05 august 2007

Kuues päev: Engure – Tukums – Riia – Karksi-Nuia/Tel Aviv

Madli saab oma igatsetud rannapäeva. Pool rannapäeva, sest õhtul kell kuus on meil vaja Riia südalinnas Elizabetes ja Terbatas iela nurgal asuvas Lido restoranis Austraga (Madli koolikaaslane Hong Kongist) kokku saada. Ning enne seda tahaks veel Tukumsist läbi põigata.
Tagantjäreletarkus ütleb, et üks päev Tukumsi jaoks on vähe. Kuna näha tahaks kõike, aga need kaardid, mis meil olemas on (Kurzeme kaardid kahes variandis ja piduliku pealkirjaga tasuta informatiivne väljaanne ’Reisi sinna, kus Talsi künkad ja Tukumsi ilu’, välja antud aastal 2006 ning täiesti eesti keeles) on konkreetsete objektide leidmiseks ebatäpsed, suundume joonelt Tukumsi turismiinfosse. Tänulikud venekeelse linnakaardi eest – sellest oli palju abi. Parkimisvihje Tukumsi südalinna sattunutele: tänava ääres olevad parkimistaskud on tavaliselt hõivatud, aga majatagustesse hoovidesse (mis on päris suured) sissesõitmist ei takista reeglina ükski liiklusmärk. Samas ei vihja ükski märk ka sealsetele parkimisvõimalustele. Meid igatahes keegi ära ei ajanud.

Torkame nina kaarti ja leiame kohe, et lähim koht linnaringi alustamiseks on Durbes pils ehk Durbe loss. Eriti ahvatlev selle paiga juures tundub olevat seal tegutsev keraamikatöökoda, kus huvilistel on võimalik oma näpud ka saviseks teha. Alustame lossist. Sissepääs maksab nagu tavaliselt 1 latt täiskasvanule ja 50 santiimi õpilasele. Külastajaid on vähe (kesknädal ju). Tädi, kes letis istub, võtab oma tööd südamega. Minuga on võimalik vene keeles rääkida ja et Madli end halvasti ei tunneks, antakse talle ingliskeelne infoleht. Nimetet loss on päris huvitava saatusega. Läti riik on selle läinud sajandi 20-ndatel kinkinud kuulsale luuletajale Rainisele (ilmselt siis pärast tegelike omanike lahkumist Lätist). Rainisele aga see loss väidetavalt ei meeldinud – liiga suur ja kõle. Tema käest läks hoone Läti õpetajate ühenduse käsutusse, hiljem pesitses seal Punase Risti sarnane organisatsioon ja Teise Maailmasõja ajal oli majas saksa sõjaväehospidal. Pärast sõda veel mõnda aega haigla ja mingid lastelaagrid, enne kui sellest muuseum sai. Lätlased on maja jupikaupa restaureerinud, sisustuse poole pealt öeldakse kohe ausalt, et midagi mõisnikeaegset selles majas alles pole. Mööbel, millega osa tube sisustatud, on pärit erinevatest kohtadest. Eesmärk on lihtsalt luua ühe ajastu aadliku eluhoone näidis. Ülemise korruse katusealustes tubades on näitus. Ühest ruumist leiame väikese pildilise ülevaate Läti mõisatest. See tuletab mulle kiirelt meelde koha, kus käisime, aga millest ma pole veel midagi kirjutanud. Nimelt Zentene mõis, mis jääb natuke kõrvale maanteelt P128 – umbes täpselt Talsi ja ranniku vahele. Seda käisime ka vaatamas. Teades üsna hästi, palju vanade hoonete restaureerimine maksab, on mul ehk kohatu kurjustada selle üle, mis tolle kõrvalise mõisaga (majas asub muuseas kool) tehtud on. Aga isegi mina nägin oma ihusilmaga päris esimest korda, kuidas ilusale vanale majale olid näotult lamedad plastaknad ette pandud. Ja mida nad olid teinud madalama korpuse peal asuvate terrassidega (ilma Durbesi mõisatoata poleks ma terrasside olemasolust muidugi teada saanud, aga sisetunne ütles ikkagi, et sellel pildil on midagi täitsa valesti). Võibolla polnud neil piisavalt raha, aga lastel oli hõredate akendega klassiruumides külm. Mine tea. Ja selliste ebapraktiliste hooneosade nagu terrassid taastamine on samuti kulukas, liiatigi kui nad praktilist kasutust ei leia. Ikkagi – palun ärge enam nii tehke (see oli mu Läti-reisi teine tõrvatilk).


Durbesi lossi kõrvalhoones (valitsejamaja) on näha lihtsama rahva elustiili. Mööbel, tööriistad, toidunõud. Aeg-ajalt toimuvad siin noortelaagrid, milles osalejatele õpetatakse vanu käsitööoskusi. Madli muidugi ei suutnud hoiduda kangastelgede taha istumast – tõeline üllatus meie giidile – ja jättis oma lõngajälje pooleliolevasse vaipa.


Kahjuks ei tööta täna keraamikatöökoda. Meie usin giid saab aga sabast kinni töökoja omanikul, kes on korraks kohale tulnud, et toorkeraamikat põletusele viia (see koht asub siis vist kusagil mujal). Keldriruumides laudadele laotatud esemed võtavad silmad kirjuks. Valime endale välja ühe küünlajala ning praaktoodangu kastist kaks kruusi ja linnuvile. Viimased maksavad 50 santiimi tükk. Mingi tassiservast või linnu sabast lahkunud kild ei ole meie jaoks nende asjade tegelikku väärtust vähendav argument.

Nüüd oleme dilemma ees. Ühtepidi tahaks minna Ventspilsi suunas Jaunmoku (Jaunmokas) lossi vaatama, teistpidi kisub Jelgava suunas asuvasse Cinevilla Studiosse (filmivõtete tarvis ehitet linn). Pilk kellale ja mõte Riia tipptunni ummikutele langetab valiku Cinevilla kasuks. Nii ei satu me ka Riia-Ventspilsi vahelisele maanteele A10.
Jälle natuke kruusateed. Piletihinnad Cinevillas on erinevad senikülastatud kohtadest: 1,50 latti näo kohta ja õpilastele hinnaalandust ei tehta. Eriliselt lahe on siia kogutud vana masinapark (see on muuseas ehtne). Mõned majad on vist ka ehtsad, kuigi enamik linnasüdamest on puhas ersats – penoplast, krohv ja värv. Isegi kirik on sedaviisi püsti aetud. Jõevett hoiab kinni must plastik, see-eest on sel jõel kaks (poolikut) silda. Ja külas on vähemalt üks armsate aknaluukidega puitmaja (pühendatud Madlile) ning kõrtsihoovis kireb kukk.



Teel Riiga tabab meid äge vihmahoog koos äikesega. Madli keskendub kaardilugemisele. Mina sõitmisele ja parkimisele. Soovitud tänavanurgale jõudmine sujub ummikutes venimisest hoolimata suuremate tõrgeteta ja parkimiskoha leiame ka – mingi ministeeriumi kõrvale, otse lillelettide ette. Kõik sildid ümbruskonnas kõnelevad üht – tööpäevadel on parkimine tasuline ajavahemikus 08:00 kuni 20:00, puhkepäevadel 09:00 kuni 17:00. 15-20 minutit sõltuvalt parkimisalast on tasuta. Miskipärast pole haardeulatuses aga ainsatki parkimisautomaati. Uurin lilletädide käest. Saan tõrksa vastuse, et sildi all on ju ometi kirjas, et konkreetses kohas on parkimine sootuks ainult lubadega. Ütlen siis tädile, et kahjuks ei oska ma sõnagi läti keelt. Ilmselt ei lähe ta äri eriti hästi, sest muud asjalikku ma tema käest enam ei kuule. Et oma reisi eelarvet parkimistrahvidega mitte lõhki ajada, otsime uue koha otse tänava ääres. Automaadid on olemas, aga tõsiselt lätikeelsed. Sedapalju võib aru saada, et esimene tund parkimist maksab täpselt 1 latt, edasi tiksub aga 1,60 tunni kohta. Sedapsi siis.

Austra ootab meid juba Lido sissepääsu ees. Kuna Lidos teatavasti kaardiga maksta ei saa ja minu viimased mündid neelas parkimisautomaat, teeme väikese ristiretke lähima Hansapanga automaadi juurde (lisaks Lidole on mul sularaha vaja ka lennujaamas parkimise eest maksmiseks). Suur rõõm on see, et siin on meil kohalikku keelt valdav giid. Saame täpselt teada, mis on mis ja et toorsalatitaldrik on mõistlik võtta kamba peale. Mustsõstramahl on ehtne ja maitseb koduselt.



