Kõigile neile, kel aeg-ajalt tekib soov nautida "midagi head". Lugege Madli Hiina-blogi viimast postitust. Varasemaid muidugi ka :)
Ma ise olen seda viimast lugenud juba kolm korda ja iga kord tekivad mul sellega seoses mingid uued tunded ja mõtted, mis on lihtsalt kommentaariumi kirjapanemiseks pisut pikavõitu.
Kevadine veepritsimisfestival. Kui me vanasti Leningradi maantee (tänapäeval tuntud kui Narva maantee) tagumises tornis elasime, siis oli samuti tavaks kevadet märja meelelahutusega vastu võtta. 35 kraadist tselsiuse skaalal jäid meie kevaded küll õite kaugele, aga ega seepärast nalja vähem saanud. Ühikasse kuiva nahaga sissesaamine oli mingitel perioodidel ikka suhteliselt õnnemäng. Hmm, ja vahel lendas kraanivee asemel ka petipiim. Autosid oli toona vähe ja ületee asuvast pargist sai värskelt niidetud muru koguda ning rõdule sellest pehme magamisase meisterdada. See oli siis vana-aja bio-geo tudengitele väliööbimise aseaine.
Hiinlaste reisipakettide hind. Üks vähestest (vähe=2) kordadest, mil meie monoliitne reisiseltskond Hiinas aastal 2008 pooldus, oli see, kui meie Annasilviaga suundusime Pekingis Drum Towerisse ja hutongi ning Madli otsustas Mao maosoleumi kasuks. Hutongi-asi toimis enam-vähem nii, et retke hind ehtsasse hutongi sellesamusegagi (Indias on see rikša, aga Hiinas - ei teagi õiget nime - kondimootoriga liikuv turistikäru igatahes), mis eeldatavasti pidigi sisaldama retke hutongi, sisaldas tegelikult ainult selle tüübi vahendustasu, kes selle geniaalse idee välja suutis mõelda ning selle eest, et traditsioonilises hutongi majapidamises ringi vaadata, oleks pidanud lisa maksma ja veel oleks pidanud maksma sellele mehele, kelle kondiauru jõul meid neil kitsastel tänavatel ringi veeti .... Ühesõnaga, peamiselt tänu Annasilvia meelekindlusele ja keeleoskusele keeldusime me tookord lisa maksmast, sest see, kuidas meie tripp oli välja reklaamitud ja kuidas see tegelikult toimus, olid kaks eri asja. Vedajast oli muidugi natuke kahju ka. Aga loo moraal - kui Hiinas tundub alghind odav, siis on kusagil alati mingi konks.
Teine kord kui me hargnesime, juhtus Xi'anis. Anna läks kohalikku salongi tattoo'd tegema ja meie Madliga Suure Metshane Pagoodi (Big Wild Goose Pagoda). See viimane oli muuseas remondis.
Termiidid. On hapu maitsega sitikad. Mina krõbistasin neid mõned aastad tagasi Belize's. Oli kah troopika. Kõhtu täis igatahes ei saanud.
Jooksusussidega vees. Ääretult mõistlik tegu. Esiteks ei tea kunagi, kui teravad kivid sind seal vee all oodata võivad. Teiseks on troopikas mõistlik kinnist jalanõud kanda justnimelt kõiksuguste roomajate tõttu, kes tavapäraselt pärastlõunasel ajal oma pelgupaikadest väljuvad ja toidujahile suunduvad (Belize 2007).
Ülejäänud killuke kiitust viidatud postituse autorile on avaldatud sealses kommentaariumis.
