28 oktoober 2018

Pass ja peldikupaber


Pass ja peldikupaber on kaks sellist asja, mis Hiinas tuuritades igal juhul kogu aeg kaasas peavad olema. Passita ei saa osta bussi- ja rongipileteid ja nagu päeva lõpuks selgub, ka pileteid Laoshe Tea House's toimuvale showle. Pass on kohustuslik ka siis, kui tahad rongi- või bussipileteid tagasi müüa. Õnneks on veel jalgratta ja taksoga võimalik nii sõita, et passi ei küsita. Kuigi, väidetavalt tulevad taksondusse peagi kohustuslikud salvestusseadmed. Ikka klientide turvalisuse huvides. Ahjaa, linnaliinibussiga vist saab ka passivabalt sõita. Ja metrooga. See-eest on kohustuslikud turvaväravad ja metalliotsijatega varustatud mehed-naised kõigis metroojaamades. Kümme aastat tagasi olid sellised turvameetmed vist ainult teatud strateegilistes punktides - näiteks Tiananmeni väljakul. Ning politseimuuseumisse - mis oli muuseas tasuta-, ei saanud samuti pääset ilma passi näitamata. Majutuspaikadest ma parem ei räägigi. Eriti Suur Vend jälgib sind kõikjal (või peaaegu kõikjal). Kaamerad on üleval bussides ja isegi Müüri mahajäetud osadel. Kiirteedel sähvivad lakkamatult kaamerate välgud. Õnneks või õnnetuseks ei suuda ilmselt keegi täna (veel) kogu seda informatsiooni kuidagi operatiivselt ja süsteemselt töödelda ja hallata. Ja usun, et kuniks sa mingil põhjusel ei satu teatud organite huviorbiiti, on see vaid igapäevane tüütus, millega leppida. Teisest küljest, tõepoolest, küllap see distsiplineerib ka kohalikke kurjategijaid.

Peatükk peldikupaber valmistab alguses isegi rohkem peavalu. Sest see ununeb lihtsalt taskusse panna. Avalikes mitmetärniWC-des on küll seinal paberihoidjad, aga mitte ribagi paberit pole noisse installeeritud. Erandiks on majutusasutused ja mõned mittehiinlaste peetavad kohvikud-restoranid, paljuks me sellistesse üldse satume. Pekingis ikka paari kohta, mujal mitte. Kanalisatsioon on tuline teema. Nii mitmeski paigas on vanad tänavad üles kaevatud, rajamaks uusi torustikke. Hiinas on enim avalikke tualette kui kusagil mujal, kuhu ma eales rändama olen sattunud. Pekingi hutongides on aga endiselt hulganisti maju, kus puudub nii kraanivesi kui ka kanalisatsioon. Ei ole sugugi haruldane vaatepilt näha kohalikke kusagil tänaval hambaid pesemas. Sestap on avalike käimlate rajamine selliseid olusid arvestades tegelikult täiesti arukas ja vajalik ettevõtmine. Ja et riik lisaks tasuta veele ja kanalistsioonile enam miljarditele tasuta paberit jagada ei taha, on ka täiesti arusaadav. Küllap nad alguses ikkagi üritasid - kui arvestada, et paberihoidjad on ju paigaldatud -, aga ilmselt osutus see ülejõukäivaks ettevõtmiseks. Ja jumala eest ei tohi paberit potist veega alla lasta, vaid tuleb see ikka pärast tarvitamist ilusti prügikasti visata. Ühes restoranis - vist oli see Kunmingis, mitte Pekingis - lubab silt WC-s trahviga ähvardades ainult pissimise. Muude hädade jaoks tuleb uus, parem paik otsida. Lõpuks harjub inimene kõigega, ka sellega, et vetsupaber peab kogu aeg tagataskus olema. Õnneks ei võta see palju ruumi ja ei ole ka eriti raske. Ja kui juhtub ununema, saab sõbralt laenata.

Ühesõnaga - pass ja peldikupaber taskusse ja valmis seiklusteks!

Ps. Unustasin muidugi mobiiltelefoni. Aga see peaks tulema koos kohapeal elava reisikaaslasega. Et siis nautida kõik hüvesid, mida võimaldavad WeChatPay, AliPay, Baidu ja muud toredad, mis muudavad Hiinas toimetamise tublisti mugavamaks ja sujuvamaks. Lehvitad telefoniga, piiks ja valmis! Ainult aku ei tohi valel ajal tühjaks saada. Isegi praktiliselt eikellegimaal saad kohaliku vanatädi käest nälja kustutuseks telefoni viibutades paar õuna osta. Täpselt.

27 oktoober 2018

10 aastat ja 4 kuud hiljem. China reloaded.

Proloog

Mis juhtub siis, kui sa hooaja põhivõistluse eelõhtul rattaga üle pea käid? Kui sa ühel hetkel teadvusele tuled, haavad ja õmblused üle loed, ja mõistad, et triatloniga on selleks aastaks ühel pool? Masterplan oli EM Tartus ja Ironman Itaalias. Plaan B on Tiibet. Seejärel selgub, et Tiibeti lube ei pruugi õigeks ajaks kätte saada. Tõenäosus on fifty-fifty. Sünnib plaan C, mis koosneb mitmetest väiksematest ja suurematest plaanidest. Ja vaadates ilustamata näkku tõsiasjale, et reisi esimene nädal on National Holiday, mil enamasti ka kõik hiinlased ringi reisivad, järgneb ruttu tõdemus, et ees on ootamas #nopandasholiday. Kõigele muule oleme aga avatud.


Beijing. The Capital.

Aasta on parajalt pikk periood, et unustada, kuidas on väljapoole Euroopat reisida. Olen tänulik Aeroflotile võimaluse eest vene keelt rääkida. Esiti konarlikult küll, aga ikkagi rõõmuga.
Lend jõuab Pekingisse pühapäeva varahommikul kell  4. Kohver on alles (hurraa!) ja Madli tuleb mulle lennujaama vastu. Tal on tööpäev. Mul on sissejuhatus Pekingisse. Madli töökaaslased rabavad mind jalust hiiglasliku lillekimbuga. Sünnipäev kestab endiselt, hurraa ja aitäh!

Paraadpilt

Lõunal

Õnneks oli Madlil kodus ämber, kuhu kimp panna :)


Seejärel on aeg minna iseseisvalt Pealinna avastama. Olgem ausad, arvestades lennul kaduma läinud unetunde ja ajavahet, ei ole ma hiigelkarbis nimega Peking just kõikse kirkam pliiats. Sestap otsustan teha värskendava jalutuskäigu vana Suvepalee varemetel. Täiesti pretensioonitult ja ilma eriliste ootusteta. Arvestades ka seda, et muud tähtsad kohad on mul juba varasemalt nähtud. Peking on päikesepaisteline ja tuuline. Metrooga saan hakkama. Piletiostmise juures tuleb käed-jalad ja miimika appi võtta. Töötab.




Ahjaa, tagasi jõudsin ka ikka täitsa sujuvalt ja õigeks ajaks. Uneaeg algas õige varakult, sest järgmisel hommikul oli plaanis Tiananmeni väljakule pidustusi ja paraadi vaatama minna.  



Muru loomine. Vt ka - raua needmine / hiiretips läks putru keetma / minu esimesed triibulised

Oh neid murumõtteid küll, mis mind viimastel aastatel kevadeti tabanud on! Siiani pole asi mõtetest kaugemale jõudnud, sest kogu värske...