06 november 2018

Hitting The Wall **

 Ja nüüd teeme midagi sellist, mida ma tegelikult kogu aeg olen teha tahtnud. Meid ootab Müür - The Wall. Mitte lihtsalt müür, vaid selle metsik, turistidele suletud osa. Tavaline turistikogemus las jääda 10 aasta tagusesse aega. Siis oli see omal kohal, täna aga enam mitte.
Madli on surfanud matkafoorumites, et leida sobivaimat kohta Müürile minekuks. Mis ei oleks Pekingist liiga kaugel, aga siiski piisavalt kaugel, et suuremat publikut vältida. Ette rutates võin öelda, et hirm inimhulkade ees on selles kontekstis täiesti asjatu.
Kõigepealt tuleb sinna kohale jõuda. Müüriäärsesse külla nimelt. Suure osa teest saame läbitud bussiga. Kiirteel on ummikud. Madli kiikab aeg-ajalt telefoni, et vaadata, kus täpselt ja kui pikalt ummistab. Aknast välja vaadates tundub, et ummikuid põhjustavad eelkõige kannatamatud autojuhid. Mööda kõige äärmist, pidevjoonega eraldatud (aga siiski piisavalt laia) teeserva kimavad mõned võrdsetest võrdsemad, ülejäänud, suhteliselt rahulikult liikuvast autode voolust mööda. Ja siis pistavad sobival hetkel oma nina legaalsel sõidureal kulgejate vahele. Ilma suunda näitamata muidugi, nagu siin kombeks. Ja põhjustavad sellega kogu liikluse takerdumise. Vähe see närvi ei aja. Arutame omavahel, et mis juhtuks, kui sellele kõrvalreale ebamugava sagedusega lamavaid politseinikke reastada? Kas toimiks? Sest iseeenest on liiklus rahulik ja mitte kuigi tormakas. Õnneks ei kesta ummikud isegi Hiinas igavesti. Aga 90 km linnast välja võtab sellegipoolest paari tunni jagu aega.
Külla pääsemiseks kasutame taksot. Võõrastemaja, kuhu ööseks jääme, on ühtlasi pererahva kodu. Meile on ööbimiseks eraldatud eraldi sissepääsuga tuba, mille uks avaneb sisehoovi. Duširuum ja WC asuvad kõrvalboksis. Kätepesuks on hoovi peal kraanikauss ja söömiseks on sinnasamasse püstitatud söögilaud. Tundub, et sama pererahvas majandab veel vähemalt paari sarnase pisikese majutuspaigaga. Alustuseks oleme väga näljased ja küsime kiiret lõunat. Köök on sealsamas ja toit valmib kohe ja kiiresti. Nii häid baklažaane ei ole ma varem ega hiljem enam saanud.

Lauake, kata end! Linnupete enne päikeseloojangut müüril - baklažaanid ja riis. Mmmmmaitsev!

Oleme kindlalt otsustanud, et täna vaatame päikeseloojangut Müürilt. Perenaine jagab juhatust kohalejõudmiseks ning ega's oodata midagi pole, kui me päris suure pimeda peale jääda ei taha.
Teoreetiliselt on kõik justnagu lihtne. Kõik vasakule pööravad teed peaksid viima Müürini. See on enamjaolt ka kogu aeg näha, küll lähemal, küll kaugemal. Aga isegi päris lähedalt võib see olla päris kättesaamatu, kui okkalise võsaga kaetud mägi ees on. Teeme kaks luhtunud katset leida lühim tee. Ikka üles mäkke, kuniks rada lihtsalt otsa saab. Ja siis tuleb jälle tagasi alla ronida, mis teatavasti on reeglina keerulisem, kui ülesminek. Lõpuks saame siiski õige otsa peale. Müürilemineku reegel nr 1:  lühim tee ei ole alati kiireim. Ja reegel nr 2, mitte vähem oluline: lähene objektile alati võimalikust madalaimast punktist. Enne sihini jõudmist hoiatab sinine silt tee ääres, et Müür ei ole turistidele avatud. Ühtlasi palutakse toetada Müüri taastamist. Tee teeb ristudes Müüri katki. Valida on, kas minna vasakule või paremale poole. Parem pool on okastraataiaga piiratud ja algus tundub suhteliselt mahe ja lauge. Ehk siis liiga lihtne. Reegel nr 3: Müür ei ole kunagi selline, nagu eemalt vaadates näib. Otsustame, et päikeseloojangut vaatama läheme seekord vasakule. Kõrgemalt näeb ju paremini :)

Müür. Nõnda lähedal, aga samas kättesaamatult kaugel.


Kohati vähem, kohati rohkem katki. Aga nagu Madli elutargalt mõne eriti lagunenud koha peal ütles - kui see müür on 500+ aastat püsinud, ei varise ta tõenäoliselt ka siis kokku, kui meie siit nüüd praegu üle ronime.

Eluslooduse puudumise üle kurta ei saanud. Reegel nr 4: hoidu serva poole, seal on vähem okastega põõsaid ja suuri ämblikke.

Mõni koht müürist on ilusam kui teine. Vaata ka reegel nr 4.

Kui seda Müüri ees ei oleks ...

Reegel nr 5 - kui Müüril ei ole võimalik enam liikuda, tuleb liikuda väljaspool Müüri. Alla ei ole vaja vaadata, ainult oma jalge alla, niipalju kui vaja.

Seal ta läheb - kuniks silm ulatub ja päike loojub. Ikka mööda mäeharju.

Homme läheme sinnapoole (kui me ikka enne pimedat siitpoolt alla saame).


Pärast teist vahitorni peame tagasi pöörama. Müür läheb oma teed edasi, ikka ülespoole ja ülespoole, kuniks silm seletab. Kui me tagasi jõuame, on tee peal kaks hiina poissi, kes on nõuks võtnud Müürile ööbima minna. Sinna teisele poole, kuhu meil homme kavas minna. Sündmustest ette rutates - hommikul me neid seal küll ööbimas ei leia. 
Külla tagasi minnes jääme juba suure pimeda kätte. Kohtume veel ühe Ukraina tüdrukuga, kes on Pekingis näitekunsti õppimas. Õhtusöök, kohalik õlu ja aeg on magama minna, sest homne päikesetõus ootab meid taas Müüril. 




** sõna otseses mõttes, päriselt ka, aga ainult homme

04 november 2018

Valitud hetki hommikusest Pekingist

Varahommikusel tõusmisel on mõned väikesed eelised. Kuna on veel pühad ka, siis ei ole kusagil näha tööleruttavaid masse. Saab rahulikult ringi vaadata, ilma et kusagile kiirustada oleks vaja.

Taamal mingi jõustruktuuri hoone (kaitseministeerium või midagi sarnast). Need poisid ennast tegelikult pildistada ei luba, aga teeseldes täielikku blondiini, jõuab Madli ikkagi klõpsu ära teha. Ja modellid jäävad pärast seda endiselt postile.  

Park on praktiliselt inimtühi, mõned erandid välja arvatud. Katsume kompositsiooni sulanduda.
 
Hmmm. Lapsed rihma otsas? Ja miks neid kolm tükki korraga on? Arvestades, et Hiinas on pikka aega kehtinud ühelapsepoliitika, oletame, et mõned peavad laenatud olema. Aga turvalisus ennnekõike. Näib, et keegi selle vastu ei protesteeri ka.
Tänapäeva Hiina elulisemad-olulisemad sümbolid läbi lillede (vasakult paremale lugedes): kiirrongid, QR-kood, ostukäru, mis vist siiski tähendas midagi muud kui lihtsalt ostukäru- veebikaubandust äkitselt-, ning lõpuks jalgratas mis on vististi lihtsalt jalgratas. All paremas nurgas on boonuseks päris jalgratas ka. 

Hommikusöök hutongis, the best of Beijing. Toiduvaliku on teinud Madli sõber ja endine korterinaaber Katie, kes muuseas, on kohapeal ametis ka toidugiidina. Tegemist pop-up hommikusöögi kohaga. Päeval tegutseb siin rupskirestoran. Pannkook tuli ühest teisest kohast. Kõik oli äraütlemata hää :)

03 november 2018

Wake up and ..... run !!!

Puhkust me maha ei maga! Mis tähendab, et puhkamisest saab puhata alles siis, kui puhkus läbi. Seda joont hoiame nüüd kaks järgmist nädalat, väikeste nõrkusehetkedega muidugi :).

Esmaspäeval, 1.oktoobril, tähistavad mandri-hiinlased Rahvavabariigi (People's Republic) loomise aastapäeva. Mina nõukaaegse lapsena nimetan selle muidugi kiiresti ümber kohalikuks oktoobrirevolutsiooni aastapäevaks. Mis sellest, et Hiina Rahvavabariigi ametlik asutamine toimus tegelikult 21.septembril ja oktoobrirevolutsiooni aastapäeva tähistati hoopis 7.novembril. Rahvavabariik on asutatud aastal 1949 ja saab seega juba 69-aastaseks. Inglise keeles on tähtpäeva nimi National Day ja tähtis on see ka selle poolest, et sellele järgneb üleriigiline puhkusenädal ehk Golden Week. No õigupoolest pole see nädal, vaid ametlikult antakse puhkamiseks ainult kolm tööpäeva. Hiinas loetakse puhkust tööpäevades, mitte kalendripäevades, nagu meil siin. Ja et seda puhkust tõepoolest nädalapikkuseks venitada, tuleb sellele eelneval nädalavahetusel tööl käia. Sellepärast Madli pühapäeval, kui ma Pekingisse jõuan, tööl ongi.
Ja kuna me nagunii paar päeva Pekingis veedame, oleks ju lahe minna Keelatud Linna vaatama, kuidas hiinlased oma riigi aastapäeva tähistavad. Madli on aastaid tagasi - kui ta Pekingis ühe semestri mandariini keelt õppis -, seda uudistamas käinud ja arvab, et see võiks olla väärt varast tõusmist ja rahvahulkades tunglemist. Pidustused algavad päikesetõusul hümni ja tuvide lendulaskmisega, millele järgneb sõjaväeparaad. Paljud maainimesed on selleks puhuks pealinna sõitnud, et kogu seda ilu näha. Päike tõuseb sel aastaajal Pekingis loetud minutid peale kella kuut hommikul. Aga Peking on teatavasti suur linn ja punktist A punkti B liikumiseks võib kuluda määramatu hulk aega, isegi kui mõlemad punktid asuvad kesklinnas või selle lähimas ümbruses (mitte siiski nii lähedal, et nende vahel jalgsi või jalgrattaga liikuda). Äratuskell heliseb enne viite varahommikul. Kõiges, mis meist endist sõltub, suudame kenasti graafikus püsida. Kuidagi ei tule välja aga takso tellimine. No ei toimi. Tiananmeni väljaku piirkonda sõitmiseks normaalse ajaga taksot ei ole lihtsalt võimalik tellida. Läheb käiku variant B - kombo, mis koosneb jalgrattast ja metroost. Mina, ma olen ju jalgrattur. Poolhämaras, aoeelses Pekingis jalgrattaga sõitmine tekitab mus leebelt väljendades kerget kõhedust. Esimest korda Pekingi liikuses jalgrattaga. No see varahommikune liiklus on küll üsna hõre, aga teatavate liiklusreeglitega harjunule ikkagi sutsu hektiline. Reegel on, et reegleid ei ole. Igaüks vastutab ise selle eest, et elu ja tervisega sihtpunkti jõuab. Seega - ole tähelepanelik ja ära kiirusta. Viimane on tõesti põhiline - mingit üleannetut kihutamist Pekingi tänavatel endale lubada ei saa. Sest kunagi ei tea, missuguse manöövri võib teha vahetult sinu ees sõitev mammi. Või kas keegi kogemata kõrvaltrealt otsustab teha väikese põike. Ka klassikaga - otse sinu trajektoorile avanev autouks -, tuleb siin arvestada, sest jalgrattateede serv on sageli täis parkivaid sõidukeid. Pisiasjad, et sul ei ole rattakingi jalas, lenks on nagu tallesaba, sadul suvalisel kõrgusel (neid sadulaid annab küll tõsta, aga teatud piirini), tuleb liigitada eluks mittevajaliku luksuse hulka. Tegelikult, kui silm hämarusega harjub ja jõuad kohaneda reeglivabaduse reegliga, on ratas punktist A punkti B liikumiseks täitsa sobiv vahend. Eriti juhul, kui teekond ei ole väga pikk ja tülikaid tänavaületusi on minimaalselt.
Etapp kaks on metroo. Metroo alustab tööd varahommikul pärast kelle viite, täpsemini sõlltuvalt sellest, millisest peatusest siseneda plaanite. Piletiost ja turvakontroll. Vagunid on oodatult suhteliselt täis, aga mitte nii hullusti nagu tipptunnil Shanghais. No ja siis selgub, et Tiananmenil seekord peatust ei ole. Ilmselt justnimelt aastapäevapidustuste tõttu. Kell aga tiksub omasoodu ja päikesetõusuni on oi-oi kui vähe aega. Ja kui me üks peatus enne Tiananmeni mittepeatust rongilt maha saame, ei ole õigeks ajaks kohale jõudmiseks enam muud varianti, kui joosta. Mitte lihtsalt joosta, aga KIIRESTI  joosta. Veel täpsemaks minnes - takistusjoosta. Sest väljakule viiv tänav on paksult rahvast täis. Natuke lihtsamaks teeb olukorra see, et kõik inimesed liiguvad ühes suunas - sinna, kuhu meiegi. Ja siis me jooksemegi. Pulsikella kumbki käima ei pane, ega usun, et keskmine kiirus jääb kusagile pluss-miinus 5 min/km kanti. Varahommikuseks kohvijooksuks seda hästi nimetada ei kannata. Õnneks on mõlemad jooksjad heas vormis. Hoolimata puuduvast spordiriietuset jõuame Keelatud Linna väravale täpselt hetkeks, kui tuvid lendu lastakse. Hümn jääb kuulmata ja inimesi väravatest seekord sisse ei lasta. Kuniks silm ulatub, on Keelatud Linna esine täidetud ühtlase inimvaibaga. Patriotismi ilmingud visualiseeruvad punaste südamekujuliste kleepsudega põskedel ja väikeste lehvivate rahvuslippudega. Neid on, aga mitte massiliselt. Madli ütleb, et võrreldes eelmise korraga (see pidi siis olema vist 2010-da aasta sügis?), on lippe tunduvalt vähem. Samas on enamus rahvast väljakul mitte pekinglased, vaid  kaugemalt pealinna tulnud. Omajagu on ka väikseid lapsi, kes vanemate turjal kogu ilu naudivad. Pikalt seda pidu ei ole, sest algava paraadi jaoks käsutatakse rahvas päris kiiresti platsilt minema. Kõõlume piirdeaia servas ja jälgime liikuvaid rahvamasse.



















Muru loomine. Vt ka - raua needmine / hiiretips läks putru keetma / minu esimesed triibulised

Oh neid murumõtteid küll, mis mind viimastel aastatel kevadeti tabanud on! Siiani pole asi mõtetest kaugemale jõudnud, sest kogu värske...