Pass ja peldikupaber

Pass ja peldikupaber on kaks sellist asja, mis Hiinas tuuritades igal juhul kogu aeg kaasas peavad olema. Passita ei saa osta bussi- ja rongipileteid ja nagu päeva lõpuks selgub, ka pileteid Laoshe Tea House's toimuvale showle. Pass on kohustuslik ka siis, kui tahad rongi- või bussipileteid tagasi müüa. Õnneks on veel jalgratta ja taksoga võimalik nii sõita, et passi ei küsita. Kuigi, väidetavalt tulevad taksondusse peagi kohustuslikud salvestusseadmed. Ikka klientide turvalisuse huvides. Ahjaa, linnaliinibussiga vist saab ka passivabalt sõita. Ja metrooga. See-eest on kohustuslikud turvaväravad ja metalliotsijatega varustatud mehed-naised kõigis metroojaamades. Kümme aastat tagasi olid sellised turvameetmed vist ainult teatud strateegilistes punktides - näiteks Tiananmeni väljakul. Ning politseimuuseumisse - mis oli muuseas tasuta-, ei saanud samuti pääset ilma passi näitamata. Majutuspaikadest ma parem ei räägigi. Eriti Suur Vend jälgib sind kõikjal (või peaaegu kõikjal). Kaamerad on üleval bussides ja isegi Müüri mahajäetud osadel. Kiirteedel sähvivad lakkamatult kaamerate välgud. Õnneks või õnnetuseks ei suuda ilmselt keegi täna (veel) kogu seda informatsiooni kuidagi operatiivselt ja süsteemselt töödelda ja hallata. Ja usun, et kuniks sa mingil põhjusel ei satu teatud organite huviorbiiti, on see vaid igapäevane tüütus, millega leppida. Teisest küljest, tõepoolest, küllap see distsiplineerib ka kohalikke kurjategijaid.

Peatükk peldikupaber valmistab alguses isegi rohkem peavalu. Sest see ununeb lihtsalt taskusse panna. Avalikes mitmetärniWC-des on küll seinal paberihoidjad, aga mitte ribagi paberit pole noisse installeeritud. Erandiks on majutusasutused ja mõned mittehiinlaste peetavad kohvikud-restoranid, paljuks me sellistesse üldse satume. Pekingis ikka paari kohta, mujal mitte. Kanalisatsioon on tuline teema. Nii mitmeski paigas on vanad tänavad üles kaevatud, rajamaks uusi torustikke. Hiinas on enim avalikke tualette kui kusagil mujal, kuhu ma eales rändama olen sattunud. Pekingi hutongides on aga endiselt hulganisti maju, kus puudub nii kraanivesi kui ka kanalisatsioon. Ei ole sugugi haruldane vaatepilt näha kohalikke kusagil tänaval hambaid pesemas. Sestap on avalike käimlate rajamine selliseid olusid arvestades tegelikult täiesti arukas ja vajalik ettevõtmine. Ja et riik lisaks tasuta veele ja kanalistsioonile enam miljarditele tasuta paberit jagada ei taha, on ka täiesti arusaadav. Küllap nad alguses ikkagi üritasid - kui arvestada, et paberihoidjad on ju paigaldatud -, aga ilmselt osutus see ülejõukäivaks ettevõtmiseks. Ja jumala eest ei tohi paberit potist veega alla lasta, vaid tuleb see ikka pärast tarvitamist ilusti prügikasti visata. Ühes restoranis - vist oli see Kunmingis, mitte Pekingis - lubab silt WC-s trahviga ähvardades ainult pissimise. Muude hädade jaoks tuleb uus, parem paik otsida. Lõpuks harjub inimene kõigega, ka sellega, et vetsupaber peab kogu aeg tagataskus olema. Õnneks ei võta see palju ruumi ja ei ole ka eriti raske. Ja kui juhtub ununema, saab sõbralt laenata.

Ühesõnaga - pass ja peldikupaber taskusse ja valmis seiklusteks!

Ps. Unustasin muidugi mobiiltelefoni. Aga see peaks tulema koos kohapeal elava reisikaaslasega. Et siis nautida kõik hüvesid, mida võimaldavad WeChatPay, AliPay, Baidu ja muud toredad, mis muudavad Hiinas toimetamise tublisti mugavamaks ja sujuvamaks. Lehvitad telefoniga, piiks ja valmis! Ainult aku ei tohi valel ajal tühjaks saada. Isegi praktiliselt eikellegimaal saad kohaliku vanatädi käest nälja kustutuseks telefoni viibutades paar õuna osta. Täpselt.