Hitting The Wall **

 Ja nüüd teeme midagi sellist, mida ma tegelikult kogu aeg olen teha tahtnud. Meid ootab Müür - The Wall. Mitte lihtsalt müür, vaid selle metsik, turistidele suletud osa. Tavaline turistikogemus las jääda 10 aasta tagusesse aega. Siis oli see omal kohal, täna aga enam mitte.
Madli on surfanud matkafoorumites, et leida sobivaimat kohta Müürile minekuks. Mis ei oleks Pekingist liiga kaugel, aga siiski piisavalt kaugel, et suuremat publikut vältida. Ette rutates võin öelda, et hirm inimhulkade ees on selles kontekstis täiesti asjatu.
Kõigepealt tuleb sinna kohale jõuda. Müüriäärsesse külla nimelt. Suure osa teest saame läbitud bussiga. Kiirteel on ummikud. Madli kiikab aeg-ajalt telefoni, et vaadata, kus täpselt ja kui pikalt ummistab. Aknast välja vaadates tundub, et ummikuid põhjustavad eelkõige kannatamatud autojuhid. Mööda kõige äärmist, pidevjoonega eraldatud (aga siiski piisavalt laia) teeserva kimavad mõned võrdsetest võrdsemad, ülejäänud, suhteliselt rahulikult liikuvast autode voolust mööda. Ja siis pistavad sobival hetkel oma nina legaalsel sõidureal kulgejate vahele. Ilma suunda näitamata muidugi, nagu siin kombeks. Ja põhjustavad sellega kogu liikluse takerdumise. Vähe see närvi ei aja. Arutame omavahel, et mis juhtuks, kui sellele kõrvalreale ebamugava sagedusega lamavaid politseinikke reastada? Kas toimiks? Sest iseeenest on liiklus rahulik ja mitte kuigi tormakas. Õnneks ei kesta ummikud isegi Hiinas igavesti. Aga 90 km linnast välja võtab sellegipoolest paari tunni jagu aega.
Külla pääsemiseks kasutame taksot. Võõrastemaja, kuhu ööseks jääme, on ühtlasi pererahva kodu. Meile on ööbimiseks eraldatud eraldi sissepääsuga tuba, mille uks avaneb sisehoovi. Duširuum ja WC asuvad kõrvalboksis. Kätepesuks on hoovi peal kraanikauss ja söömiseks on sinnasamasse püstitatud söögilaud. Tundub, et sama pererahvas majandab veel vähemalt paari sarnase pisikese majutuspaigaga. Alustuseks oleme väga näljased ja küsime kiiret lõunat. Köök on sealsamas ja toit valmib kohe ja kiiresti. Nii häid baklažaane ei ole ma varem ega hiljem enam saanud.

Lauake, kata end! Linnupete enne päikeseloojangut müüril - baklažaanid ja riis. Mmmmmaitsev!

Oleme kindlalt otsustanud, et täna vaatame päikeseloojangut Müürilt. Perenaine jagab juhatust kohalejõudmiseks ning ega's oodata midagi pole, kui me päris suure pimeda peale jääda ei taha.
Teoreetiliselt on kõik justnagu lihtne. Kõik vasakule pööravad teed peaksid viima Müürini. See on enamjaolt ka kogu aeg näha, küll lähemal, küll kaugemal. Aga isegi päris lähedalt võib see olla päris kättesaamatu, kui okkalise võsaga kaetud mägi ees on. Teeme kaks luhtunud katset leida lühim tee. Ikka üles mäkke, kuniks rada lihtsalt otsa saab. Ja siis tuleb jälle tagasi alla ronida, mis teatavasti on reeglina keerulisem, kui ülesminek. Lõpuks saame siiski õige otsa peale. Müürilemineku reegel nr 1:  lühim tee ei ole alati kiireim. Ja reegel nr 2, mitte vähem oluline: lähene objektile alati võimalikust madalaimast punktist. Enne sihini jõudmist hoiatab sinine silt tee ääres, et Müür ei ole turistidele avatud. Ühtlasi palutakse toetada Müüri taastamist. Tee teeb ristudes Müüri katki. Valida on, kas minna vasakule või paremale poole. Parem pool on okastraataiaga piiratud ja algus tundub suhteliselt mahe ja lauge. Ehk siis liiga lihtne. Reegel nr 3: Müür ei ole kunagi selline, nagu eemalt vaadates näib. Otsustame, et päikeseloojangut vaatama läheme seekord vasakule. Kõrgemalt näeb ju paremini :)

Müür. Nõnda lähedal, aga samas kättesaamatult kaugel.


Kohati vähem, kohati rohkem katki. Aga nagu Madli elutargalt mõne eriti lagunenud koha peal ütles - kui see müür on 500+ aastat püsinud, ei varise ta tõenäoliselt ka siis kokku, kui meie siit nüüd praegu üle ronime.

Eluslooduse puudumise üle kurta ei saanud. Reegel nr 4: hoidu serva poole, seal on vähem okastega põõsaid ja suuri ämblikke.

Mõni koht müürist on ilusam kui teine. Vaata ka reegel nr 4.

Kui seda Müüri ees ei oleks ...

Reegel nr 5 - kui Müüril ei ole võimalik enam liikuda, tuleb liikuda väljaspool Müüri. Alla ei ole vaja vaadata, ainult oma jalge alla, niipalju kui vaja.

Seal ta läheb - kuniks silm ulatub ja päike loojub. Ikka mööda mäeharju.

Homme läheme sinnapoole (kui me ikka enne pimedat siitpoolt alla saame).


Pärast teist vahitorni peame tagasi pöörama. Müür läheb oma teed edasi, ikka ülespoole ja ülespoole, kuniks silm seletab. Kui me tagasi jõuame, on tee peal kaks hiina poissi, kes on nõuks võtnud Müürile ööbima minna. Sinna teisele poole, kuhu meil homme kavas minna. Sündmustest ette rutates - hommikul me neid seal küll ööbimas ei leia. 
Külla tagasi minnes jääme juba suure pimeda kätte. Kohtume veel ühe Ukraina tüdrukuga, kes on Pekingis näitekunsti õppimas. Õhtusöök, kohalik õlu ja aeg on magama minna, sest homne päikesetõus ootab meid taas Müüril. 




** sõna otseses mõttes, päriselt ka, aga ainult homme

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

10 aastat ja 4 kuud hiljem. China reloaded.