18 märts 2008

Uut ja vana (silmaveega)

Reede õhtul sai siis joon alla tõmmatud kuuele aastale oma elus. Eksib see, kes arvab, et see oli lihtne ja lõbus. Ma ei räägi siin sellest, et mu lahkumiskingitus andis mulle võimaluse valida terve kuhja kraami (teate, mul on vabadus x krooni ära kulutada, mõned mõtted ja umbes 15 minutit vaba aega – täpselt sellise sõnumiga läksin ma eelviimasel päeval pärast objekti nõupidamist matkapoodi oma kingitust komplekteerima), vaid sellest, et mu hetkel juba endiste töökaaslastega olen tundnud enim ühtekuuluvustunnet, kui ükskõik kelle teisega kunagi varem. Oluline osa neist on must umbes viisteist aastat nooremad. Ja ma tunnen end alati natuke ebamugavalt, kui mind kiidetakse. Kuigi enamasti tuleb sellega nõus olla. Mõistan täiesti, et mu tohutu ego ei tee mu käsitlemist eriti kergeks ja mu täielik lugupidamine kuulub noile tegelastele, kes sellest on suutnud aru saada. Kahel viimasel õhtul üritasin mingit osa oma meilboksist sorteerida-säilitada. Selle käigus tuli välja kõiksugu imelikke asju, mis teatud hetkedel olid olnud problemaatilise tähendusega, täna aga panid mind lausa pisarateni naerma. Must huumor ehitajate elus ei ole aga sugugi käesoleva postituse sisu. Sellest võib-olla kunagi edaspidi. Oluline on miski muu. Üks pilt ütleb rohkem kui sada sõna (eriti mu valgel särgil). Nii ongi. Ja kohtume aastal 2012.

Ja nüüd siis kaks päeva uues kohas. Natuke liiga palju inimesi, keda ma (veel) ei tunne, hunnik pabereid, mis vaja läbi lugeda ja tohutu soov teha juba ’päris tööd’. Suhteliselt stressav olukord. Tavaliselt olen nimelt mina harjunud olema ’kõigi laste isa’ ja neile tööks ja eluks juhiseid jagama, aga nüüd olen veidral kombel ise juhendatava rollis. Nojah, erinevalt tööturu uustulnukatest oskan hinnata ja analüüsida seda juhendmaterjali, mis mulle läbitöötamiseks antud ning mu küsimused on pigem laadis ’saan ma õigesti aru, et ....’ Lisaks on imelik juba suisa valges töölt koju jõuda ning samas tunda tohutut väsimust, mis sest, et korda pole saadetud eriti midagi. Järgmisel nädalal kolime ja pärast seda lähevad horisondid loodetavasti selgemaks.
Ma ei ole seni kirjutanud oma vangerduse (töökohavahetuse) motiividest. Põhjused olid mus ammugi juba olemas olnud, ajendiga – ehk märguandega, et olen turul saadaval, mis juhuse tahtel vaid kolme nädalaga konkreetseteks läbirääkimisteks realiseerus – on muidugi sootuks teine rida. Aga sellest viimasest ma ei kirjuta. Kel vaja, need teavad, ja teistel pole vajagi. Põhjused on muidugi alati sügavamal. Minu puhul eelkõige tohutu killustatus. Läinud aasta sügise hakul tegin lausa graafiku, kus protsentides näidatud, palju oma väärtuslikust ajast igal aasta lõpuni järelejäänud kuul pühendan oma neljale objektile, lisaks pakkumistele ja müügitööle ning lõpuks kvaliteedijuhtimisele. Seda aega, mis kulus algaja kolleegi juhendamisele ja kohustuslikele nõupidamistele, ei olnud eraldi välja toodud. Mees nagu orkester (pasunahelid!). Kuigi arvestades mu kogemust, võiksin ammu pühenduda vaid ideoloogiale ja strateegiatele. Jah, ma suudan väga efektiivselt teha ka tehnilist tööd. Kuigi minu taseme juures on see ilmselge ressursi raiskamine (and money don’t talk anymore). Ja elementaarne tõde sellise tööde kaleidoskoobi puhul on, et igasuguse töö efektiivsus väheneb. Minu puhul kadus lisaks ka perspektiiv, sest positsioon, mis mul oli, välistas antud hetkel igasuguse arengu. Edasi liikuda oli võimalik vaid tegevjuhi kohale. Oma motivatsiooni hävingust andsin asjaomastele tegelastele tegelikult teada juba aastapäevad varem. Ei saa öelda, et sellele mingit reaktsiooni ei järgnenud, aga paraku ei vastanud see minu ootustele. Ma ajan selle eelarvamuste süüks ja viimastega ma võitlema ei hakka. Sest see on järgmise põlvkonna ülesanne (ma tean küll, mis juhtub, kui mu isiklik kolju müüriga põrkub). Teistpidi ei saa öelda, et mu olukorrast ei saadud aru. Jah, ma tahtsin proovida tööd suuremas ettevõttes, mis on rangemalt struktureeritud, aga samas annab ka rohkem võimalusi. Kui ma ennast seal tõestada suudan, suudan ma seda igal pool. Ma ei talu rutiini. Niikaua, kui see puudub, olen lahinguvalmis.
Tegelikult on tore see, et paari viimase koostööprojekti käigus ülessoojendatud vanade suhete tulemusena saan ma väljaspool põhitööd tegeleda väikestviisi ühe keskmise suurusega ehitusettevõtte strateegia kujundamise ja eesmärkide püstitamisega. Pluss tehnilist laadi nõuanded ja juhendid. Ükski prohvet pole ju kuulus omal maal. Kui su eksistentsiga ollakse liiga harjunud, ei oska enamus seda enam objektiivselt hinnata. Ma ei ole pettunud ega kibestunud, toimunu on asjade loogiline käik. Kõik hää tuleb ju salvestada ja endaga kaasa võtta, muude asjadega on nagu on. Ning viimane õhtu oli liigutav. Ei kahetse midagi. Ausõna.
Tuletan veelkord meelde, et meil Eestis naised (veel) ehitamisega ei tegele. Aga mina ei olegi ju naine.

08 märts 2008

Valge viin, mu sõber ja elupäästja


Minuga on miskipärast sedaviisi, et pääle tõsise elamuslaksu saamist on sellest keeruline kirjutada. Ju siis pole vajagi. Aga võib-olla kunagi saja aasta pärast mais tahaks sama emotsiooni reanimeerida ning sel ilusal hetkel oleksid ju mõned märksõnad teretulnud?
No ma siis püüan. Asja mõte on praegu rohkem selles, et alati meeles pidada, kui toredad töökaaslased mul on. Enamus neist, tõsiselt. Ja meie läinudreedese aastakoosoleku afterparty tõestas seda järjekordselt. Kõiksepealt räätsamatk Meenikunno rabas (suvel kindlasti tagasi!). Sookailud, muuseas, lõhnavad isegi varakevadel. Vahva oli. Minu kaameraga tehtud fotod ongi ainult matkast, sest kusagile ööklubisse kaasavedamiseks on see aparaat leebelt õeldes suurevõitu. Punkt kaks meie programmis oli värskeltavatud (sügis 2007) Värska SPA. Jätan vahele rutiinseks kujunenud kvaliteedikontrolli ja vaegtööde mahu hindamise, mis kuulub rubriiki ’ehitajate professionaalne kretinism’ ja vajaks liiga palju lahtiseletamist. Spa oli iseenesest vahva. Kontseptsioon kenasti kokku pandud – võrreldes Jurmalaga näiteks ujumisbasseini olemasolu, mis lubas neil, kes passiivsest masseerimisest eriti huvitet’ ei ole, aktiivselt piki pooltühje ujumisradu kulgeda. Olgu, erinevaid saunu oli vähem ja soolakambrit polnudki (75ºC sauna eksistentsi mõttest pole ma paraku siiani aru saanud), aga see-eest 10cm veetasemega valgusteraapia ruum ja mõõdukad rahvahulgad kompenseerisid kõik eelarvamustest tingitud puudujäägid. Õhtu jätkus Värska sanatooriumi baaris. Juba meie räätsamatka juht ütles, et Räpinas asuv klubi ’Teine kodu’ on vähemasti 50% remondis, mistõttu me ei üritanudki selles punktis üle oma varju hüpata. Õhtusöök ja pidu elava muusika saatel läksid igatahes täie ette. Detailidesse ma ei lasku ja vabandama selle eest ka ei hakka. Valutavad jalad ja isiklikult kehalt sinikate kokkulugemine kuulub paraku taoliste ürituste standardpaketti. See, et ma kõige kainem inimene olin, aga mitte. Selles on aga süüdi valge viin. Ma nimelt ei joo viina, sest see lihtsalt ei maitse mulle. Aga et häid inimesi mitte solvata, üritasin rohke mahla taustal mingi koguse värvitut vedelikku endale ikka sisse pressida. See mind päästiski. Aga loomulikult mitte pikast ööst oma töökaaslaste ja muidu karvaste-suleliste seltskonnas. Sain teada, et mind tunnevad inimesed, keda mina ei tunne – eriti setu juurtega tegelased. Jah, minu juured eelmisest ning ka kahtlemata üle-eelmisest põlvkonnast ulatuvad ka Võrumaale, aga seostest Setumaaga polnud mul siiani aimugi ja pole tänagi veel. Nii et punase peaga tüdruk, kes mind nimepidi teadis, on siiani selgituse võlgu. Ja ammu pole sedaviisi tantsinud. Tantsupõrand on muuseas praktiliselt ainuke koht, kus ma eeldan, et mehed on juhtpositsioonil. Loomulikult andis keskööl ootamatult saabunud naistepäev ettevõtmisele oma varjundi. Ja Veriora vallavalitsuses oleme pärast viimast nädalavahetust kindlasti enam kui omainimesed.
Täna magasin poole kuueni õhtul, peamiselt vahelejäänud öö kompenseerimiseks. Muidu on kõik hästi, mis sest, et kõikseemees mult nädala pärast lahkumispidu ootab. Parem mõelgu oma tervisele. Ja kui te kunagi Värska SPAsse satute, ärge võtke tube vaatega basseinile. Välja arvatud juhul, kui teie kirg on ööbida ruumides, kus keskmine õõpäevane temperatuur on +26ºC.
Tahaks naerda ja samas tahaks nii väga ka nutta. Aga mehed ju ei nuta, seega valida pole suurt midagi.

02 märts 2008

Ütled KURAT! ja sirguvad õlad Ja tuju on korraga hää

Üks reedene päev minu elust. Meil oli aastakoosolek. Alustuseks oli kutsutud esinema TÜ õppejõud Urmas Varblane, kes haris meid majanduse vallas. Äraütlemata põnevad kaks ja pool tundi. Kõigest huvitavast, mida jupp aega ilmselt seedida tuleb, jäi meelde üks mõte (järgnev pole tsitaat, vaid minu tõlgendus): kui meil läheb hästi, siis riik peaks targu rasva koguma, et siis, kui enam nii hästi ei lähe, varude arvelt majandust turgutada. Selline talupojatarkus siis. Arvestades märkimisväärsete rahaliste reservfondide olemasolu Eestis, oleks täna arvatavasti aeg mõelda nende mõõdukale suunamisele ringlusesse. Nimetet põhimõtte foonil tundub äärmiselt lühinägelik koolide remondiprogrammi hiljutine peatamine. Kõigepealt, ehitus on tegevusvaldkond, mis on eelkõige seotud kohaliku turuga. Seepärast reageerib see väga valuliselt muudatustele, mis meie majanduselus toimuvad. Lisaks – koolide remont on paraku selline ettevõtmine, mida on reeglina võimalik läbi viia väga piiratud aja jooksul aastast (lähiajast meenub poleemika Viljandi Jakobsoni Gümnaasiumi väljakolimise osas). Seega peaks see olema võimalikult hästi ette valmistatud, et reaalne töö objektil saaks toimuda võimalikult lühikese aja jooksul. Mida aga tähendab rahastamisotsuste edasilükkamine mai lõpuni? Eks ikka seda, et sel aastal praktiliselt ühtegi uut kooli remonti ei lähe. Kui lepingute sõlmimine on peatatud, ei tehta ka projekteerimistöid. Maakeeli öeldes – kolm kuud poliitikute ajaskaalal tähendab vähemalt aastat reaalses elus. See mai lõpp on illusoorne tähtaeg nende eksitamiseks, kes asja ei tunne. Ning paar sõna ka Riigi Kinnisvara kaitseks – hoolimata nende ehitajavaenulikest lepinguprojektidest on tegemist siiski professionaalse partneriga, kes tunneb oma ala ning on praktiliselt ainumas tellija, kelle puhul ei ole ainueesmärgiks ehitada kiirelt ja odavalt, vaid hoopis see, et tehtu ka kestaks ning kasutajasõbralik ja ökonoomne oleks. On näha, et selle eesmärgi nimel (nende põhitegevusala on ju siiski haldusteenuse osutamine) on vaeva nähtud ning tänaseks omajagu kogemust saadud. Julgen üsna kindlalt väita (mis muu kui isiklikud kogemused), et kohalikud omavalitsused samal tasemel seda tööd teha ei suuda. Milleks hakata lõhkuma töötavat süsteemi, millesse on hulk raha ja teadmisi sisse pandud? Vaat sellest ma aru ei saa. Ja Eesti riigivalitsejatel on täna võimalus näidata, et rahva tulevik neile korda läheb, rääkimata majanduslikust olukorrast. Et siis siiski kasutaks neid reserve koolide remondiks? Oleks mõistlik tegu ühtepidi selleks, et majandust turgutada ja teistpidi eetilisest aspektist (lapsed on ju ikka meie tulevik ja nad peaksid saama võimaluse kasvada parimas keskkonnas, mis pakkuda on?).

Päeva teine pool koosnes eelmise aasta kokkuvõttest ja järgmise aasta plaanidest. Ja nagu tavaks, anti kõigile sõna teatud kindlal teemal. Kui eelmistel aastatel tegid kõik oma personaalseid aastakokkuvõtteid, siis seekord oli pisut teistmoodi. Igamees pidi lühidalt esinema teemal „kuidas MINA saaksin oma tööd tulevikus paremini teha“. Võõrkeelsemalt öeldes, innovaatiliste ideede rakendamisest oma tegevusalal. Ja esimene „suur mees“, kes istus juhtumisi selles servas, kust sõnavõtte alustada otsustati, sai hakkama väga intrigeeriva ettekandega. Selle asemel, et oma tööst rääkima hakata, otsustas vend hakata maha tegema teiste tööd. Nimelt oli ta äsja suutnud (pärast nelja-aastat töötamist ettevõttes) läbi lugeda kaks ametijuhendit ning avastada, et inimesed, kelle ametijuhendid need olid, ei tee täpselt seda, mis paberil kirjas. Kui asi oleks piirdunud ettepanekuga, et ametijuhendid tuleks kohandada tegelikkusega, poleks ses sõnavõtus iseenesest midagi inetut olnud. Aga et tegemist oli hoopistükkis isikliku rünnakuga kahe konkreetse inimese vastu stiilis, et nad teevad oma tööd halvasti, oli pilt hoopis teine. Ja mina olin üks neist kahest. Kuna mul pole kunagi juhust olnud selle konkreetse persooniga koostööd teha, siis seda kohatum tema rünnak tundus. Inimene, kes mu tööst midagi ei tea, otsustab korraga, et ma ei tee seda piisavalt hästi. Seni olime – kahe kõva kivi stsenaariumi silmas pidades - suutnud viisakalt distantsi hoida. Minul oma meeskond, temal oma. Loomulikult ei jäänud ma vastust võlgu. Ma ei talu rumalaid mehi. Ühes mehes võiks vähemalt niipalju tarkust ja väärikust olla, et ta ei roni pjedestaalile ja kuuluta kõigile kõva häälega, kui loll ta on. Iga jupijumal ei kõlba firmat juhtima. Ettevõtte elutsükkel on natuke pikem kui aeg kahe palgapäeva vahel. Paraku.
Õnneks on meie ülejäänud seltskond suhteliselt ühtlase taustaga ning nende jutust oli mõndagi kõrva taha panna. Ja põnevam osa ehk siis järgmise nädalavahetuse afterparty on veel ees.

Eraldi peatükki vääriks Dorpati hotelli konverentsiruum. Ma ei tea, äkki on neil mõni veel, aga see, mida meie kasutasime, asus keldris. Akendeta ruum, kus normaalse õhuvahetuse pidanuks tagama sundventilatsioon. Torud olid laes küll, nii sissepuhe kui ka väljatõmme. Enne pärastlõunast istumist spekuleerisime teemal, et kas see ventilatsioon töötab või mitte. Ja et kas kontrollimiseks peaks mõni toekam meesterahvas mõne kergema naiskodaniku põleva tikuga plafooni juurde tõstma. Sest päeva lõpuks polnud ruumis enam üldse õhku. Et kollektiivsest lämbumisest pääseda, hoidsime aeg-ajalt ust lahti (arvestades infot, mida jagati, ei olnud see eriti turvaline lahendus). Mis ventilatsiooni puutub, siis ruumis vajaliku õhuvahetuse arvutamisel lähtutakse teatavasti ruumi funktsioonist ja selles ruumis viibivate inimeste arvust. Dorpati konverentsiruumi puhul oli küll keegi tõsise arvutusvea teinud. Või oli see algselt hoopis näiteks pesulaoks mõeldud?

Ja pääle koosolekut tagasi tööle. Alati, kui sul on illusioon, et suudad hädavajalikud asjad tunni ajaga ära lõpetada, tuletab tegelik elu meelde, et see aeg on vaja korrutada vähemalt kolmega. Kõigepealt üllatavad sind kodanikud, kellega oled kolm viimast päeva suhelnud teemal, millised tööd taotlushinda on vaja sisse võtta ja millised mitte. Ja korda kaks hinda ümber teinud, sest nad on avastanud, et mõni asi ikka ülearu on. Ning reede õhtul kell kuus selgub, et mingi asi on ikka vaja ümber muuta. (Inimesed, õppige lugema!) Kurat.

Pärast tulekahju kustutamist kvalifitseerimisdokumentide komplekteerimise juurde. Kes on see inimene, kes arvab, et ehitusobjekti projektijuhi CV-s on oluline kirja panna, millise keskkooli ta lõpetanud on? Ja kõik täiendkoolitused? OMG. Aga seda, kaua ta erialal töötanud ja milliseid objekte juhtinud on, ei küsi millegipärast keegi. Järjekordselt sisustab kellegi küündimatus mu õhtutunde kella üheksani välja. Inimeste fantaasial ei ole piire. Ma loodan, et see info teeb kellegi vähemalt õnnelikuks (kui keegi seda üldse loeb).

Oma venna juurde jõuan poole kümneks õhtul. Kui mu isal on kusagil Lõuna-Eesti avarustes õhtused loengud, siis jäävad nad emaga tavaliselt Tartusse venna poole ööbima. Ja mind ootavad seal veel munad ja mesi. Kogu perekond on end sättinud lausa pidulikult kaetud laua ümber. Millegipärast ei meenu mulle ainsatki tähtpäeva, mida meil 29.veebruaril põhjust tähistada oleks. Peale selle, mida ma veel ei tea – mu vend on võtnud ette lahkuda töökohast, kus ta 13 aastat paigal on olnud. Mis edasi, sellest ei räägita. Degusteerime koduveini. Ja meil on päris palju põhjuseid tõsta klaas uute alguste terviseks.

Alles järgmisel hommikul avastan, et meepoti võtsin kaasa, aga munad jäid ikka maha. Kurat!

Muru loomine. Vt ka - raua needmine / hiiretips läks putru keetma / minu esimesed triibulised

Oh neid murumõtteid küll, mis mind viimastel aastatel kevadeti tabanud on! Siiani pole asi mõtetest kaugemale jõudnud, sest kogu värske...