppima asuda. Lõpuks saime ikka hakkama ja 28.augustil lähen siis katsetele. Isegi väike konkurss on olemas. Aga mul pole vist eriti mahti sellepärast põdeda.