25 juuli 2007

Üle vaadatud

Mitte mina, auto. Ja see jutt ei ole rubriigist ’kuidas blondiin autoga ülevaatusel käis’, kuigi ta seda lõpuks tegi. Agu Sihvka kombel asja alustades tuleks ajas tervelt kolm nädalat tagasi minna. Käisime Ihastes Anneli sünnipäeval. Pi-iii-sikene kodune pidu koos grillimisega terrassil, mis venis ikkagi pikemaks, kui algselt eeldatud. Või nagu tavaliselt juhtub. Mingil umbes kaheteistkümnendal tunnil helistas Madli sõber Hong Kongist, kes ei olnud mitte Hong Kongis, vaid Tartu südalinnas, kusagil Zavoodi kandis. Või vähemalt samal tänaval. No ja Madli tegigi siis oma tavapärast moosinägu eesmärgiga pärast sünnipäevalt lahkumist autoga mugavalt kesklinna jõuda. Objektiivselt võttes see moosinäotaktika minu puhul toimida ei tohiks. Aga Tartu on väike linn, auto oli soe ja viis-kümme minutit lisasõitu ei olnud isegi minu mugavuse juures mingi eriline argument ’ei’ ütlemiseks. Pealegi oli kell juba kusagil üks öösel. Missugune ema ajaks sellisel kellaajal oma lapse üksi tänavale? Mina ei ole (veel) selles nimekirjas, ausõna. Kõik oli tegelikult väga lihtne sinnamaani, kuni Kroonuaia sillal mu seljataha korraga töötavate vilkuritega politseiauto ilmus. Ja ma sõitsin jumala korralikult – purjus ei olnud, turvavöö oli kinni, kiirust ei ületanud ning suunatuld näitasin sellest hoolimata, et liiklus praktiliselt puudus. Loomulikult oli esimene reaktsioon vilkureid nähes kiirus maha tõmmata ja võimalikult paremale teeserva hoida. Politsei võttis samuti tempot vähemaks. Sillal üldjuhul peatuda ei tohi, seepärast pöörasin foori alt vasakule, kesklinna suunas. Politsei tegi sama. Ja selleks, et kindel olla, et ma ikka peatuda kavatsen, lülitas isegi korraks signaali sisse. Mispeale tundsin end hetkeks veel suurema kurjategijana kui JFK lennujaama turvakontrollis läbiotsimisel. No kujutage ise ette – sombune, pime öö praktiliselt väljasurnud linnas politsei vilkurite tulevärgi ja helisignaali saatel. Ehmatas ära küll. Siiani olen elanud veendumuses, et kui rikkumisi ei ole, siis sind kinni ka ei peeta. Politseinikud olid noored ja viisakad. Küsisid dokumente. Õngitsesin need rahakoti vahelt välja. Ma teadsin küll, et ülevaatus pidi mul juba detsembris tehtud olema. Ja isegi ei viitsinud keerutada, kui see avastati. Ütlesin vaid, et olin pikalt Eestist ära (mis oli tõsi) ja tulin vaid last kesklinna viima (mis oli ka tõsi). Ja et ülevaatus on kohe-kohe plaanis (jälle tõsi). Suure ehmatusega unustasin isegi küsida, et millega ma selle rajalt mahavõtmise ära teenisin. Ise nad ka seda ei öelnud. Ühesõnaga, seekord pääsesin suulise manitsuse ja puhaste paberitega. Ausõna, ma enam nii ei tee.
Ülevaatuse tegin muidugi ära. Selgus, et auto tagumised numbrituled ei põle. Halb on kogu asja juures see, et nende tulekatete mahakeeramine ei ole ei mul endal ega paaril meessoost vabatahtlikul siiani õnnestunud. Äkki peaks uue auto ostma?

You Should Drive a Toyota FJ Cruiser


A true adventurer, you're always up for trying the latest new thing.
And you need a car that will take you anywhere, because there are no roads where you're going!


Viimane lõik oli väljavõte rubriigist 'lihtne elu 2007'.

Skeptiku kommentaar: kui ma tõepoolest sellise auto muretseksin, siis oleks mu elu (või sel juhul eksistentsi) loosungiks järgmise viie aasta jooksul NO ADVENTURES. Punkt.

09 juuli 2007

Tainaõgija

Nägin täna öösel veidrat und. Kummaline oli esiteks juba see, et tavaliselt ma unenägusid üldse ei näe. Olin kusagil – ei tea kus – ja tegelesin kokkamisega. Kusjuures täiesti võõras köögis. Toiduvalmistamine on asi, mida ma ka ilmsi minimaalselt teen. Keegi naisterahvas, kel polnud konkreetset nime ega nägu, jagas mulle juhiseid. Arvatavasti oli ta minust vanem. Pidin valmistama mingeid kummalisi pelmeene (?), mis toorvariandis nägid välja nagu kaneelisaiakesed. No teate küll, sellised, mille valmistamiseks pärmitaigen õhukeseks rullitakse, siis sulatatud võiga määritakse ning kõige peale puistatakse suhkru ja kaneeli segu. Seejärel keeratakse tainas rulli ja hakatakse otsast juppe lõikama. Mäletan, et küsisin veel selle tädi käest üle, kas nende pelmeenide valmistamine tõepoolest nii käibki. Tema oli minu nägemusega asjast 100% nõus ehk siis ei vaielnud sellele metoodikale mitte poole sõnagagi vastu. No tagantjärele arvan, et ta tahtis mind mingil põhjusel lolliks teha. Konks oli aga selles, et segu, mille ma pidin taina sisse mähkima, koosnes hakklihast ja riivitud juustust. Mmmm .... see maitses hea. Tainas oli ka hea. Mulle meeldib üldse rohkem süüa tainast kui valmis saiatooteid. Kehtib peaaegu kõigi tainaliikide kohta, välja arvatud keedutaigen, mida tuuletaskute valmistamiseks kasutatakse. Seda ma tavaolukorras ei söö. Kõik muu läheb aga enamasti loosi (või õigupoolest lapsepõlves läks, sest tegelikult ma ei mäletagi, millal ma viimati saiu-kooke küpsetasin).

Ühesõnaga, olin selle hakkliha-juustusegu taignasse keeramisega püstihädas. See kippus igast kandist pudenema ja ühtlase tulemuse saavutamiseks tuli hirmsal kombel vaeva näha. Kui ma lõpuks pika rulli valmis sain ja seda otsast väiksemateks juppideks asusin lõikama, jõudis mulle korraga kohale, et ahjuplaadile pannes sulab kogu juust selle konstruktsiooni seest välja ja lõpptulemus ei pruugi seetõttu kuigi apetiitne välja näha. Pärast kerget paanikahoogu otsustasin hakata neid rulle servadest sulgema. Kuidas ma seda tegin, ei mäleta. Igatahes sarnanesid uued moodustised tunduvalt rohkem nendega, mida me pelmeenideks oleme harjunud nimetama. Millegipärast aga omandasid need toorpelmeenid pärast pisukest kausis seismist ühtlase porikarva tooni. Nägid üsna eemaletõukavad välja. Mul kadus seepeale igasugune tainaisu ära. Ja kõige tipuks laekus kusagilt veel see tädi, kelle vaikival heakskiidul mu kokakunsti ime oli sündinud. Rääkisin talle puhtsüdamlikult ära, milline äpardus mind tabanud oli. Ju ma siis vaikselt lootsin, et tal hea nõu varnast võtta on või ta mulle vähemalt väikest lohutust pakub. Tema aga vaatas mu loomingut ja sõnas rangelt, et talle polevat mõtet sellest rääkida. Mul tuleb õhtusöögilauas ise kõigile seletada, kuidas taoline asi juhtuda sai. Mäletan, et jõudsin veel mõelda, et kindlasti nägi ta mu tainasöömist pealt ning pani seda pahaks. Ja see suure seltskonna ees mõeldud ülestunnistus pidi olema mulle vääriliseks karistuseks.

Selle koha peal ärkasin üles, ise siiralt hämmingus. Kell oli 04:08 varahommikul ja õues jõmisesid mingid (arvatavasti poolpurjus) tegelased.

Palun unenägude seletajat. Iseäranis vajan väljavõtet tainaõgijatele pühendatud peatükist.

Muru loomine. Vt ka - raua needmine / hiiretips läks putru keetma / minu esimesed triibulised

Oh neid murumõtteid küll, mis mind viimastel aastatel kevadeti tabanud on! Siiani pole asi mõtetest kaugemale jõudnud, sest kogu värske...