Reede õhtul sai siis joon alla tõmmatud kuuele aastale oma elus. Eksib see, kes arvab, et see oli lihtne ja lõbus. Ma ei räägi siin sellest, et mu lahkumiskingitus andis mulle võimaluse valida terve kuhja kraami (teate, mul on vabadus x krooni ära kulutada, mõned mõtted ja umbes 15 minutit vaba aega – täpselt sellise sõnumiga läksin ma eelviimasel päeval pärast objekti nõupidamist matkapoodi oma kingitust komplekteerima), vaid sellest, et mu hetkel juba endiste töökaaslastega olen tundnud enim ühtekuuluvustunnet, kui ükskõik kelle teisega kunagi varem. Oluline osa neist on must umbes viisteist aastat nooremad. Ja ma tunnen end alati natuke ebamugavalt, kui mind kiidetakse. Kuigi enamasti tuleb sellega nõus olla. Mõistan täiesti, et mu tohutu ego ei tee mu käsitlemist eriti kergeks ja mu täielik lugupidamine kuulub noile tegelastele, kes sellest on suutnud aru saada. Kahel viimasel õhtul üritasin mingit osa oma meilboksist sorteerida-säilitada. Selle käigus tuli välja kõiksugu imelikke asju, mis teatud hetkedel olid olnud problemaatilise tähendusega, täna aga panid mind lausa pisarateni naerma. Must huumor ehitajate elus ei ole aga sugugi käesoleva postituse sisu. Sellest võib-olla kunagi edaspidi. Oluline on miski muu. Üks pilt ütleb rohkem kui sada sõna (eriti mu valgel särgil). Nii ongi. Ja kohtume aastal 2012.
Ja nüüd siis kaks päeva uues kohas. Natuke liiga palju inimesi, keda ma (veel) ei tunne, hunnik pabereid, mis vaja läbi lugeda ja tohutu soov teha juba ’päris tööd’. Suhteliselt stressav olukord. Tavaliselt olen nimelt mina harjunud olema ’kõigi laste isa’ ja neile tööks ja eluks juhiseid jagama, aga nüüd olen veidral kombel ise juhendatava rollis. Nojah, erinevalt tööturu uustulnukatest oskan hinnata ja analüüsida seda juhendmaterjali, mis mulle läbitöötamiseks antud ning mu küsimused on pigem laadis ’saan ma õigesti aru, et ....’ Lisaks on imelik juba suisa valges töölt koju jõuda ning samas tunda tohutut väsimust, mis sest, et korda pole saadetud eriti midagi. Järgmisel nädalal kolime ja pärast seda lähevad horisondid loodetavasti selgemaks.
Ma ei ole seni kirjutanud oma vangerduse (töökohavahetuse) motiividest. Põhjused olid mus ammugi juba olemas olnud, ajendiga – ehk märguandega, et olen turul saadaval, mis juhuse tahtel vaid kolme nädalaga konkreetseteks läbirääkimisteks realiseerus – on muidugi sootuks teine rida. Aga sellest viimasest ma ei kirjuta. Kel vaja, need teavad, ja teistel pole vajagi. Põhjused on muidugi alati sügavamal. Minu puhul eelkõige tohutu killustatus. Läinud aasta sügise hakul tegin lausa graafiku, kus protsentides näidatud, palju oma väärtuslikust ajast igal aasta lõpuni järelejäänud kuul pühendan oma neljale objektile, lisaks pakkumistele ja müügitööle ning lõpuks kvaliteedijuhtimisele. Seda aega, mis kulus algaja kolleegi juhendamisele ja kohustuslikele nõupidamistele, ei olnud eraldi välja toodud. Mees nagu orkester (pasunahelid!). Kuigi arvestades mu kogemust, võiksin ammu pühenduda vaid ideoloogiale ja strateegiatele. Jah, ma suudan väga efektiivselt teha ka tehnilist tööd. Kuigi minu taseme juures on see ilmselge ressursi raiskamine (and money don’t talk anymore). Ja elementaarne tõde sellise tööde kaleidoskoobi puhul on, et igasuguse töö efektiivsus väheneb. Minu puhul kadus lisaks ka perspektiiv, sest positsioon, mis mul oli, välistas antud hetkel igasuguse arengu. Edasi liikuda oli võimalik vaid tegevjuhi kohale. Oma motivatsiooni hävingust andsin asjaomastele tegelastele tegelikult teada juba aastapäevad varem. Ei saa öelda, et sellele mingit reaktsiooni ei järgnenud, aga paraku ei vastanud see minu ootustele. Ma ajan selle eelarvamuste süüks ja viimastega ma võitlema ei hakka. Sest see on järgmise põlvkonna ülesanne (ma tean küll, mis juhtub, kui mu isiklik kolju müüriga põrkub). Teistpidi ei saa öelda, et mu olukorrast ei saadud aru. Jah, ma tahtsin proovida tööd suuremas ettevõttes, mis on rangemalt struktureeritud, aga samas annab ka rohkem võimalusi. Kui ma ennast seal tõestada suudan, suudan ma seda igal pool. Ma ei talu rutiini. Niikaua, kui see puudub, olen lahinguvalmis.
Tegelikult on tore see, et paari viimase koostööprojekti käigus ülessoojendatud vanade suhete tulemusena saan ma väljaspool põhitööd tegeleda väikestviisi ühe keskmise suurusega ehitusettevõtte strateegia kujundamise ja eesmärkide püstitamisega. Pluss tehnilist laadi nõuanded ja juhendid. Ükski prohvet pole ju kuulus omal maal. Kui su eksistentsiga ollakse liiga harjunud, ei oska enamus seda enam objektiivselt hinnata. Ma ei ole pettunud ega kibestunud, toimunu on asjade loogiline käik. Kõik hää tuleb ju salvestada ja endaga kaasa võtta, muude asjadega on nagu on. Ning viimane õhtu oli liigutav. Ei kahetse midagi. Ausõna.
Tuletan veelkord meelde, et meil Eestis naised (veel) ehitamisega ei tegele. Aga mina ei olegi ju naine.
Ja nüüd siis kaks päeva uues kohas. Natuke liiga palju inimesi, keda ma (veel) ei tunne, hunnik pabereid, mis vaja läbi lugeda ja tohutu soov teha juba ’päris tööd’. Suhteliselt stressav olukord. Tavaliselt olen nimelt mina harjunud olema ’kõigi laste isa’ ja neile tööks ja eluks juhiseid jagama, aga nüüd olen veidral kombel ise juhendatava rollis. Nojah, erinevalt tööturu uustulnukatest oskan hinnata ja analüüsida seda juhendmaterjali, mis mulle läbitöötamiseks antud ning mu küsimused on pigem laadis ’saan ma õigesti aru, et ....’ Lisaks on imelik juba suisa valges töölt koju jõuda ning samas tunda tohutut väsimust, mis sest, et korda pole saadetud eriti midagi. Järgmisel nädalal kolime ja pärast seda lähevad horisondid loodetavasti selgemaks.
Ma ei ole seni kirjutanud oma vangerduse (töökohavahetuse) motiividest. Põhjused olid mus ammugi juba olemas olnud, ajendiga – ehk märguandega, et olen turul saadaval, mis juhuse tahtel vaid kolme nädalaga konkreetseteks läbirääkimisteks realiseerus – on muidugi sootuks teine rida. Aga sellest viimasest ma ei kirjuta. Kel vaja, need teavad, ja teistel pole vajagi. Põhjused on muidugi alati sügavamal. Minu puhul eelkõige tohutu killustatus. Läinud aasta sügise hakul tegin lausa graafiku, kus protsentides näidatud, palju oma väärtuslikust ajast igal aasta lõpuni järelejäänud kuul pühendan oma neljale objektile, lisaks pakkumistele ja müügitööle ning lõpuks kvaliteedijuhtimisele. Seda aega, mis kulus algaja kolleegi juhendamisele ja kohustuslikele nõupidamistele, ei olnud eraldi välja toodud. Mees nagu orkester (pasunahelid!). Kuigi arvestades mu kogemust, võiksin ammu pühenduda vaid ideoloogiale ja strateegiatele. Jah, ma suudan väga efektiivselt teha ka tehnilist tööd. Kuigi minu taseme juures on see ilmselge ressursi raiskamine (and money don’t talk anymore). Ja elementaarne tõde sellise tööde kaleidoskoobi puhul on, et igasuguse töö efektiivsus väheneb. Minu puhul kadus lisaks ka perspektiiv, sest positsioon, mis mul oli, välistas antud hetkel igasuguse arengu. Edasi liikuda oli võimalik vaid tegevjuhi kohale. Oma motivatsiooni hävingust andsin asjaomastele tegelastele tegelikult teada juba aastapäevad varem. Ei saa öelda, et sellele mingit reaktsiooni ei järgnenud, aga paraku ei vastanud see minu ootustele. Ma ajan selle eelarvamuste süüks ja viimastega ma võitlema ei hakka. Sest see on järgmise põlvkonna ülesanne (ma tean küll, mis juhtub, kui mu isiklik kolju müüriga põrkub). Teistpidi ei saa öelda, et mu olukorrast ei saadud aru. Jah, ma tahtsin proovida tööd suuremas ettevõttes, mis on rangemalt struktureeritud, aga samas annab ka rohkem võimalusi. Kui ma ennast seal tõestada suudan, suudan ma seda igal pool. Ma ei talu rutiini. Niikaua, kui see puudub, olen lahinguvalmis.
Tegelikult on tore see, et paari viimase koostööprojekti käigus ülessoojendatud vanade suhete tulemusena saan ma väljaspool põhitööd tegeleda väikestviisi ühe keskmise suurusega ehitusettevõtte strateegia kujundamise ja eesmärkide püstitamisega. Pluss tehnilist laadi nõuanded ja juhendid. Ükski prohvet pole ju kuulus omal maal. Kui su eksistentsiga ollakse liiga harjunud, ei oska enamus seda enam objektiivselt hinnata. Ma ei ole pettunud ega kibestunud, toimunu on asjade loogiline käik. Kõik hää tuleb ju salvestada ja endaga kaasa võtta, muude asjadega on nagu on. Ning viimane õhtu oli liigutav. Ei kahetse midagi. Ausõna.
Tuletan veelkord meelde, et meil Eestis naised (veel) ehitamisega ei tegele. Aga mina ei olegi ju naine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar