25 august 2008

Nädal aega ilma


Kui täpne olla, siis suisa üks nädal ja üks päev. Eile kiikasin ka, mida kohalikud veebilehed suitsetamise mahajätmisest kõnelevad. Tunduvad kuidagi varjusurmas olevat. Ühte siin põgusalt tsiteerin.
Ettevalmistus ja esimene päev. Õeldakse: tohutu planeerimine ja iga liigutuse kirjapanek. Minu arust tekitab see lisastressi. Spontaanselt on etem, isegi kui põhjus on vale (valesid põhjuseid ei ole tegelikult olemas). Suhtlemine mõne tüübiga, kes suitsetamise on maha jätnud - ikka kõik selleks, et sa mingil juhul ei saaks unustada, mis on hetkel su elu mõte.
Teine päev. Õeldakse: halb enesetunne ja soovitus nikotiiniasendusraviks. No ei ole halb olla. Öeldagu mis tahes, mu meelest on suitsetamise juures oluline rituaal kui selline, mitte nikotiini arutu sisseahmimine. Ja ma küll ei tunne vajadust doteerida ravimifirmasid mingite nikotiiniplaastrite ostmisega. Ootan vaid seda, et saaks õhtusele metsajooksule minna.
Kolmas päev. Väidetavalt otsitakse ettekäändeid jätkamiseks. Ja paari päevaga ei muutu keegi ka pahuraks. Või mõni siiski muutub? Ebaõnn on see, et on puhkepäev. Selle tegevuse otsimisega on täpipealt nii nagu on.
Neljas päev. Rõõmsad hõisked - võite end pidada juba mittesuitsetajaks. Kui see tõepoolest nii lihtne oleks, siis suudaksid arvatavasti kõik suitsetajad sellest harjumusest loobuda.
Ja mõned nõuanded, mis minu arust päriselt vett ei pea.
Esiteks alkoholist loobumine. Kuna organism on siiski seoses suitsust loobumisega natuke stressis ja sellest tulenevalt on uni häiritud, siis väike õhtune punane vein teeb ainult head. Eriti kui te nagunii olete harjunud veini jooma. Keegi ei käse ju joomist ja suitsetamist ühekorraga maha jätta.
Sport. Aktiivse sportimisega võiks alustada tegelikult juba enne suitsust loobumist. Ehk siis tuleks üks sõltuvus asendada teisega. See, et näiteks metsasjooksmine mõnusaks muutuks, võtab umbes nädalat kolm aega.
Nikotiini asendusravi. Unustage ära. Ma pole veel kuulnud, et see kedagi aidanud oleks. Kõik on ikka rohkem kahe kõrva vahel kinni. Kui teil pole muidugi plaanis oma rahakotil aadrit lasta, aga see ei kuulu siia teemasse.
Ärge sööge magusat. Sööge ikka. Ma küll ostan igal lõunal endale lisaks supile poest jäätise (varem ma seda ei teinud). Jumalast hea on. Milleks end piinata ja hiljem kilo šokolaadikomme näost sisse vuhkida?
Ülejäänud kaasnevad nähud. Ma pole (veel) muud kogenud kui päevane uimasus ja unehäired. Normaalsete inimeste kohta ei oska sõna võtta, aga minu vererõhk on nagunii anomaalselt madal ja seetõttu võiks ju mulle olla suitsetamine lausa näidustatud (Eestis ei loeta madalat vererõhku haiguslikuks seisundiks ning kui rõhk ohtlikult alla peaks minema, on ainus abivahend haigla ja tilgutid - olen selle ise läbi teinud). Ja nagu juba eelpool öeldud, siis unehäirete vastu aitab mõõdukas annus punast veini.
Põhjust mahajätmiseks mul õieti nagu polnudki. Ajend oli see-eest küll. Kui ma läinud pühaba Selverisse läksin ja avastasin, et paki sigarettide eest küsitakse juba kolmega algav rahanumber, siis viskas üle küll. Mingite ebapädevate poliitikute ebaõnnestunud mängu pealkirjaga "meie olemegi Eesti Vabariik" ma küll vabatahtlikult toetama ei hakka. Üle pingutasite, poisid. Ja need tüübid, kes minust rohkem vaeva viitsivad näha, tõmbavad nagunii juba salasigarette.
OK, ja ärge lootkegi, et must nüüd üleöö mingi suitsuvihkaja saab. Igasugused täielike eitustega kaasnevad hälbed ei ole lihtsalt minu teema. Sest misiganes fanatism on mu meelest tervisele kahjulikum kui ükskõik milline mõõdukas pahe (loe: nauding). :)
Mõned pildid ka, eranditult tervete närvidega inimestele (arvake ära, mis linnaga on tegu!);




22 august 2008

Algteadmised desmurgiast

Oma põlvi sodiks joosta ei tasu, sest uusi ei pruugi kusagilt asemele võtta olla. Üleüldse soovitavad targad inimesed pärast pikemat pausi sportimises alustada kõndimise, mitte jooksmisega. Aga kõndimine on ju nii iiigav!!! Jooksmine on tegelikult ka igav, aga kahekesi on see vähemalt poole vähem igav. Lisaks annab pärast väga hea enesetunde. Nii me siis juba nädalat kolm metsa all jooksmas käimegi. Vahelduva eduga, aga üldjuhul ülepäeviti. Põlvede jama algas vist umbes teisest jooksukorrast. Ma arvasin naiivselt, et esialgu kannatab tennisetossudega joosta küll. Mul on sellised iidsed saviväljaku-jalanõud, ei mäletagi enam, kui vanad. Tennist pole nendega küll vist ligi kümme aastat enam mängitud (regulaarselt, ma mõtlen).
Kuna parempoolse põlve olemasolu andis end ebasoovitavalt valjusti tunda, siis otsustasin endale ennetähtaegselt päris jooksujalatsid soetada. Sellised, mis korralikult jalga toetaksid. Mis ei olnud üldse naljakas, sest selleks kulus terve laupäevane päev. Ja vahepeal tekkis tunne, et ei õnnestugi sobivat jalanõud saada. Suurim probleem oli mu jalanumber! Sellega, et ma poest riideid osta ei saa, olen aastate jooksul üllatavalt rahumeelselt leppinud (sest neid on võimalik ise õmmelda, mida ei saa teps mitte õelda jalanõude kohta). Aga asjaoluga, et number 36 jooksutoss klassifitseerub koheselt lasteosakonda, ei tahtnud ma küll enam hästi nõus olla. Lõpuks leidsin Zeppelini Sportlandist sobiva suurusega jalanõu. Toetas jalga, oli õige suurusega (ja ei olnud Nike!), aga .... loomulikult VALGET värvi . Valge on muidugi ilus värv. Ma küll ei tea, kus need valge-austajad jooksmas käivad. Sisehallis trenažööri peal äkki? Aga kuna midagi valida polnud ja et see jalatoetamise-ülesanne oli mu uutel tossudel põhiline, siis pidin ebapraktilise värvi koha pealt silma kinni pigistama (nagunii on nad varsti ühtlaselt halli karva ja siis on muret juba vähem).
Lisaks uutele papudele sain Anneli käest elastiksideme, millega probleemne põlv jooksuajaks kinni mähkida. Seda, kusjuures, tuleb samuti osata õigesti teha (ma alles õpin). Hullemaks pole igatahes läinud. Järelikult - jookseme veel!

*Desmurgia - sidumisõpetus.

17 august 2008

Uss hallis udus


Vahel on hea, kui esmaspäevad on sinised (pilvitule taevale mõeldes). Kuigi värskelt juunikuine Hiina peaks mandriosas suhteliselt kuiv olema, õnnistatakse meid nimelt sel mälestusväärsel päeval, kui Suurele Hiina Müürile suundume, külma ja lõppematu vihmasajuga. Lisaks veel äratus kell kuus hommikul (kõige paremini äratas Madli ühine äratamine), et mõistlikul ajal kohale jõuda. Puht sportlikust huvist lähtume seekord sihtpaika jõudmisel Leslie detailsetest juhistest umbkeelsetele (et katsetada vahelduseks ka midagi muud lisaks China LP-le ja Anna-Madli hiina keele oskusele). Pekingi pardile me muidugi ei kvalifitseeru. Üldjoones toimivad asjad justnimelt nii nagu Leslie poolt kirja pandud on. Ainult roheliste busside rõhutamine on natuke liiast. Seda põhjusel, et eranditult KÕIK õiget numbrit kandvad, nii linnaliine sõitvad kui ka müürile suunduvad bussid on rohelist (õigupoolest rohe-valget) karva. Tähtsaim olnuks rõhutada õigete busside väljumiskohta, mis on vahetult Deshengmeni värava kõrval. Ja seda, et tegemist ei ole linnaliini- vaid kõrgete seljatugedega väiksemat sorti reisibussidega. Metroovärk on lihtne nagu tavaliselt. Aga praktiliselt kohe pärast väljumist näed teeservas ootamas kolossaalselt hulgal rohe-valgeid busse, mis kannavad vajalikku numbit 919. Need on väljuvad linnaliinibussid, mille peale ei maksa leili minna. Edasi tulevad saabuvad bussid. Ja päris-päris lõpus, tõepoolest otse värava kõrval on õiged sõiduvahendid. Mingil hetkel olime igatahes tõsiselt hämmingus. Valede õiget värvi busside rohkusest. Niisiis, umbkeelsed – põhirõhk Deshengmeni väravale. Ärge üritagegi kusagilt mujalt bussi peale ronida.

Sõit kestab umbes tunnikese. Reisijad pannakse maha nö alumises parklas, et kõik saaksid enne müürile ronimist ikka nännimüüjate tunneli läbida. Otse loomulikult pakutakse võimalust müürile jõudmiseks takso võtta (ärge seda tehke, sest jalutuskäik sissepääsu juurde on tegelikult õige lühike). Vihm läheb kohati õite tugevaks ja jalad on ammu märjad. Aga Shanghai vihmavarjud ja Leedu keebid aitavad alat hädast.

Midagi head on halvas ilmas ka – vähe turiste. Me võtame müürile jõudes ette vasakpoolse suuna, sest seal tundub veel vähem inimesi olevat kui paremal. Hoolimata halvast nähtavusest (ei mingeid lummavaid vaateid, sest kõik sumbub kusagil silmapiiril uttu) on müür tõeliselt grandioosne. Kuidas seda omal ajal ehitati, võib ainult oma tumedamates fantaasiates ette kujutada. Kohati kõrge, kohati madal, vahel kitsas, siis jälle lai. Ja järsematel käänakutel vahitornid, mõnele neist katuski peale tehtud. Väga järskudel tõusudel on trepiastmed. Meie jaoks ei olnud probleemi päris lõppu välja minna (sinna, kus ava edasiminekuks oli kinni müüritud ja algas rekonstrueerimata müüriosa), aga nii mõnedki pöörasid tüki maad varem tagasi. Eriti väsinutel on vahepeal võimalus ka mingi köisraudtee tüüpi asjaga (vist) tagasi alla saada.

Lisaks kummalised kivid, peaaegu musta värvi, mis jalge all on, imavad kõik vee endasse ja ei muutu vihma käes libedaks. Ma ei tea, mis kivim see on, üksikud kivid olid ka ’tavalised’ ja need läksid ohtlikult libedaks. Aga viimased on õnneks silmaga selgelt eristatavad ja järsematel langustel (see oli rohkem tagasi tulles) tuleks neid võimalusel vältida. Igatahes teatud kohtades toimus liikumine ülima ettevaatusega ja suhteliselt aeglaselt.

Almost Hollywood

Teekonna algus


Shanghai vihmavarjud


Taoliste masinatega võtsid mongolid Hiina müüri


Lõpupoole läks pisut valgemaks


Kusagil teel kõrgustesse (või sealt tagasi) sattusime ühte jalga astuma mormooni perekonnaga. Teate, selline tüüpiline vestlus ’tere, kust pärit olete’, mis jõudis lõpuks pereväärtuste emotsionaalse propageerimiseni (esineja umbes viiekümnendates pereema, suurepärase väljanägemisega ja ülimalt vitaalne, ohjas vääramatult endaga kaasasolevaid pere meesliikmeid).
Teisele poole enam ronida ei viitsinud. Tulime kenasti alla, võtsime kerge eine praktiliselt tühjas söögikohas ja otsustasime tagasi pealinna sõita. Mis ei kulgenud paraku üleliia libedalt. Teoreetiliselt on bussidel ka mingid väljumisajad, aga reaalses elus ei liigu ükski buss enne, kui ta reisijaid täis on. Nii me siis passisimegi parkimisplatsi-äärses varjualuses senikaua, kui keegi arvas, et nüüd on piisavalt rahvast kogunenud ja buss võib ette sõita. Pole päris kindel, aga tund-poolteist võttis see passimine kokku aega küll.

Tegelikult saab minna ka rekonstrueerimata müüriosale. Meiegi hostelis reklaamiti reise nimega ’Secret Wall’, 180RMB per nägu. Tavaline, turisti ’wall’ maksis poole vähem (ausalt öeldes antud juhul andis omapäi minek kokkuhoidu vaid 20RMB, aga see ei olnud ju ka eesmärk. Nii et, kes eksperimenteerida ei viitsi, võib selle raha eest vabalt võtta ka orgunnitud tripi). Fotodelt võis aimu saada, mismoodi see asi sealpool välja näeb – põõsastesse kasvanud (pikad püksid kohustuslikud, sõltumata ilmast), lagunenud müüritis ja ei mingeid klantspilte. Seekord jäi proovimata. Esiteks seetõttu, et me üritasime võimalikult vältida nn ’grupireise’ ja teiseks oli meil Pekingis loetud päevade jooksul ka palju muud huvitavat vaadata. See on see suurlinnades liikumise võlu – punktist A punkti B jõudmine võtab parasjagu aega ja kui sa ei taha kõigist kohtadest lihtsalt linnukese kirjasaamise nimel läbi tormata, siis pole mõeldavgi liigtihedat ajakava koostada. Naudingu saamise eelduseks on piisav aeg kohapeal viibimiseks.

Loomulikult ei läinud me linna tagasi jõudes kohe tagasi hostelisse magama. Aga Lama Temple’sse jõudsime siiski sedavõrd hilja, et sisse minna polnud enam mõtet. See-eest avastasime sealsamas lähedal suurepärase söögikoha temaatilise nimega ’Lama Temple Restaurant’. Kristlikult leppisime kokku, et igaüks valib ühe toidu. Hiinas ongi igasugu restoranikülastuse juures parim see, et mitte iga tüüp ei telli endale oma maitse järgi nö praadi, vaid tellitakse erinevaid roogi ja neid saab siis kaaslastega jagada (nojah, kui me Madliga viimati Creppi liharestoranis käisime, siis me vahetasime oma praade poole söögikorra pealt ja keegi ei pannud pahaks). Toit (ja seda on palju!) tuuakse vaagnal ühistarbimiseks lauale ja igal sööjal on veel oma totsikud, kuhu enda maitse ja mõõdu kohaselt toitu tõsta saab. Lisandina loomulikult soovi korral riis. Osades toidukohtades on menüü juures ka fotod, seega lisaks suulistele selgitustele (need on võimalikud muidugi ainult keeleoskuse olemasolul) saad valiku teha ka selle järgi, mis silmale ahvatlevam tundub. Lõunasöök, mis meil kolmekesi õnnestub komponeerida, on igatahes fantastiline. Teenindus on super ja see, mida me ära süüa ei jõua, pakitakse kenasti karpidega kaasa (järgmisel päeval Summer Palace’t külastades läheb täie raha eest loosi). Jätame tippi ka, mis sest, et see Hiinas eriti kombeks pole. Hiina toit on imehea, tõsiselt.

Kaks kolmandikku meie hilisest lõunast (igas mõttes)

Siis teeme veel tiiru hutongis. See on traditsiooniline Pekingi elurajoon, madalate majade, kitsaste tänavate ja müüridega piiratud sisehoovidega. LP kohaselt peaks Lama Temple’ kõrvalasuv linnaosa olema üks tüüpilisemaid hutonge Pekingis, aga siingi on osaliselt vanu ehitisi juba lammutada jõutud ning selle asemele korruselamuid püstitatud. Puhkame jalga prantsuse-hiina segastiilis kohvikus. Madli leiab malelaua ja nad peavad Annaga kohvi-tee-kakao kõrvale maha mitu malematši. Madli on males muidugi hävitavalt hea, kuigi ta seda kusagil spetsiaalselt õppinud pole. Ma ei tea ühtki inimest, kel teda males võita oleks õnnestunud.

Malelahing a'la Beijing

Hostelisse laekume loomulikult taas pimedas. Senikaua kui Anna-Madli netis surfavad, lobisen Ameerika tüdrukuga, kes pool aastat Hiinas rännanud. Ta lahkub lähipäevil Pekingist ja lendab tagasi koju. On lõpetanud Ohio University (mis kokkusattumus, et ka Madli Ohiosse läheb) bakalaureuseõppes ja tulnud siia hiina keelt õppima. Ja värskelt just maniküürist ja pediküürist (lohutav kuulda, et esimest korda oma elus) tulnud ning jagab lahkelt oma muljeid. Meil oli ka see salaplaan, kui aega peaks üle jääma. Siis kõneleb ta veel ’nightmarketist’, kuhu ta täna öösel minemas on ning on üllatunud selle peale, et Forbidden City’s ISIC-kaarte ei tunnistata. Tundub, et ta on jõudnud pea terve Hiina läbi käia. Aga koduigatsus ajab tedagi tagasi Ameerikasse. Ja poole aastaga hiina keelt päriselt ikka selgeks ei pidavat saama. Sedaviisi siis.

Ja õhtused vaated meie koduteelt:


16 august 2008

Absoluutselt roostevaba

Ikka ja endiselt.
Rockooper Ruja Tartus.
Ehtsam kui elu.

Ma armastan neid laule.
Ja mäletan neid aegu.
Omamoodi.

Minge seda kindlasti vaatama.

14 august 2008

Riiast, romantiliselt

Lahkun ma, kurgus nutt
Sinna, kus tee varjutab uduloor,
jääb Riia, mu arm

Vennaskond ja Trubetsky, kui keegi juhtumisi ei tea. Just see lugu, mis mängis meie autos, kui täna hommikul kell viis Riiga sisse sõitsime. Jätnud seljataha öise teekonna mustadel vihmamärgadel teedel ja kõikeneelava halli udu maanteel A3. Uneaega kõige rohkem paar tundi, hommikusöök umbes pool kaks öösel. Magavad reisijad ja üksikud rekkad, millest praktiliselt käsikaudu mööda sõita tuli. Üks jänes kalpsas üle tee, ja mõni aeg hiljem ka rebane. Sigulda teeotsas tuli hetkeks mõte, et mis oleks, kui saaks Turaida lossi päikesetõusu tervitama minna ...
Aga Riia lennujaam oli teine reaalsus. Depressiivselt pikad järjekorrad checkinnis ja mittetöötav Hansapanga automaat (parkimise eest tasumiseks oli ju kohalikku raha vaja!). Lõppeks sai see kõik otsa. Kallistused turvakontrolli väravate eest ja jaokaupa viimaseid lehvitusi pärast seda - ikka kahe käega. Kurbust nagu ei olnudki. Küllap see oli ära juba kaks aastat tagasi, kui Madli Tallinnast esimesele Hong Kongi lennule saatsime. Nüüd tundus ta lahkumine juba kuidagi iseenesestmõistetava augustikuise rutiinina.

Tagasi enam läbi linna ei sõitnud. Sest sissesõidul oli teeremont ja mul oli kavas veel samal päeval tööle jõuda. Aga loomulikult remonditi ka maanteed A5! Ja päris mitmes kohas. Lisaks paistis madal hommikune päike enamasti otse näkku ja küttis olemise suhteliselt kuumaks. Meeleheitlik võitlus unega. Lõpuks nägin juba kahekordselt nii maanteed kui ka vastutulevaid autosid. Peatus Straupes ja tass kohvi. Abi oli, aga vähe. Enne Valkat hakkas taas tee silme ees ujuma. Lubadus iseendale, et järgmise peatuse olen ära teeninud siis, kui juba Eestis oleme.
Oleks see vaid nii olnud. Usinad Läti piirivalvurid olid oma auto umbes 50 meetrit enne Eesti piiri taguotsa pidi põõsasse ajanud ja peatasid tõenäoliselt kõiki eesti numbrimärgiga masinaid, mis kodu poole sõitsid (Postimeheski oli mitte väga ammu selleteemaline lugu kirjutet, kuidas lätlased ilma ID-kaardi või passita eesti kodanikke püüavad ja trahvivad - linki otsida praegu ei viitsinud). Aga no see asukoht oli kuidagi eriti läbimõeldud. Huvitav, kas neile tiksub väljakirjutatud trahvikviitungite eest mingi lisatasu? Seoses kõiksugu võimukandjatega meeldiks mulle tegelikult mõelda, et need inimesed on igatepidi rahva teenistuses. Ma tean küll, et seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest. Aga ... kas ma tavakodanikuna ei peaks politseid ja piirivalvet eelkõige usaldama ja nende käest vajadusel abi saama? Või peaksin ma neid kartma nagu kurja onu, kelle käest võib valusalt kolki saada, kui sa tema mängureeglitest punktuaalselt kinni ei pea (kuigi ta oma reegleid uustulnukatele tavaliselt ei tutvustagi)? Isegi juhul, kui eksimus ei ole (paha)tahtlik?

Need olid lihtsalt uitmõtted, sest vajalikud dokumendid olid meil kõigil kaasas. Ja üldse käitusin ma sügavalt multikultuursena - piirivalvur pani järjekindlalt puhast läti keelt ja mina vastasin inglise keeles. Igatahes peletas kohtumine naaberriigi piirivalvuritega mõneks ajaks mu une (hakka või aeg-ajalt uskuma, et ajakirjandusest võid kübeke tõtt leida). Rõnguni pidasin peatuseta vastu. Aga tagasisõit Tartusse päevavalges võttis julgelt tunni jagu rohkem aega kui sõit Riia lennujaama öösel ja udus.

Madli lennuk peaks õige pea juba Chicagos maanduma. Columbusesse jõuab ta meie aja järgi umbes kell kaks öösel. Järgmised neli aastat olen mina tast seitse tundi ajas ees. Kõik on suhteline. Välja arvatud Une-Mati, kes kohe-kohe keyboardi vatiga katab. Head ööd.

12 august 2008

Logistilised pööripäevakud


Need viivad mind alati väheke pöördesse. Ses mõttes, et info rohkusest hakkab vahetevahel pea ringi käima. Kas sellest või millestki muust tingituna tunnen end aeg-ajalt no mitte päris idioodina, aga ... väheke anomaalsena igal juhul.
Eile õhtul oli meil selle aasta esimene (perekondlik) lahkumispidu. Mis algas kuningliku õhtusöögiga mu venna juures (mul ei ole ju aeda, maja ja gaasigrilli), jätkus Madli Venemaalt toodud pakiploomiveini degusteerimise (mis oli praktiliselt valget värvi ja maitses superhea, st ei olnud üldse magus) ja Peterburi-piltide vaatamisega ning lõppes täiesti ettekavatsetult Taarka-filmi esilinastuse (peaaegu, kui Seto oma välja arvestada) ühiskülastusega Raekoja platsil.
Ja kui ma kella ühe paiku öösel koos päevakangelasega koju jõudsin, ütles sisetunne, et viimane aeg oleks esimese poolaasta õppemaks ära maksta. Sest mine sa Hansapanka tea - nad ju isegi ei tea, kui kaua nende kaudu rahade liigutamine USAsse aega võtab. Kuna Madli koolis on suhteliselt vähe välisüliõpilasi (umbes 20 inimest neljasajast esmakursuslasest), siis kõik need kirjad, millega freshmen'e ja nende vanemaid pommitatakse, on sügavalt ameerikapärased. Ehk siis soovitatav ja iseenesestmõistetav makseviis on tšekkide saatmine kooli aadressile (omaenese vaimse tasakaalu säilitamise huvides ei hakanud ma nimetet variandi võimalikkust Hansapangast isegi uurima). Ka krediitkaardiga saab maksta - mis on õppeasutuste puhul üsna tavapäratu -, aga taolise makse limiit on 1000USD korraga ja juurde tuleb teenustasu 30 või 40USD. Mis muudab asja siitpoolt vaadates suhteliselt mõttetuks, sest ülejäänud summa tuleks siis tavaülekandega teha ja veelkord umbes samapalju teenustasu maksta. Taas pidin tõdema (lugesin uuesti välismakse üldtingimusi, sest need pole mulle VEEL pähe kulunud), et meie pangad on ebaõiglaselt ja kohati segadusseajavalt Euroopa-kesksed. Näiteks fakt, et Ameerikas ei kasutata IBAN-koode, vaid ABA-t, oli mainitud vastava lõigu lõpus sulgudes! Oma kasvatatud künismile toetudes saaksin veel kuidagi aru, kui sinna lõppu oleks näitena toodud Hong Kong (südamelähedane, aga kehv viide, sest HKs on IBAN täiesti kasutusel, vähemalt rahvusvaheliste koolide puhul), aga Ameerika Ühendriigid?! Hea, et see kooditähise erinevus veel kusagil väikeses kirjas joone alla polnud kirja pandud. Ja siis ei saa ma aru, mis jama on alati selle ID-abil panka sisenemisega. Kord mingi kamm allkirja kehtivusega (see oli vist maikuus, kui ma viimast HK ülekannet tegin), nüüd siis kuulutas panga veebileht mulle korduvalt, et mu kaarti ei ole üleüldse lugejas. Paar korda tuli sisse-välja logida ja siis oli õnneks kõik korras ning õnnestus ka põhitegevuse juurde asuda. Hea et praegu juunikuu ei ole. Magama sai igatahes veel pimedas minna.
Päeval üritasin tõsisemalt käsile võtta jõuluvaheaja lennupiletite otsingud. Ohio on iseenesest vahva osariik, külgneb otsapidi Suure Järvistuga ning idarannikust ka väga kaugele ei jää. Ja Madli kool asub omakorda ainult 50 miili kaugusel Ohio pealinnast Columbusest. Eestist Columbusesse lennata on aga tüki maad tülikam kui näiteks Hong Kongi. Alla kahe vahemaandumise ei olegi see võimalik. Ühed piletid on juba ostetud - läbi Riia, Stockholmi ja Chicago, aga jõuluvaheaja kojutulekuga (see on meil selline esimese aasta hea komme) otsustasime pisut eksperimenteerida. Mõtlesime, et ostaks edasi-tagasi piletid New Yorki ning vaataks alles pärast, kuidas selle Columbusega saab. Ma ikka igaks juhuks vaatasin natuke enne ka, sest lõppeks olen mina see, kes kogu selle meelelahutuse eest raha peab välja käima. Üldiselt jõudsin äratundmisele, et Ameerika-asjus olen veel täielik algaja. Mis sest, et tean juba täna peast tervet hulka lennujaamade ja USA osariikide lühendeid. Ning mu guugeldamisoskused tegid ka ilmselt tõsise arenguhüppe. Asi hakkas hargnema taoliselt toredalt veebilehelt nagu www.experiencecolumbus.com/. Pisut ma seal snorgeldasin, aga suurematesse sügavustesse ei laskunud. Eriti pärast kurba tõdemust, et New York'ist sinna rongiga ei saa. Aga päris informatiivse kaardi leidsin küll:




Ameerika rongiliiklusest saab päris hea ülevaate Amtrak'i kodulehelt. Pileteidki on võimalik sealtsamast broneerida. Aga olude sunnil huvitas mind enim bussiliiklus. Kuivõrd ma kohalikest operaatoritest mitte halligi ei teadnud, proovisin esialgu otsinguga 'bus station OH' mingeid orientiire leida. No ei toiminud. Otsesõnaline küsimus 'how to get to Columbus' ei andnud ka mingeid tulemusi. Aga. Esmastest katsetest jõuda 'puu otsa' oli vähemalt niipalju kasu, et õppisin ameerikapäraselt küsimusi esitama. Näiteks kõigepealt 'intercity bus transportation' või 'long-distance motorcoach service'. Seepeale hakkasid asjad kenasti hargnema. Rohkem iseendale meeldetuletuseks panen oma leiud siia kirja:
Esimese asjakohase viite leidsin siit. Kuidagi ümber nurga ta kätte tuli, aga parem ikka kui mitte midagi. Ettevõtmine nimega Megabus, toimib Inglismaal, Kanadas ja USAs (viimases vaid North East ja Midwest). Brittidel on eriti vedanud, nad saavad sealtkaudu ka rongipileteid osta. Ja hinnad tunduvad hästi soodsad olevat. Paraku on liinide valik piiratud ja Columbusest on Megabusiga võimalik sõita vaid Cincinattisse, Indianapolisse või Chicagosse.
Greyhound- tundub olevat kõige tõsisem tegija transameerika lõikes, kaasa arvatud Kanada sihtkohad. Pileteid on võimalik osta internetist ja üliõpilastele tehakse Student Advantage Discount Card'i olemasolu korral sõidusoodustusi. Kui palju, seda ma ei tea, aga vajalik kaart ise maksab 20USD. Ja bussisõit Columbusest New Yorki võtab aega 13-15 tundi.
Lisaks veel Trailways: samuti palju bussiinfot, aga reeglina jääb pakutav ühe osariigi piiresse, näpuga natuke naabreid lisaks. Ohio filiaal kannab kaunist nime Lakefront Lines, aga joonelt New Yorki nendega sõita ei saa. Kahju.
Ohio kohalike operaatorite 42-liimelist nimekirja testisin katse-eksituse meetodil. Vähemalt mulle tundus, et pakutakse ainult kohalikku teenust, tšarter- või huvireise ning allhanget suurematele tegijatele.
Vahepeal komistasin ka ühe tõsise bussifänni lehele, päris põhjalikult sealjuures, sest vanu kaarte oli põnev vaadata ning nagu heaks tavaks, anti lahkelt linke ka teiste huviliste pelgupaikadele.
Mingeid pileteid mul muidugi veel ei ole. Mis NY lennupiletitesse puutub, siis pidin jälle tõdema, et Riia on soodsam stardiplats. Homme öösel me just sinna sõidamegi. Mul oleks muidugi ammu aeg oma lingid delicious'i koondada, aga mu isiklik salasõnade ja kasutajatunnuste limiit on juba ammu ületatud.

09 august 2008

Peking põleb!


Proloog:
Allpool kirjeldatud sündmused leidsid aset käesoleva aasta 2.juunil. Loos nimetatud paigad ja isikud eksisteerivad ka päriselt ning varjunimesid pole kasutatud. Olümpiamängudega ei ole järgneval postitusel mingeid seoseid.

Pekingisse jõuame varahommikul. Leo Hostel on oma broneeringu kinnitusele lisanud detailsed juhised, kuidas suurimatest transpordikeskustest nende juurde kohale jõuda (kõik viimseni kirjas, kaasa arvatud metroo- ja bussipiletite hinnad!) Meie laekume punkti, mille nimetus kõlab Main Beijing Train Station ning hostelisse jõudmine sujub tõepoolest täpipealt nii nagu juhistes kirjeldet. Väike tagantjäreletarkus ka: kui vähegi võimalik, eelistage Pekingis liikudes bussile metrood. See maksab küll tervelt 2RMB rohkem (bussipilet raudteejaamast Qianmeni maksab täpselt 1RMB), aga kohale jõuab märksa rutem.
Meie hosteli asukoht on parim, mida ihaldada võiks – vaid 10-15 minuti jalutuskäiku Tiananmen Square’le (Taevase Rahu väljak) ja väljaku läbimise jagu veel lisaks Forbidden City’sse (Keelatud Linn) jõudmiseks. Ega me oma ööbimispaika päris lambist ka ei valinud, suisa soovitati. See kitsas põiktänav koos kohalike kaupmeeste ja üle tänava asuva söögikohaga, kus me igal hommikul sümboolse raha eest traditsioonilist hiina hommikusööki naudime, saab meile Pekingi-päevade kestel päris-päris koduseks. Ja kuna meie toa aknad avanevad kusagile sügavasse sisehoovi, on soovi korral ka rahu ja vaikus garanteeritud.



Mugavad nagu me oleme, otsustame esimest päeva ’kergelt võtta’. Ehk siis alustame lähiümbrusest. Peking suudab meid muidugi üllatada. Jalakäijate tunneli kaudu Tiananmen Square’le sisenedes tabab meid ootamatu turvakontroll. Passi just ei küsita, aga kotid valgustatakse küll läbi. Südalinnas, keset päist päeva. Päike lõõskab. Mingid pioneeriealised lapsed on pandud küürima väljaku sillutiskive (!). Forbidden City ees on hulganisti turiste tiirlemas, enamasti ikka siseriiklikku päritolu. Meie pisike seltskond osutub taas erakordselt populaarseks – kui oleme andnud esimest korda nõusoleku hiinlastega koos fotole jääda, koguneb kohe terve hulk järgmisi pildisoovijaid. Mis seal ikka, tõelise kaanestaari tunne hakkab tekkima.




Legendaarne Forbidden City on õnneks niipalju suur, et ülerahvastatuse tunnet ei teki. Esimesed paar ’löövi’ on rahvale tasuta avatud. Teises neist on parasjagu käimas mingi sõjaväeosa riviõppus. Laigulises vormis noored poisid marsivad uljalt iidse keisrite linna kivisillutisel, hulk uudishimulikke pilke seiramas. Paljudel hiinlastel on käes väikesed rahvuslipud (Madli tegi neist koguni terve fotoseeria).
Piletitega tekib meil esialgu pisike probleem. Hiinas kehtivad vaatamisväärsuste külastamisel enamasti tudengisoodustused (ja need on tõepoolest soodustused, mitte mingi sümboolne 10% letihinnast). Forbidden City piletikassas aga miskipärast rahvusvahelisi ISIC-kaarte tunnistada ei taheta. Seejärel läheb töösse variant B – Hong Kongi õpilaspiletid. Ja see toimib häireteta! Linna sisenemisel turvakontrollitakse meid taas. Ehk siis valgustatakse jälle kotid läbi (oleks aeg juba harjuma hakata).






















Forbidden City on hiiglaslik. Tüdrukud võtavad endale audio-guide’d (mis on mõistlik, kui on valida emakeelne variant nagu Annal), mina eelistan lugeda tahvlitele kirjapandud infot. Sest seda kõike on nagunii rohkem, kui meelde jätta võimalik. Me ei kavatsenud siin tegelikult kuute tundi veeta (praktiliselt sulgemiseni), aga välja kukkus nagu tavaliselt :). Korraks saame kokku linna tagumises kolmandikus asuvas restoranis, mille menüü on häbematul kombel mugandatud rahvusvahelisele maitsele ning pulkade asemel antakse pihku plastkahvlid; seejärel trehvame uuesti juba teispool väravaid. Meie Madliga oleme vahepeal ühe maali võrra rikkamaks saanud. Jah, ma tean küll, et Forbidden City ei ole just kõige odavam koht kunsti soetamiseks, aga ... Galeriis, kust oma pildi ostsime, müüdi ühe Pekingi kunstikooli õpilaste ja õppejõudude töid. Tütarlaps, kes meiega rääkima hakkas, oli ise pärit Inner Mongolia’st (Hiina põhjaosa) ning saanud riigilt stipendiumi kunstiõpingute jätkamiseks pealinnas. Ta tutvustas meile tõelise kirega oma kooli väljapanekut ja selgitas traditsiooniliste hiina aastaaja-maalide tausta. Spring is hope, summer is happiness, autumn – ’is something I don’t remember any more’ and winter is peace. See pilt, mille me lõpuks välja valisime – otsustada oli tõsiselt raske – on omamoodi lakooniline, aga see-eest erakordselt meeleolukas. Aastaaeg on sügis. Kenasti rullikeeratuna elas taies mu seljakotis üle kõik ülejäänud rongi- ja lennureisid ning ripub nüüd suure toa seinal, kohe vanaisa kella kõrval.

Et meie energia veel täiesti otsa polnud saanud, siis võtsime pärast Keelatud Linnast väljumist ette veel väikese mäkkeronimise ehk siis suundusime joonelt üle tänava asuvasse Jingshan Parki. Mis on tore koht mitme asja poolest. Esiteks on park õhtuti kauem külastajatele avatud kui muud vaatamisväärsused. Teiseks maksab sissepääs sinna ainult kaks raha (mis on Pekingi kohta erakordselt odav). Kolmandaks on seal lohutavalt vähe turiste, vähemalt õhtusel ajal. Sai vist päris palju pragmaatilist laadi punkte üles loetud?




Tegelikult on paiga võlu hoopis selles, et mäeharjale on püstitatud kolm paviljoni/templit – üks, suurim, päris tipus ja kaks pisemat naabrit natuke madalamal -, kust avaneb imeline vaade Forbidden City kollakaspunastele glasuuritud katustele. Ülejäänud linnale, niikaugele kui silm ulatub, muidugi ka. Hoolimata hallist põuavinest, mis horisondi uduseks muudab. Ja kusagil seal, kus pilvelõhkujad kõrguvad, on puhkenud tulekahju. Lahtised leegid käivad ühe maja kõrgema korruse akendest hoogsalt välja ja tume tossupilv sulab kõrgustes sudusse. Peking põleb.

07 august 2008

Aurik ja inimene

Ma ei ole praegu teps mitte Majakovski luulelainetel. Kuigi ma armastan tema loomingut, eriti originaalis. Ja Jesseninit armastan ma ka (kõike seda tänu oma põhikooliaegsele vene keele õpetajale). Luban, et kunagi tsiteerin mõnd oma lemmikluuletustest noilt autoreilt originaalkeeles.
Vete pääl käisin läinud nädalavahetusel küll. Õigemini vete ääres, sest pühapäeva hommikul oli Peipsi põhjarannikul juba nii sajune, et vette ei meelitanud mitte miski. Ja sellest kõigest ei peakski üldse kirjutama. Aga siiski ... Kui saad telefonikõne inimeselt, kes juba aastaid sulle tähtis olnud, siis ju väga palju küsimusi ei esita?
Ja ega ma polekski aru saanud, et ma selle õhtu staar olin, kui ta mulle seda öelnud poleks. Ma ise ei teinud selleks küll mitte midagi erilist. Lihtsalt läksin kohale ja olin kogu aeg väga kaine ja korralik. Sest joomiseks mulle aega ei jäetud - kogu aeg oli vaja tantsuplatsil olla.
No ja aurikute asemel on tänapäeva inimestel ju autod (järgmisel hommikul):
"Ma ostsin uue auto."
"Millise?"
"Eks ikka kõige suurema, mis platsil seisab."
"Ega sa ometi jeepi ei ostnud?"
"Ei, päriselt mitte. Veoauto hoopis."
"?? Kui sa Hummeri ostsid, siis ma sind enam tunda ei taha!"
"Ei ostnud Hummerit. Need mulle ei meeldi."
Kodurahu huvides ristime uue auto farmeri Cadillac'iks. Ja proovisõit läheb Vasknarva, sest see on lähedal ja ma pole seal varem käinud. Kogu see autolugu (5,6 meetrit pikkuses ja üle 2 meetri laiuses) paneb mind hiljem natuke mõtlema. Et hoolimata noist signaalidest, mida taolise masina omamine ümbrusele saadab, on mõned mehed sellise auto ka tõepoolest ÄRA TEENINUD. Selle mugavuse ja turvalisuse. Need heledad nahkistmed ja tõelise sõidumõnu. Sest mõned inimesed on oma elu jooksul jõudnud üht-teist märkimisväärset korda saata. On üksikuid, kelle puhul ei kuulu luksusliku sõiduvahendi omamine 'riistapikenduse rubriiki'. Ja mul on hea meel, et ma selliseid inimesi tunnen. Tõsiselt. You made my day, whatever it means.

05 august 2008

Nanjing. Hommikueined hotelli katusel.


Vahepeal on nõnda palju tegemist olnud, et Hiina reisimälestuste kirjapanekuks pole sugugi mahti saanud (palun ühte vaba nädalavahetust!).
Hoolimata poolehelikiirusel kihutavast rongist jõuame Nanjingi alles hilisõhtul. Ja meie taksojuht üritab meid esmalt maha panna mingi udupeene tärnihotelli juures. Ei lähe läbi. Nõuame järjekindlalt oma Sunflower Hostelit. Kuni pääle mõningast kesklinnas ringitiirutamist mõistame, et käimasoleval kalendripäeval kohalejõudmiseks tuleks hoopis taksot vahetada. Keha kinnitame vahepeal ka. Uus taksojuht on tüki maad taibukam - helistab hostelisse ja sealt antakse talle vajalikud juhised kohalejõudmiseks. Igatahes jõuame end checkinnida siiski enne südaööd. Sunflower on selline klassikaline noortehostel - mõnus baar 'ajastu jalajälgedega' ülemisel korrusel, seda sisustamas valdavalt rahvusvaheline seljakotiseltskond, piljardilaud, kitarr diivani najal, kaks arvutit ja metallist keerdtrepp katusele - neile, kes privaatsust armastavad. Meile hakkab siin kohe meeldima. Raudselt. Aga hetkel oleme lihtsalt liiga väsinud.


Nanjing, Hiina endine pealinn, maandus meie reisiplaani kui Anna must-visit-place. Anna oli ses mõttes täielik õnnistus, et tema võttis oma Hong Kongi koolis vaevaks läbida ajalookursuse. Madli ei seda ei teinud, sest otsustamise aegu tekitati tas eelarvamusi stiilis 'ajalugu on siin väga Hiina-keskne' (no mille keskne ta siis peaks olema? Eestiski ei õpita ju süvendatult näiteks Nigeeria ajalugu?). Õnneks ei kuulanud ta samalaadseid - oi-see-on-väga-raske - hoiatusi hiina keele suhtes. Ja HK hariduse kiituseks peab ütlema, et see on Hiina ajaloo suhtes üsna objektiivne. Anna oli meile muidugi hindamatuks infoallikaks, eriti selliste lähiajaloo sündmuste suhtes, mille puhul ametlik info suhteliselt kallutatud oli. Mina tunnistan siiamaani oma absoluutset võhiklikkust Hiina ajaloos, sest pärast kogu seda reisilt saadud infolaviini olen suuremas segaduses kui enne. Nii et ajalooga tutvumiseks soovitan soojalt pöörata oma pilgud objektiivsemate allikate poole.
Esimene paik, kuhu maandusime, oli Taiping Heavenly Kingdom Museum. Tüüp nimega Hong Xiuquan otsustas 19-nda sajandi keskpaiku tekitada 'väikese' revolutsiooni Qingi dünastia vastu. Ikka õiglasema ja parema tuleviku nimel. Tema ettevõtmine paisus tegelikult päris suureks ning üsna suur osa Lõuna-Hiinast oli mingil hetkel tema kontrolli all. Riik, mille ta rajas, kandis nime Heavenly Kingdom ja Nanjing oli selle pealinn. Nii et sotsialistliku revolutsiooni algallikaid ei tuleks teps mitte ainult Euraasia mandri läänepoolsest servast otsida. Paraku ei kestnud see kuningriik kuigi kaua. Qingi väed - ja otse loomulikult ei saadud siin läbi prantslaste ja inglaste 'sõbraliku' abita (väljamaalastele pühendet' stend oli ka muuseumi väljapanekute hulgas) - purustasid taevaliku kuningriigi maiste jõudude abil. Väga palju originaalmaterjali kohalikus muuseumis näha ei ole, enamus kraamist asub väidetavalt Pekingis. See-eest ümbritseb muuseumihooneid traditsiooniline hiina aed, mille rahus ja vaikuses saadud infot rahulikult seedida võib:




Seejärel jääb rändajate teele konfutsiaanlaste tempel. Kuna see näeb juba kaugelt välja nagu klassikaline turistilõks, siis me sinna igaks juhuks ei sisene.



Järgmine peatuspaik on Memorial Hall of the Nanjing Massacre. Taas Anna soovil (kui tore on, et meie seas leidub inimesi, kes kindlalt teavad kuhu nad minna tahavad). See lugu on aga hoopis teisest ooperist. Tabava võrdluse loomiseks on mu mälu paraku liiga auklik, aga neile, kes on juhtunud käima kunagise NSVL võimsates Teise Maailmasõja (või oleks siin hoopis paslik öelda Suure Isamaasõja) memoriaalides, pakub koht kindlasti üllatavat äratundmisrõõmu(?). Kuigi sündmused, mille mälestusele see rajatis pühendatud on, leidsid aset enne teise ilmasõja algust, täpsemalt 1937.aasta teises pooles. Nimelt alustas Jaapan tol ajal sõda Hiina vastu. Kuigi väide, et sõda alustas Jaapan kui riik, ei ole päris ühetähenduslik. Initsiaatoriks oli hoopis Jaapani sõjaväe ladvik ning valitsusel ei jäänud pärast kindralite tegusid muud üle, kui vaikides asja pealt vaadata - et tegelikult ei alustatud rünnakuid Hiina vastu sugugi Jaapani valitsuse heakskiidul. Asi aga arenes (jaapanlased vallutasid lõpuks ka Pekingi), aga mitte päris nii tempokalt nagu jaapanlased eeldanud olid. Vallutajad jõudsid Nanjingi 1937.aasta detsembriks. See, mis siin toimus - mõrvad, vägistamised - ühesõnaga rahuliku elanikkonna massiline hävitamine, on Hiina-Jaapani suhetele tänini jälje jätnud. Väidetavalt tapeti ligi 300 000 rahulikku elanikku. Fakti- ja fotomaterjal muuseumi saalides on muljetavaldav. Ja tiksuv metronoom viib mõtted tagasi ... teadagi kuhu. Must marmor, koolilaste ekskursioonigrupid ja paranoline turvakontroll (KÕIK asjad tuleb pakihoidu ära anda ja selle 'võimaluse' eest küsitakse veel raha ka). Põnev, aga suhteliselt depressiivne paik. Kuna kogu story jookseb kaasaega välja, siis mida ajas lähemale, seda enam tekib tunne, et kogu ammust tragöödiat kasutatakse ainult ja üha enam Jaapanile 'ärapanemiseks'. Seda väga must-valges stiilis Hiina hea - Jaapan halb. Kui veel taustast rääkida, siis tänasel päeval on taolise suhtumise põhjuseks peamiselt vaidlused Jaapaniga rahalise kompensatsiooni üle ohvrite järeltulijatele. Ning veel üks 'rosin' poliitilisest kompotist on väide, et lõpuks ikkagi Hiina võitis sõja Jaapani vastu. Minu piiratud ajalooteadmiste põhjal võiks selle fakti sõnastada siiski natuke teistviisi - Jaapan kaotas II Maailmasõja ning sellest tulenevalt oli sunnitud oma väed ka Hiinast välja viima. Aga tunne, et olen sattunud ajas vähemalt 20 aastat tagasi, ei lahkunud must hetkekski ...





Reaalsusesse tagasi. Vähemalt kaks taksojuhti ei taha meid memoriaali juurest linna tagasi sõidutada (me sõidame üldse kuidagi LIIGA palju taksoga - see on siin üle mõistuse odav). Päeva lõpetame streetfood'i ja shoppamisega. Mina taas assisteerin.


Ja siis ei suuda me oma hostelit üles leida. Kuigi see peaks ju ometigi imelihtne olema - 10 minutit jalutuskäiku Taipingi muuseumi juurest. Ilmselt tekitab segadust see viie tänavaga ristmik, mille ääres hostel asub.

Hommikusööki naudime hotellikatusel. Jah, täpselt seal, kuhu keerdtreppi pidi minna saab. Jogurt ja üliküpsed mangod, mida on võimalik kubistlikus stiilis serveerida. Ülevalt ja valges ümbrusele vaadates ei suuda me sugugi aru saada, kuidas me eile ei osanud joonelt õigesse kohta tulla.


Seejärel selgub, et Anna fotokas on vahepeal oma teed läinud ja keegi ei tea, kuhu. Käime läbi viimased õhtused peatuspaigad (supermarket hosteli läheduses, metroojaam), aga mida pole, seda pole. Meie päevale vajutab see igatahes valusa pitseri. See ei tähenda lihtsalt kaotsiläinud ASJA, see tähendab kaotsiläinud mälestusi. Sest fotokas olnud mälukaardil olid ka Anna koolilõpupildid ... (me veel vaatasime neid Shanghais). Kõigil on kurb ja lohutada ei oska kuidagi.

Kirjutame end hostelist välja ja paneme seljakotid piljardilaua alla päevahoiule. Ning läheme mäkke. Ehk siis Purple Mountain on paik, kus näeb natuke teistsugust, rohelist ja ilma linnakärata Nanjingi. Loomulikult peab siingi valikuid tegema, sest kogu ala läbikammimiseks oleks täispäeva vaja. Juhuse tahtel nopime välja Ming Tomb'i. Ajalugu ei tule, rohkem tuleb pilte:








Õhtuks sätime end Pekingi rongile. Selle luksusvagunist oli juba eespool juttu. Niisiis, ühest pealinnast teise.

Muru loomine. Vt ka - raua needmine / hiiretips läks putru keetma / minu esimesed triibulised

Oh neid murumõtteid küll, mis mind viimastel aastatel kevadeti tabanud on! Siiani pole asi mõtetest kaugemale jõudnud, sest kogu värske...