Aeg on lahkuda. Järgmine peatus – Riia lennujaam. Kuigi kell on vahepeal pool kaheksa saanud, pole ummikud tänavatel märkimisväärselt vähenenud. Kesklinnast lennujaama jõudmiseks kulub peaaegu tund. Madli korjab oma seitse asja pagasiruumist välja ja mina sõidan alla autot parkima. Anni on ka Tallinnast juba kohale jõudnud, koos poolekilose kamapakiga, mille ennelõunal telefoni teel tellisime. Aitäh, Tinn!
Glasgow lennu check-in on juba alanud ja Anni vabaneb oma kohvrist. Meie ootame kannatamatult Tel Avivi lennule registreerumise algust. Võrreldes Anniga on Madlil tunduvalt rohkem asju: suur seljakott 18,5 kilo (kohvri asemel), väike seljakott, mis kaalub alla nelja kilo ja arvutikott (kuhu on topitud ka hulk raamatuid) 8,4 kilo ja veel reket, mis ei kaalu peaaegu midagi, aga on käsipagasi mõõtudesse mahtumiseks liiga pikk. Siiani ei ole sellega õnneks suuremaid probleeme olnud. Tel Avivi lennu check-in viibib. Lend ise peaks väljuma 23:20, poole kümne ajal pole veel aga asjaomastest ametnikest leti taga haisugi. See-eest moodustavad kogunevad reisijad juba päris soliidse järjekorra. Strateegilisel hetkel otsustavad mõlemad noored daamid veel lennujaama tualetti külastada. Ja teha seda korraga. Loetud minutid pärast nende lahkumist avatakse üks teeninduslett. Selle aja jooksul, kui ma kogu lennujaama põrandal vedeleva kraami (kolm seljakotti, üks neist mahuga 75 liitrit, arvutikott, reket, käekott ja veepudel) suudan kokku koguda ja oma positsiooni järjekorras kindlustada, on sajad kiiremad (liialdus) suutnud must juba mööduda. Ja see arvutikott õlal on surmavalt raske.
Lõpuks õnnestub suur seljakott ära anda ja ülejäänud kraam jaotub võrdselt omanike vahel. Teeme väikese mündikorjanduse ja Madli vahetab saagi kohvikus soojade kirsi(?)täidisega croissant’ide vastu. Kell kukub kümme. Saadame Anni Glasgow lennukile.



Edasi on pildivahetamise protseduur. Fotod kahelt mälukaardilt arvutisse ja siis Madli omad minu mälupulgale. Mälestused on talletatud. Umbes tund aega hiljem on järjekordne hüvastijätt. Madli jääb muidugi turvakontrollis vahele (väiksesse seljakotti unustatud meepurk!). Üks turvapoistest toob kuritegeliku purgi minu kätte tagasi. See on kõigest mesi, aga reeglid on reeglid. Lehvitame viimast korda ja läinud ta ongi. Kohtume 2008.aasta mais (see mõte ei ole täna veel kuigi reaalne).

Mul on aga vaja Eestisse jõuda. Parkimise eest (umbes kaks ja pool tundi) küsitakse tervelt neli latti. Siis peatun lähedalasuvas Lukoili tanklas. Natuke aega tiirutamist pimedatel linnatänavatel (katsuge ise autolaternate valguses kaarti lugeda!) ja taas päästev A5. Riia ümbersõit tundub olevat pikim osa koduteest. Maanteed on märjad ja pimedad ning aeg-ajalt varjutab nähtavust tihe udu. Mingist kihutamisest ei saa juttugi olla. Paari looma kohtan ka – ühte rebast Riia lähistel ja jänest Ruhja linna ja Eesti piiri vahel. Väike kaastunne piirivalvuritele, kes minu pärast öösel kell pool kolm oma soojast ulualusest väljuma peavad.

Igatahes jõuan mina Karksi-Nuia varem kui Madli Tel Avivi. Sellest, kuidas ta tegelikult Iisraeli jõudis, saab lugeda hoopis teisest blogist: http://eemal.blogspot.com/2007/08/shalom-manish-ma.html

2 kommentaari:

Unknown ütles ...

Super blogi! Ei kannata nagu väga minu omaga võrrelda :P Panen enda omale lingi juurde!
Homme Haifasse, ülehomme Tel Avivi, üle-ülehomme Jeruusalemma. Üle-üle-üle-ülehomme Siinai kõrbesse.

marika ütles ...

Ma parem ei ütle, kuidas ma sind kadestan :)

Muru loomine. Vt ka - raua needmine / hiiretips läks putru keetma / minu esimesed triibulised

Oh neid murumõtteid küll, mis mind viimastel aastatel kevadeti tabanud on! Siiani pole asi mõtetest kaugemale jõudnud, sest kogu värske...