15 veebruar 2009

Juhuslik väljavõte heade asjade nimekirjast

Soovide puu täna õhtul ee-tee-vee-kahes. Ei oska mina seletada, mis selles filmis oli, aga midagi temas oli. Isegi poole pealt vaadatuna. No ei raatsinud enne pilku pildikastilt pöörata, kui story otsa sai.

Falling. Madli viimane laul, mille ta nagu tavaliselt rapidshare' üles riputanud on. Need 30 sekundit ootamist seal tasub kindla peale ära kannatada. Ja seejärel kuulata. Kusjuures see kõik on täiesti tasuta (nagu kõik parimad asjad siin ilmas).

Igati tore ettevõtmine pealkirjaga Free Hugs, mis läinud nädalal ka Tartusse jõudis. Madli on oma blogis sellest juba varem kõnelenud - lisatud on ka video. Nüüd on lõpuks ka Postimees sellest kirjutanud ning üks kommentaator on asja kenasti maakeelde ümber nimetanud - prii kalli :).

Ei saa taas ajakirjandusest üle ja ümber - tänase päeva tsitaat pärineb Postimehe intervjuust Olari Taaliga:
"Ütelda, et tõstame majanduse käima avaliku sektori palgatõusu abil, ...., on sama, nagu parun Münchhausen tõstab ennast juukseid pidi soost välja."
Olgem realistid. Avalik sektor saab raha enese ülalpidamiseks eraettevõtlusest, kas siis otsesel või kaudsel moel. Mis seal salata, meie statsionaarsed lisatasud (kuni 20% lisa põhipalgale) on kokkuleppel maha tõmmatud juba alates oktoobrist. Jõulu-aastavahetuse ajal puhkasime kollektiivselt kokku kolm nädalat. Veebruari lõpuni töötame kolmel päeval nädalas. Iga normaalne inimene saab aru, et 10% avaliku sektori kulude kärpimist on sellises olukorras ... pehmelt öeldes pea liiva alla peitmine. Kuna tegemist on praktiliselt ainult eksportiva ettevõttega, siis kohaliku iseloomuga majanduskriisist meie puhul jahuda pole mõtet. Aga tunneli lõpus on juba valgust näha. Kolmepäevane töönädal, kui see ei juhtu väga tihti ja väga pikalt, on iseenesest tore asi. Lubab mul oma kahte põlve ravida. Neljapäeval ja reedel hommikuti üheksani magada ja vähemalt kord nädalas ennelõunal Auras soodushinnaga ujumas käia. (Enamasti on mul ka üksinda rajal õnnestunud laiutada, mis on lisaboonuseks). Läksin nüüd oma jutuga Olari Taalist juba õite kaugele. Aga teda tasub kuulata. Terve intervjuu leiab laupäevasest Arterist (mingil põhjusel ei ole Arterit eraldi enam Postimehe veebilehe vasakpoolses menüüs. Selle eest leiab sealt muid asju, mis kindlasti kellelegi lugejatest huvi pakuvad.)

Peaaegu musta värvi veinid. Nagu näiteks 2004.aasta Salentein Malbec Mendozast. Minu läinud nädala degustatsiooni absoluutne lemmik. Kas on üldse olemas viinamarjasorti, millest hea meister ei oska kuninglikku veini valmistada?

Lõpuks. Sellesamusegi valentinipäeva puhuks ja väikese viitega priile kallile:

Pilt on tehtud Hiinas, linnas nimega Xi'an (ehk teisisõnu sealkandis, kus on laagris terrakotasõdalaste arvukas armee). Täpsemalt - moslemi kvartal, peamošee sisehoov.

Post Scriptum. Saatsin täna teele postipaki USA suunas. Postkontorisse minnes oli mul (enda arust) hea mõte lisada pakile piltpostkaart oma kodulinna vaate ja omakäeliselt kirjutatud hääde soovidega. Mida aga office's pakkuda polnud, olid Tartu vaadetega piltpostkaardid. Ja kui lõpuni aus olla, siis ei olnud nähtaval ainsatki Eesti-teemalist kaarti. Ma küsisin igaks juhuks üle ka. Neid lihtsalt ei olnud. Ja minu käsi ei tõusnud selleks, et miskit väljamaise päritoluga võltsklantskaarti oma pakile lisada. Parem siis juba hoopis ilma. Anna andeks, Madli. (Mu käekiri on nagunii loetamatu :P).

2 kommentaari:

Madli ütles ...

Annan andeks. Esialgu. Vaatame, mitu vitamiini tolliametnikud pakki alles jätavad :P

marika ütles ...

D:

Muru loomine. Vt ka - raua needmine / hiiretips läks putru keetma / minu esimesed triibulised

Oh neid murumõtteid küll, mis mind viimastel aastatel kevadeti tabanud on! Siiani pole asi mõtetest kaugemale jõudnud, sest kogu värske...