Üks reedene päev minu elust. Meil oli aastakoosolek. Alustuseks oli kutsutud esinema TÜ õppejõud Urmas Varblane, kes haris meid majanduse vallas. Äraütlemata põnevad kaks ja pool tundi. Kõigest huvitavast, mida jupp aega ilmselt seedida tuleb, jäi meelde üks mõte (järgnev pole tsitaat, vaid minu tõlgendus): kui meil läheb hästi, siis riik peaks targu rasva koguma, et siis, kui enam nii hästi ei lähe, varude arvelt majandust turgutada. Selline talupojatarkus siis. Arvestades märkimisväärsete rahaliste reservfondide olemasolu Eestis, oleks täna arvatavasti aeg mõelda nende mõõdukale suunamisele ringlusesse. Nimetet põhimõtte foonil tundub äärmiselt lühinägelik koolide remondiprogrammi hiljutine peatamine. Kõigepealt, ehitus on tegevusvaldkond, mis on eelkõige seotud kohaliku turuga. Seepärast reageerib see väga valuliselt muudatustele, mis meie majanduselus toimuvad. Lisaks – koolide remont on paraku selline ettevõtmine, mida on reeglina võimalik läbi viia väga piiratud aja jooksul aastast (lähiajast meenub poleemika Viljandi Jakobsoni Gümnaasiumi väljakolimise osas). Seega peaks see olema võimalikult hästi ette valmistatud, et reaalne töö objektil saaks toimuda võimalikult lühikese aja jooksul. Mida aga tähendab rahastamisotsuste edasilükkamine mai lõpuni? Eks ikka seda, et sel aastal praktiliselt ühtegi uut kooli remonti ei lähe. Kui lepingute sõlmimine on peatatud, ei tehta ka projekteerimistöid. Maakeeli öeldes – kolm kuud poliitikute ajaskaalal tähendab vähemalt aastat reaalses elus. See mai lõpp on illusoorne tähtaeg nende eksitamiseks, kes asja ei tunne. Ning paar sõna ka Riigi Kinnisvara kaitseks – hoolimata nende ehitajavaenulikest lepinguprojektidest on tegemist siiski professionaalse partneriga, kes tunneb oma ala ning on praktiliselt ainumas tellija, kelle puhul ei ole ainueesmärgiks ehitada kiirelt ja odavalt, vaid hoopis see, et tehtu ka kestaks ning kasutajasõbralik ja ökonoomne oleks. On näha, et selle eesmärgi nimel (nende põhitegevusala on ju siiski haldusteenuse osutamine) on vaeva nähtud ning tänaseks omajagu kogemust saadud. Julgen üsna kindlalt väita (mis muu kui isiklikud kogemused), et kohalikud omavalitsused samal tasemel seda tööd teha ei suuda. Milleks hakata lõhkuma töötavat süsteemi, millesse on hulk raha ja teadmisi sisse pandud? Vaat sellest ma aru ei saa. Ja Eesti riigivalitsejatel on täna võimalus näidata, et rahva tulevik neile korda läheb, rääkimata majanduslikust olukorrast. Et siis siiski kasutaks neid reserve koolide remondiks? Oleks mõistlik tegu ühtepidi selleks, et majandust turgutada ja teistpidi eetilisest aspektist (lapsed on ju ikka meie tulevik ja nad peaksid saama võimaluse kasvada parimas keskkonnas, mis pakkuda on?).
Päeva teine pool koosnes eelmise aasta kokkuvõttest ja järgmise aasta plaanidest. Ja nagu tavaks, anti kõigile sõna teatud kindlal teemal. Kui eelmistel aastatel tegid kõik oma personaalseid aastakokkuvõtteid, siis seekord oli pisut teistmoodi. Igamees pidi lühidalt esinema teemal „kuidas MINA saaksin oma tööd tulevikus paremini teha“. Võõrkeelsemalt öeldes, innovaatiliste ideede rakendamisest oma tegevusalal. Ja esimene „suur mees“, kes istus juhtumisi selles servas, kust sõnavõtte alustada otsustati, sai hakkama väga intrigeeriva ettekandega. Selle asemel, et oma tööst rääkima hakata, otsustas vend hakata maha tegema teiste tööd. Nimelt oli ta äsja suutnud (pärast nelja-aastat töötamist ettevõttes) läbi lugeda kaks ametijuhendit ning avastada, et inimesed, kelle ametijuhendid need olid, ei tee täpselt seda, mis paberil kirjas. Kui asi oleks piirdunud ettepanekuga, et ametijuhendid tuleks kohandada tegelikkusega, poleks ses sõnavõtus iseenesest midagi inetut olnud. Aga et tegemist oli hoopistükkis isikliku rünnakuga kahe konkreetse inimese vastu stiilis, et nad teevad oma tööd halvasti, oli pilt hoopis teine. Ja mina olin üks neist kahest. Kuna mul pole kunagi juhust olnud selle konkreetse persooniga koostööd teha, siis seda kohatum tema rünnak tundus. Inimene, kes mu tööst midagi ei tea, otsustab korraga, et ma ei tee seda piisavalt hästi. Seni olime – kahe kõva kivi stsenaariumi silmas pidades - suutnud viisakalt distantsi hoida. Minul oma meeskond, temal oma. Loomulikult ei jäänud ma vastust võlgu. Ma ei talu rumalaid mehi. Ühes mehes võiks vähemalt niipalju tarkust ja väärikust olla, et ta ei roni pjedestaalile ja kuuluta kõigile kõva häälega, kui loll ta on. Iga jupijumal ei kõlba firmat juhtima. Ettevõtte elutsükkel on natuke pikem kui aeg kahe palgapäeva vahel. Paraku.
Õnneks on meie ülejäänud seltskond suhteliselt ühtlase taustaga ning nende jutust oli mõndagi kõrva taha panna. Ja põnevam osa ehk siis järgmise nädalavahetuse afterparty on veel ees.
Eraldi peatükki vääriks Dorpati hotelli konverentsiruum. Ma ei tea, äkki on neil mõni veel, aga see, mida meie kasutasime, asus keldris. Akendeta ruum, kus normaalse õhuvahetuse pidanuks tagama sundventilatsioon. Torud olid laes küll, nii sissepuhe kui ka väljatõmme. Enne pärastlõunast istumist spekuleerisime teemal, et kas see ventilatsioon töötab või mitte. Ja et kas kontrollimiseks peaks mõni toekam meesterahvas mõne kergema naiskodaniku põleva tikuga plafooni juurde tõstma. Sest päeva lõpuks polnud ruumis enam üldse õhku. Et kollektiivsest lämbumisest pääseda, hoidsime aeg-ajalt ust lahti (arvestades infot, mida jagati, ei olnud see eriti turvaline lahendus). Mis ventilatsiooni puutub, siis ruumis vajaliku õhuvahetuse arvutamisel lähtutakse teatavasti ruumi funktsioonist ja selles ruumis viibivate inimeste arvust. Dorpati konverentsiruumi puhul oli küll keegi tõsise arvutusvea teinud. Või oli see algselt hoopis näiteks pesulaoks mõeldud?
Ja pääle koosolekut tagasi tööle. Alati, kui sul on illusioon, et suudad hädavajalikud asjad tunni ajaga ära lõpetada, tuletab tegelik elu meelde, et see aeg on vaja korrutada vähemalt kolmega. Kõigepealt üllatavad sind kodanikud, kellega oled kolm viimast päeva suhelnud teemal, millised tööd taotlushinda on vaja sisse võtta ja millised mitte. Ja korda kaks hinda ümber teinud, sest nad on avastanud, et mõni asi ikka ülearu on. Ning reede õhtul kell kuus selgub, et mingi asi on ikka vaja ümber muuta. (Inimesed, õppige lugema!) Kurat.
Pärast tulekahju kustutamist kvalifitseerimisdokumentide komplekteerimise juurde. Kes on see inimene, kes arvab, et ehitusobjekti projektijuhi CV-s on oluline kirja panna, millise keskkooli ta lõpetanud on? Ja kõik täiendkoolitused? OMG. Aga seda, kaua ta erialal töötanud ja milliseid objekte juhtinud on, ei küsi millegipärast keegi. Järjekordselt sisustab kellegi küündimatus mu õhtutunde kella üheksani välja. Inimeste fantaasial ei ole piire. Ma loodan, et see info teeb kellegi vähemalt õnnelikuks (kui keegi seda üldse loeb).
Oma venna juurde jõuan poole kümneks õhtul. Kui mu isal on kusagil Lõuna-Eesti avarustes õhtused loengud, siis jäävad nad emaga tavaliselt Tartusse venna poole ööbima. Ja mind ootavad seal veel munad ja mesi. Kogu perekond on end sättinud lausa pidulikult kaetud laua ümber. Millegipärast ei meenu mulle ainsatki tähtpäeva, mida meil 29.veebruaril põhjust tähistada oleks. Peale selle, mida ma veel ei tea – mu vend on võtnud ette lahkuda töökohast, kus ta 13 aastat paigal on olnud. Mis edasi, sellest ei räägita. Degusteerime koduveini. Ja meil on päris palju põhjuseid tõsta klaas uute alguste terviseks.
Alles järgmisel hommikul avastan, et meepoti võtsin kaasa, aga munad jäid ikka maha. Kurat!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar