Kas te olete puudega?

Nõnda siis. Kes ütles, et e-Eesti ei toimi?

Pärast pikka ja järjekindlat toimetamist frondil "minu kaks ainsamat põlve" jõudsin lõpuks Maarjamõisasse taastusraviarsti vastuvõtule. Ja kuna mul oli võimalus end sinna internetis regada, siis just seda ma tegingi. Esimene vastus tuli ruttu ja ütles lakooniliselt, et kuna "veebruaris on kõik ajad juba täis, proovige uuesti registreerida märtsikuuks alates 4.veebruarist". Või midagi sarnast. Aga järgmisel päeval tuli uus e-kiri, mis pakkus vastuvõttu juba 3.veebruaril. Tegelikult on see veebiregamine tore asi. Esmalt valid endale vajaliku ala või kogunisti tohtri välja ning lisaks loed üles nädalapäevad ja kellaajad, mis sulle sobivad. Ja ei mingit kohustuslikku Mozarti klaverikontserdi kuulamist registratuuri lakkamatult hõivatud telefoninumbrilt. Võrreldes eelmiste kogemustega olin mina igatahes ülimalt rahul. Ise veel mõtlesin, et kus see konks siis nüüd on. Sest kõik tundus kuidagi ebaloomulikult kiire ja lihtne.

Läksin siis mina õigel päeval kenasti registratuuri (loomulikult alles pärast seda, kui olin eelnevalt autoga parkimiskoha otsinguil ümber terve kvartali kohustusliku tiiru teinud ja lõpuks hoopis teisele poole tänavat hoovi sügavustesse oma neljarattalisele sõbrale pesa leidnud - ning selle operatsiooni käigus aru saanud, miks mul soovitati 20 minutit varem kohale tulla). Esitlesin end klaasitagusele tädile ning ulatasin talle oma saatekirja ja muud vajalikud dokumendid. Tädi võttis paberid sõnagi lausumata vastu ja klõbistas keskendunult midagi oma arvutil. Jätkuvalt vaikus.

Ja siis äkitselt küsimus: "Kas te olete puudega?"

Esimene reaktsioon - hämming.

Hetk hiljem - kiigates valvsalt üle õla tahapoole - ei, seal ei seisa rohkem kedagi. Järelikult oli küsimus ikka mulle.

Seejärel, endamisi - huvitav, kas füüsilise või vaimse puudega?

Ning lõpuks, kõva selge häälega: "Enda teada veel ei ole."

Ülejäänud variandid võite ise juurde mõelda. Mina igatahes astusin itsitades trepist üles teisele korrusele. You made my day.

Tagantjärele tuli veel selline hea mõte, et arvatavasti on puudega inimestele taastusraviks mingid soodustused ette nähtud. Näiteks maksavad nad väiksemat visiiditasu. Misiganes. Aga tädi oli oma ainsat küsimust esitades nii resoluutne, et mõni nõrgema närviga tüüp oleks arvatavasti keele kurku tõmmanud ja noogutanud: "Jah, proua!"