Esmaspäeval, 1.oktoobril, tähistavad mandri-hiinlased Rahvavabariigi (People's Republic) loomise aastapäeva. Mina nõukaaegse lapsena nimetan selle muidugi kiiresti ümber kohalikuks oktoobrirevolutsiooni aastapäevaks. Mis sellest, et Hiina Rahvavabariigi ametlik asutamine toimus tegelikult 21.septembril ja oktoobrirevolutsiooni aastapäeva tähistati hoopis 7.novembril. Rahvavabariik on asutatud aastal 1949 ja saab seega juba 69-aastaseks. Inglise keeles on tähtpäeva nimi National Day ja tähtis on see ka selle poolest, et sellele järgneb üleriigiline puhkusenädal ehk Golden Week. No õigupoolest pole see nädal, vaid ametlikult antakse puhkamiseks ainult kolm tööpäeva. Hiinas loetakse puhkust tööpäevades, mitte kalendripäevades, nagu meil siin. Ja et seda puhkust tõepoolest nädalapikkuseks venitada, tuleb sellele eelneval nädalavahetusel tööl käia. Sellepärast Madli pühapäeval, kui ma Pekingisse jõuan, tööl ongi.
Ja kuna me nagunii paar päeva Pekingis veedame, oleks ju lahe minna Keelatud Linna vaatama, kuidas hiinlased oma riigi aastapäeva tähistavad. Madli on aastaid tagasi - kui ta Pekingis ühe semestri mandariini keelt õppis -, seda uudistamas käinud ja arvab, et see võiks olla väärt varast tõusmist ja rahvahulkades tunglemist. Pidustused algavad päikesetõusul hümni ja tuvide lendulaskmisega, millele järgneb sõjaväeparaad. Paljud maainimesed on selleks puhuks pealinna sõitnud, et kogu seda ilu näha. Päike tõuseb sel aastaajal Pekingis loetud minutid peale kella kuut hommikul. Aga Peking on teatavasti suur linn ja punktist A punkti B liikumiseks võib kuluda määramatu hulk aega, isegi kui mõlemad punktid asuvad kesklinnas või selle lähimas ümbruses (mitte siiski nii lähedal, et nende vahel jalgsi või jalgrattaga liikuda). Äratuskell heliseb enne viite varahommikul. Kõiges, mis meist endist sõltub, suudame kenasti graafikus püsida. Kuidagi ei tule välja aga takso tellimine. No ei toimi. Tiananmeni väljaku piirkonda sõitmiseks normaalse ajaga taksot ei ole lihtsalt võimalik tellida. Läheb käiku variant B - kombo, mis koosneb jalgrattast ja metroost. Mina, ma olen ju jalgrattur. Poolhämaras, aoeelses Pekingis jalgrattaga sõitmine tekitab mus leebelt väljendades kerget kõhedust. Esimest korda Pekingi liikuses jalgrattaga. No see varahommikune liiklus on küll üsna hõre, aga teatavate liiklusreeglitega harjunule ikkagi sutsu hektiline. Reegel on, et reegleid ei ole. Igaüks vastutab ise selle eest, et elu ja tervisega sihtpunkti jõuab. Seega - ole tähelepanelik ja ära kiirusta. Viimane on tõesti põhiline - mingit üleannetut kihutamist Pekingi tänavatel endale lubada ei saa. Sest kunagi ei tea, missuguse manöövri võib teha vahetult sinu ees sõitev mammi. Või kas keegi kogemata kõrvaltrealt otsustab teha väikese põike. Ka klassikaga - otse sinu trajektoorile avanev autouks -, tuleb siin arvestada, sest jalgrattateede serv on sageli täis parkivaid sõidukeid. Pisiasjad, et sul ei ole rattakingi jalas, lenks on nagu tallesaba, sadul suvalisel kõrgusel (neid sadulaid annab küll tõsta, aga teatud piirini), tuleb liigitada eluks mittevajaliku luksuse hulka. Tegelikult, kui silm hämarusega harjub ja jõuad kohaneda reeglivabaduse reegliga, on ratas punktist A punkti B liikumiseks täitsa sobiv vahend. Eriti juhul, kui teekond ei ole väga pikk ja tülikaid tänavaületusi on minimaalselt.
Etapp kaks on metroo. Metroo alustab tööd varahommikul pärast kelle viite, täpsemini sõlltuvalt sellest, millisest peatusest siseneda plaanite. Piletiost ja turvakontroll. Vagunid on oodatult suhteliselt täis, aga mitte nii hullusti nagu tipptunnil Shanghais. No ja siis selgub, et Tiananmenil seekord peatust ei ole. Ilmselt justnimelt aastapäevapidustuste tõttu. Kell aga tiksub omasoodu ja päikesetõusuni on oi-oi kui vähe aega. Ja kui me üks peatus enne Tiananmeni mittepeatust rongilt maha saame, ei ole õigeks ajaks kohale jõudmiseks enam muud varianti, kui joosta. Mitte lihtsalt joosta, aga KIIRESTI joosta. Veel täpsemaks minnes - takistusjoosta. Sest väljakule viiv tänav on paksult rahvast täis. Natuke lihtsamaks teeb olukorra see, et kõik inimesed liiguvad ühes suunas - sinna, kuhu meiegi. Ja siis me jooksemegi. Pulsikella kumbki käima ei pane, ega usun, et keskmine kiirus jääb kusagile pluss-miinus 5 min/km kanti. Varahommikuseks kohvijooksuks seda hästi nimetada ei kannata. Õnneks on mõlemad jooksjad heas vormis. Hoolimata puuduvast spordiriietuset jõuame Keelatud Linna väravale täpselt hetkeks, kui tuvid lendu lastakse. Hümn jääb kuulmata ja inimesi väravatest seekord sisse ei lasta. Kuniks silm ulatub, on Keelatud Linna esine täidetud ühtlase inimvaibaga. Patriotismi ilmingud visualiseeruvad punaste südamekujuliste kleepsudega põskedel ja väikeste lehvivate rahvuslippudega. Neid on, aga mitte massiliselt. Madli ütleb, et võrreldes eelmise korraga (see pidi siis olema vist 2010-da aasta sügis?), on lippe tunduvalt vähem. Samas on enamus rahvast väljakul mitte pekinglased, vaid kaugemalt pealinna tulnud. Omajagu on ka väikseid lapsi, kes vanemate turjal kogu ilu naudivad. Pikalt seda pidu ei ole, sest algava paraadi jaoks käsutatakse rahvas päris kiiresti platsilt minema. Kõõlume piirdeaia servas ja jälgime liikuvaid rahvamasse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar