22 november 2007

Geograafiatund ... ja kuidas unistused tolmuks pudenevad

Bookinghouse.net keeldub hetkel minuga suhtlemast. China Southern Airlines ingliskeelne lehekülg tunnistab reisi alguspunktidena ainult Hiina linnu või Hong Kongi (teate, Euroopat ei ole olemas) Kaks reisibürood, mille kaudu olen eelnevalt märkimisväärsete summade eest lennukipileteid ostnud kas – ei ole rohkem kui kahe ööpäeva jooksul mu päringule adekvaatselt vastata suutnud või ei ole üldse vastanud. Ma tean, et olen igatepidi hiljaks jäänud. Ja kuidas jõuda Berliinis Schoenefeldi lennujaamast Tegelisse? Ja kas see on nelja tunniga võimalik? Ma ei tea. Üleüldse tundub, et ma ei tea enam mitte midagi. Bookinghouse näitab umbes nädalapäevad päris viisaka hinnaga lendu Stockholmist Guangzhousse. Täna selgus, et seda lendu päriselt ikkagi ei eksisteeri (kayakis ja orbitzis on olemas, aga üle Pekingi). China Southern peaks nagu novembrist alates kuuluma Skyteam’i, aga ilmselt pole virtuaalmaailm sellele muudatusele tänaseni reageerinud. Tunnen end idioodina. Ma ei ole päriselt kindel, kas igasugune lennupiletite pealt kokkuhoitud rahasumma suudab kompenseerida lennujaamades tühjalt veedetud tunnid ja öise lennu autoga Pihkva-Riia kiviteel. Kõige raskem on alati viimane ootamine, just siis, kui oled juba Euroopas ja koju on NIIII vähe maad. (Kuus tundi Praha lennujaamas selle aasta aprillis oli tunduvalt valusam kui kümme tundi JFK-s vahetult enne seda). Täna on 22.november. Kui ma kahe nädala jooksul midagi välja ei noki, siis ongi kõik ja jääb üle oodata ainult kevadet.


(Pilt Madli Myanmari reisilt - autor Chishio)

Mõned variandid Hainanile jõudmiseks:
Riga-Berlin 1 422 krooni + lennujaama vahetus Berliinis (aega kahe lennu vahel 4 h 40 min)
Berlin – Guangzhou (vahemaandumisega Amsterdamis) 12 706 krooni + ligi 15 tundi rongiga Sanyasse (rongipileti hind on võrreldes lennuhinnaga marginaalne).
Budapest – Beijing 8 606 krooni + Riga –Budapest 4 174 krooni vahemaandumisega Prahas, kus kahe lennu ajavahe on AINULT 35 minutit (selle eest tuleb Budapestis oodata 6 tundi). Ning rong Pekingist Sanyasse hinnaga vahemikus 45...80 USD (mis polegi niiväga oluline) sõiduajaga 35 tundi (ligi 3500km)? Eksole, tapke mu unistused. Ainult võimalikult kiiresti paluks.

12 november 2007

Hiinalinn udus

Kunagi pärast teist maailmasõda seadis killuke võitmatust Nõukogude armeest ennast sisse ka Tartus. Jaamamõisa kanti rajati militaristidele ja nende perekondadele lausa oma linnak.




Esialgu koosnes see madalatest ühekordsetest barakkidest ('финские домики', kui ma nüüd ei eksi) ning alles läinud sajandi 70-ndatel alustas sõjavägi korruselamute rajamist. Ehk siis tuli käibele mõiste 'голубая мечта', millega tähistati neid helesiniseid viiekorruselisi maju, mille fassaadipaneelid olid kaetud pisikeste pleekinud taevakarva mosaiikplaatidega - ilmselt laen sõbralikest Kesk-Aasia vabariikidest. Mõned natuke eestipärasemad korruselamud olid ka. Aga põhiosa linnaosa territooriumist katsid ikka need pisikesed majakesed.



Väidetavalt oli neid jupi jagu üle saja eksemplari (võin muidugi ka eksida). Nõukaaja lõpul hüüti linnaosa kas Shanghaiks või Hiinalinnaks ning miski kollane väljaanne kirjutas värvikalt sellest, kui kole ja ohtlik seal elada või isegi käia on. (Kuigi ma arvan, et story ise nägi välja pigem niimoodi, et saadeti mikrominis tugevalt dekoreeritud tibi kusagile ringtee kanti ning mööduvad kutid laksutasid keelt ja lasid vilet. Natuke fantaasiat ja sündiski kuum lugu. Kuigi arvatavasti oleks taolise ettevalmistusega sama tulemuse saavutanud igas teises toonases Tartu linnaosas.)





Enamus ehtsaid 'soome barakke' on tänaseks oma otsa leidnud - paremal juhul on linnavalitsus nad maha lammutanud, aga palju on ka maha põletatud. Ainult paplid on alles. Hiinalinna nimi on tänaseni rahva hulgas käibel, Shanghaid seevastu pole nagu enam eriti kuulnud kasutatavat. Ma parem ei kõnelegi neist imetabastest tänavanimedest nagu näiteks 'Гвардейская' või 'Колхозная', mis neid (küla)tänavaid omal ajal kaunistasid. Aga suviti on siin rohi ikka roheline ja talvel varjab jäätmaale veetud rämpsu valge lumi.



Sedaviisi näeb see siis välja - kaugelt ja lähemalt. Loodetavasti jõuavad mõned fotod ka Madli geograafia extended essay koosseisu. Hong Kongis on Hiinalinn seega kõva sõna. Ja ega neid arhitektuuripärleid arvatavasti enam kuigi kaua imetleda saagi.

11 november 2007

Nädalaringvaade kõrvalhüppega unistustesse

Õppimisega ei tohi üle pingutada. Läinud nädalavahetus möödus siis kõikide tegemata kodutööde (ja neid oli oi-oi kui palju) tegemisega. Pragmaatikuna sain üsna kähku aru, et kõike nagunii järelejäänud päevade-öödega tehtud ei jõua. Nii see läks. Ma käin koolis nimelt sellise toreda süsteemi järgi, mida nimetatakse osakoormusega õppeks. Mis tähendab ühte nädalat koolis ja nelja nädalat usinat iseseisvat tööd. Ja mõne õppeaine tunnid toimuvadki vaid üheainsama nädala jooksul. Iseenesest üllatus-üllatus – justnagu sai alles sisse elatud ja juba on asi otsas. Lisaks langes seekordsesse koolinädalasse üks erialane Tallinna-koolitus ning kaks kontrolltööd. Pikkade päevadega kaasnesid lisaks väsimusele õhtused vappekülmad, mida püüdsin peletada Põltsamaa alkoholivaba glögiga (ikka õhtu ja liiter). Lõppkokkuvõttes oli sest ikkagi vähe abi, sest reede hommikul ärkasin valutava pea ja keskmist sorti palavikuga. Võitlus iseendaga teemal „kas mul on ikka piisavalt halb olla“ lõppes peldikupoti embamisega.
Kõige tõsisem kokkupõrge oli mul programmiga, mis kannab pealkirja Adobe Photoshop. Midagi nii ebaloogilist pole ma veel oma pika elu jooksul juhtunud nägema. Tööd, mida me nimetet’ programmiga tegema pidime, polnud iseenesest keerulised – triibumustrid ja sümmeetriaülesanne, aga katsu sa neid jooni tõmmata ja mustreid tekitada, kui iga liigutuse jaoks on mingi imetabane nipp, mis ei allu mitte mingisugusele loogikale! Ei mingeid offset, mirror või rotate-käskusid ja escape-nupust tuleb näpud sootuks eemale hoida (ütleb AutoCADi kasutaja). Seega põhiline aur ei läinud teps mitte ülesande sisu mõistmisele ja selle elegantsele sooritamisele, vaid meeleheitlikule võitlusele töövahendiga. Tänaseks olen mõnevõrra rahunenud ja suudan täiesti iseseisvalt suvalise laiusega vabalt valitud kombinatsioonis triipe joonistada.
Teine imeasi, mis koduseks tööks jäeti, oli PowerPointi ülesanne. Järjekordne äraspidine trikk – kui silmas pidada, et minu meelest peaks sisu dikteerima vormi, mitte vastupidi. Nii ma siis alustasingi tagumisest otsast – valmistasin slaidipõhjad, millesse hakata eriala tutvustust suruma. Mingit surmtõsist üllitist siit kindlasti tulla ei saa, selles olen ma sajaprotsendiliselt veendunud. Loodan vähemalt, et eriala õpetajal on piisavalt huumorimeelt, et seda vormikohaselt vormistatud monstrumit hinnata ning sisule samal ajal läbi sõrmede vaadata. Ja mul on veel puudu üks hea slogan, mida esitluse keskel kasutada (leheküljel number kolm, kus on lubatud ainult pealkiri ja kuhu tuleb esitlusel vältel leheküljelt number üheksa korra tagasi tulla).
Ning inglise keeles on vaja tõlkida kolm kuni neli erialast artiklit ja välja kirjutada tundamatud (uued) sõnad. Inglise keelega mul justkui suuremaid probleeme pole, aga arvutialane eesti keel ja eestikeelsed programmid ajavad küll aeg-ajalt juhtme kokku (ehk siis tavaliselt tuleb eestikeelne käsk tõlkida inglise keelde, et aru saada, mida nad mulle öelda tahavad). Õigupoolest on koolis tore käia. Kas must kahe aasta jooksul ’patsiga poiss’ saab, on juba iseküsimus.
Lõppeks õnnestus koolitöö tegemise juurest märkamatult internetiavarustesse ära eksida. Esialgu piirdusid otsingud lennukipiletitega, aga lõpuks jõudsin rongideni. Et seekordset postitust värvilaiguga ehtida, lisan ühe konkreetse tulemuse:

Värvilised tabelid on pärit selliselt lehelt nagu http://www.travelchinaguide.com/
Aga pileteid saab osta hoopis mujalt: http://www.china-train-ticket.com/. Mis tähendab vist seda, et kui aastavahetuse-Hainanist loobuda (lennukipiletite hinnad on kerkinud kosmilistesse kõrgustesse), võiks mais-juunis teha tõsisema tiiru hoopis Hiina avarustes. Ja kes ei unistaks siis Tiibetist!

Muru loomine. Vt ka - raua needmine / hiiretips läks putru keetma / minu esimesed triibulised

Oh neid murumõtteid küll, mis mind viimastel aastatel kevadeti tabanud on! Siiani pole asi mõtetest kaugemale jõudnud, sest kogu värske...