25 detsember 2006

Ajaloo ilu

Hea on jälle kodus olla.

Kusjuures, tunnen ennast valge inimesena, sest lõpuks ometi olen saanud nii rikkaks, et suutsin oma autole reedel talvekummid osta. Koos kaasnevate naljadega loomulikult, aga muidu oli tore. Ühtlasi tegin kindlaks, et velgedel rehvide keldrisse tassimine on füüsiliselt tunduvalt raskem kui lihtsalt rehvide keldrisse tassimine. Ja rehve vahetanud poisile suutsin tänu täiuslikult sooritatud loomkatsetele selgeks teha, et edukaks manööverdamiseks piisab ka küljepeeglitest (tema arvas nimelt, et kui universaali pakiruumi panna kuus rehvi kahes reas, st kolm rehvi hunnikus, siis need varjavad esiklaasil asuva tahavaatepeegli ja suhteliselt kindel on, et ükski naissoost olevus ei suuda sellises situatsioonis oma autot tagurpidi töökojast välja juhtida). Tuletan siinkohal meelde, et ma olen jätkuvalt blondiin.

Vanaemale-vanaisale kinkisin jõuludeks Hillar Palametsa raamatu Vana-Tiigi ühikast (või intrist, nagu tema seda nimetas). Kuigi nad mõlemad käisid Tartus koolis pisut hiljem kui kõnealuses raamatus kirjeldatud - 60-ndate esimeses pooles nimelt. Loomulikult tähendas see seda, et kui kohustuslik kingijagamise üritus läbi sai, suundusin koos nimetatud raamatuga privaatselt alumise korruse magamistuppa. Ma pidin selle ju enne Tartusse tagasisõitmist tingimata läbi lugema! Une-Mati jäi muidugi eriarvamusele ja lämmatas mu lugemisinnu umbes pooleteise tunni pärast. Ma isegi ei viitsinud temaga kakelda. Juba vanarahvas teadis rääkida, et hommik pidi õhtust targem olema.
Erakordselt lahe lugemine oli. Ainuke Tiigi ühikas, mida mina oma ülikooliajast mäletan, asus aadressil Tiigi 14, kus ma elasin oma ühe ja ainsama sisseastumiseksami ajal. Kuulus Vana-Tiigi oli selleks ajaks oma eksistentsi ühiselamuna juba ammu lõpetanud. Kahjuks on mul selline visuaalset tüüpi mälu, et iga aadressi püüan seostada mingi konkreetse hoonega (nimi+nägu, muidu ei ole päris). Ja kõigi segaste asukohtadega hoonete kohta ei olnud raamatus paraku ei pilte ega ka selgitusi nende tänapäevaste aadresside kohta. Kas te teate näiteks, kus asus Tartus Gustav Adolfi tänav? Ja millal see üldse eksisteeris? Mina näiteks tänaseni ei teadnud (ja Palametsa raamat mind selles osas samuti ei aidanud, võiks aga öelda, et siiski provotseeris). Tuleb välja (aita mind, armas interneedus), et ammu-ammu, aastal 1932, otsustasid Tartu linnaisad seoses ülikooli juubeliga nimetada ümber nii Küütri kui Jakobi tänava, seda siis alates tänasest Kompanii tänavast, kus asub linnaraamatukogu kuni punktini X Jakobi tänaval nimetet Rootsi kuninga auks. Ja see kestis ilmselt hetkeni kuni uus ja parem (nõukogude võim) omakorda kogu kupatuse Viktor Kingissepa nimeliseks ümber ristis (uuhh ...... vana hea keemiahoone, kus sai omal ajal veedetud pikki tunde, asus just selles tänavas). Aga kuidas Jakob ja Gustav omavahel täpsemalt maid jagasid, ei tea ma ikka. Ja ei tea ka seda, kuidas sai Ülikooli tänavas asuda maja nr 44 (see tänav ei ole ju ometigi nii pikk!!!).
Otsisin veel maal olles kappidest usinasti nõukaaegseid linnakaarte, et meenutada omaaegseid tänavanimesid. Paraku .... leidsin Tallinna, Moskva, Leningradi, Minski, Novgorodi, Tomski, Tbilisi ja veel paljude linnade toonaseid kaarte .... aga mitte Tartu oma. See-eest avastasin igasugu muid põnevaid raamatuid-brožüürikesi. Näiteks Tartu Õlletehase tasuta väljaande aastast 1963. Ürik oli välja antud ilmselt kõnealuse asutuse juubelihõngulise sünnipäeva puhuks (viide aastatele 1823-1963 esikaane siseküljel) ja kogu tekst oli dubleeritud vene keelde. Aga sellest edaspidi.
Loodan, et ka aadress Ülikooli 44 ei jää mind pikalt painama.

20 detsember 2006

Lähen ja naeran

Ma ei väsi vist iial imestamast saamatute manipulatsioonide üle. Kuigi vist peaks. Kuidas saan ma vastutada (või siis - kuidas saab mind karistada) selliste eesmärkide mittetäitmise eest, mille püstitamisel ma pole osalenud ja mille kohta pole isegi minu arvamust küsitud, rääkimata sellest, et ma millegagi oleksin nõus olnud?! Tuleb välja, et saan. Kuigi siin on tegelikult mitmeid võimalikke variante. Versioon number üks, mis on pisut pahatahtlik, kõlaks järgmiselt: kuna eesmärkide püstitajad olid ebaprofessionaalsed ja ei suutnud kõiki tulemust mõjutavaid tegureid arvesse võtta (või siis ei olnud neist üldse teadlikud, aga ei julenud seda tunnistada ega ka targematelt nõu küsida), mistõttu ei põhinetud eesmärgi püstitamisel mitte teadmistest ja kogemustest, vaid oma unistustest. Unistamine on armas, aga kui oma unistuste materialiseerimiseks rakendatakse vägivalda (mis sest, et mitte eriti rafineeritut), siis ei ole see nende poolt vaadatuna, kelle suhtes seda kasutatakse, just kuigi kena. Ma täidaks heameelega kellegi unistused, aga selleks ei saa mind sundida.
Versioon number kaks, mis on esimesest tunduvalt pahatahtlikum, kõlaks nii: eesmärgid on teadlikult püstitatud nii kõrged, et neid ei ole võimalik täita. Selleks ei ole muuseas tihtipeale erilisi teadmisi vajagi.
Point on selles, et eesmärkide mittetäitmisele järgneb karistus. Karistatakse loomulikult neid, kes ei ole eesmärkide püstitamisel osalenud ja kelle arvamust nende kohta ei ole küsitudki. Karistus on materiaalne ning selle tulemusena kogutud rahaga premeerivad ennast eesmärkide püstitajad (nõuka ajal oli taolise käitmise kohta käibel üks päris vahva üldistus, aga kuna ma seda täpselt ei mäleta, siis ka ei tsiteeri). Nad on oma preemia muidugi igati ära teeninud. Versiooni 1 korral kasutavad nad seda raha oma unistuste elluviimiseks, versiooni 2 puhul premeerivad end hea töö eest. Ja kõige selle taustal ei väsi meelde tuletamast, et ükskõik kui hästi mingi asi tehtud sai, on see siiski halvasti tehtud.
Tegelikult ei lase ma end sellest (enam) suurt häirida. Aga alati ei suuda ma mõnd eriti tobedat mõtteavaldust kuuldes muiet tagasi hoida. Äkki peaks järgmise aasta slogan'iks valima lause - miimika kontrolli alla!? Või kui natuke globaalsemalt mõelda, siis meie taibukad kohalikud poliitikud on leiutanud midagi veel paremat - õnn ei ole rahas! Lihtsalt suurepärane, sobib igaks elujuhtumiks ja laseb fantaasial soovitud suunas lennata.
Ühtlasi kasutan juhust ja soovin kõigile unistusterohket aastalõppu.

14 detsember 2006

Vaadake vahel peeglisse, palun

Teisipäev, mööbeldamine. See tähendab, et kontorisse saabub uus mööbel. Koristame oma töökohti, st pakime kraami pappkastidesse või klassifitseerime vanapaberi hulka, harutame kaableid arvutite küljest, üritades samal ajal säästa võrguprinterit ning poisid demonteerivad vanu laudu.
Seejärel toimub iidsete kapitaguste tolmurullide kollektsioneerimine, seda muidugi mitte säilitamise eesmärgil. Mööbli paigaldajad saabuvad loomulikult pool tundi lubatust hiljem ja esialgu tunduvalt väiksemas koguses kui kokku lepitud, mis tähendab seda, et keegi kohalikest peab jääma pärast tööpäeva lõppu nende toimetamisi dirigeerima. Juhtumisi mina.
Veedame üheskoos toreda õhtupooliku - poisid panevad laudu ja muud kraami kokku, mina üritan taastada meie töökeskkonda (toakaaslane on puhkusel ja kolmapäeviti on meil nagunii nõupidamiste päev, seega polegi suurt paremat aega valida). Juba sellises enam-vähem üleandmise staadiumis siseneb meie ruumi üks mööblimeestest. Tal olevat miski vidin kadunud. Demonstreerib kahe näpuga eseme mõõtu (mulle jääb esiti arusaamatuks, kas ta peab silmas pikkust, laiust, diameetrit või miskit muud), uurides, kas ma pole taolist asja näinud. Kui ma suudan suunavate küsimuste abil kindlaks teha, et tegemist on pikliku esemega, mille pikkus on oluliselt suurem kui läbimõõt ja et ese on valmistatud metallist, pakun välja, et tegemist võiks olla mingi mööbli kokkupanekul kasutatava abivahendiga (võti?), selgub lõpuks, et müstiline ese paigaldatakse akutrelli otsa. No selge - palun, nimetage asju õigete nimedega, selle asemel, et kallist aega äraarvamismängule raisata! Kinnitan veendunult, et ma tean küll, missugused need otsikud välja näevad ja et ei ole ainsatki taolist hiljuti kohanud. Kuigi mulle näib, et noormees on selle vastuse peale pisut hämmeldunud, lahkub ta siiski toast. Ilmselt veenab teda see, et ma just äsja roomasin mööda lauaaluseid (et ühendada arvutikaableid) ning tõenäoliselt oleks põrandal vedelev võõrkeha mulle igal juhul silma torganud.
Lõpuks saabub aeg koju sõita. Täiendan möödaminnes Rimist oma karbitoidutagavarasid, sillal on liiklus juba õhtuselt hõre ja taevast maandub tuuleklaasile mingit ebamäärast vihma ja uduvihma vahelist ollust. Selline rusuv igavene sügis. Pööran oma maja juures ristteel auto ümber ja oh õnne - seekord on mulle kahe auto - punase universaalkerega Audi ja Chrysler Voyageri vahel jäetud suhteliselt viisakas parkimisruum. Lükkan juba tagurpidikäigu sisse ja olen valmis manööverdama hakkama, kui Audi kõrvale ilmub meesterahvas (tean teda nägupidi, elab meie trepikojas kusagil ülemistel korrustel) ja hakkab elavalt kätega vehkima. ???? Õnneks ei ole mu siiralt üllatunud näoilme vist pimedas eriti nähtav ja asja lähemaks uurimiseks ma autost väljuda ei viitsi (jälle kommunikatsiooniprobleem, teist korda tänase päeva jooksul, huvitav, millele see võiks viidata?), mis tähendab, et pakin oma auto edukalt kahe ülejäänu vahele. Mees seisab kogu selle aja kõnniteel ja jälgib, kuidas ma seda teen, justkui oleks selles midagi erilist. Selleks ajaks kui ma oma kraami kõrvalistmelt kokku korjan ja masinast välja astun, on ta pidanud paremaks juba lahkuda. Nii ei saagi ma talt küsida, mida tema ennist viipekeeles öeldu tähendas.
Ehk oli ta gentelmanina valmis oma auto nina Chrysleri omaga kokku lükkama, et mul mugavam (st nina ees) võimalik parkida oleks? Või muretses ta hoopis selle pärast, et ma tagurdades tema auto esimest parempoolset nurka ära ei rihiks? Kurat seda teab. Kui vend igal õhtul samal kellaajal või hiljem tänaval vahti peaks, siis teaks ta juba ammu, et just mina olengi see inimene, kes pidevalt oma masinat mingite debiilparkijate jäetud prakku toppima peab. No ikka nende, kes arvavad, et neil on vabadus sõita ninapidi kõnnitee äärekivi vastu ja jätta sealjuures oma auto ahter keset sõiduteed ja teha seda täiesti suvalises kohas, arvestamata, et meie majas elab peale tema veel mõni autoomanik, kes võiks samuti soovida õhtul oma auto maja ette jätta. See selleks.
Ilmselt mul sellest päevast ikka mingi rahutus hinge kripeldama jäi, sest hommikul tööle jõudes jagasin oma eelmise päeva hämmastavaid elamusi esimesel korrusel asjatavate töökaaslastega (ikka viidates tõdemusele, et kas ma tõepoolest olen nõrgamõistuslik abitu olend, kes vajab iga liigutuse jaoks lutipudelit, pudipõlle ja seletavat sõnaraamatut koos rohkete illustratsioonidega?).
Mispeale üks neist vaatas mulle tõsiselt otsa ja küsis - Aga mida sa siis arvasid? Sa oled ju blondiin!
Tõepoolest. Kui peeglisse vaadata, vastab see väide sajaprotsendiliselt tõele. Ja on igas olukorras suurepärane vabandus. Tuleb välja, et ma lihtsalt ei oska oma eeliseid ära kasutada.

09 detsember 2006

Lõikan-maalin-kleebin

Käisin shoppamas - ostsin 30 liitrit bensiini 95E ja paki DVD-toorikuid. Tänan Üllarit inspiratsiooni eest. Ja ma ei kavatse ennast veel põlema panna.

* * *

Viimased kolm ja pool kuud olen olnud karbitoidurestorani püsiklient. Sest kuidagi nadi on õhtul koju saabudes hakata ühele inimesele toitu valmistama (et mitte kohe tunnistada, et olen lihtsalt laisk). Paraku on selle söögitegemisega ju nii, et pole vahet, mitmele teed - aega ja energiat kulub ikka samavõrra. Igatahes olen saanud päris hea ülevaate Rimi ja Selveri köögist. Mu vaieldamatu lemmik on üks Selveri magustoit, mis kannab pealkirja "Virmaline".
Ainus asi, mis mind selle karbimajanduse juures häirib, on nende totsikute hulk, mis nädalalõpuks kraanikausi kõrvale kuhjub. Kogun nad kenasti hunnikusse, ikka pisem karp suurema sisse, et nad prügikastis vähem ruumi võtaksid. Kaua see kraam looduses kõduneb, pole mul halli aimugi. Niipalju siis keskkonnateadlikkusest.

* * *

Läinud nädala vein oli LAN Rioja Gran Reserva aastast 1996. Tarbida aeglaselt ja parimas seltskonnas. Vahetevahel tundub, et elu on täiuslik (või vähemalt mõned hetked sellest). Ja kui oled lakanud seda uskumast, leidub alati keegi, kes vastupidist tõestab. See ongi imeline.

* * *



03 detsember 2006

WineFeeling

Seekord siis sedamoodi. Mis tähendab, et teisiti kui tavaliselt viimastel aastatel. Käisime taolisel toredal üritusel nagu veinipäev, mis õigupoolest peaks vist olema alternatiiv igasügisesele Estonian Wine Challenge'le järgnevale veinimessile. Eriliselt armas oli, et toodi kohe Tartusse koju kätte. Ning sissepääsuks polnud vaja midagi enamat kui printida veinimaailma veebilehelt välja kutse ja lunastada endale veinipokaal. Veinide maitsmine toimus Atlantise konverentsisaalis, algas kella kahest pärastlõunal ja kestis kella üheksani õhtul. Meie alustasime kusagil peale nelja ja tuleb ausalt tunnistada, et aega jäi pisut väheks. See on vist nagu kõigi heade asjadega, et võiks olla pisut rohkem ja kesta väheke kauem.
Tegelikult oligi asja peamine võlu võrreldes Tallinna veinimessidega tema väiksus ja intiimsus. Mis tähendas seda, et oli aega inimestega suhelda, küsida, valida, võtta vajadusel puhkehetk koos eriliselt meeldinud veiniga fuajee ümmarguste laudade taga ja setitada kogunenud emotsioone. Ja siis jätkata oma veiniretke juba tuttavaks saanud seltskonnas. Öelda lahkudes, et me tuleme hiljem tagasi, et proovida 'seda täiuslikku valget' või 'magustoitu', mida jagatakse parimatele kõige lõpus.
Kuna minu suhe veiniga on eelkõige emotsionaalne, siis spetsialistide poolt veini iseloomustamiseks kasutatavat lingvistilist kõrgpilotaazhi asendab minu jaoks vist igavesti 'ah mul on selle veiniga nii ilusad mälestused' teadmine, mida tihtipeale ei ole võimalik (või pigem ei tahagi) sõnadesse panna. Kuigi tavaliselt saan ma aru, mida nad ühe või teise omadussõnaga mõtlevad, nõuaks selle keele omandamine ja selles kõnelemine minu jaoks liig suurt pingutust. Mis justnagu ei sobi naudingu juurde. Lubatagu mul siis olla laisk ja valida oma veini sõltuvalt tujust, ilmast, seltskonnast (või selle puudumisest). Hmm .... rahakoti sisust tahaks siinkohal vaikida.
Ja veini valimisest rääkides - mis saaks olla veel parem kui vabadus maitsta midagi head ainult selle tõttu, et ma ei ole seda kunagi varem proovinud ning see tundub põnev. Ei mingeid piiranguid, ainult puhas rõõm. Ehk siis imeline laupäev keset igavest sügist koos hea veini ja toredate inimestega. Ning lisaks ka üks materiaalne mälestus, mis jääb esialgu ootama Madli tagasitulekut.

19 november 2006

Kas eesliga oled ratsutanud


Just sellise pealkirjaga sõnumi leidsin oma hot'i postkastist, kui olin pühapäeva õhtul oma piduselt nädalavahetuselt Tartusse tagasi jõudnud. Mitte et kedagi oleks huvitanud, kas ma seda tegelikult teinud olen või mitte, tegemist oli hoopis reisiveebi bookinghouse.net reklaamikampaaniaga. Ja sõnumi oli mulle edastanud vana hea sõber, kellega oma senise elu jooksul üht koma teist jaganud oleme. Kampaania peavõiduks oli reis Tbilisisse. Mõtlesin, et kui ma peaksin sellele kirjale vastama, siis võiks see välja näha umbes nii:

Kallis sõber!

Tbilisisse tulen hea meelega. Aga ma olen juba registreerunud kasutaja nii Bookinghouse's, Oasises, Aerofloti Boonusprogrammis ja kurat teab veel kuskohas (ükski normaalne inimene ei suuda kõiki neid paroole ja kasutajatunnuseid enam meeleski pidada). Peale selle olen veel Columbus Travel'i ja Travel In'i potentsiaalne püsiklient. Minu elu mõte viimase poole aasta jooksul ongi seisnenud selles, et ma pidevalt ostan mingeid lennukipileteid, mida ma ise tegelikult ei kasutagi. Püüan ette kujutada, kuidas on mõistlik jõuda Stanstedist Gatwicki lennujaama, aga tegelikult valin vahemaandumiseks siiski Heathrow. Ning juurdlen selle üle, kas Londonisse on mõistlik lennata vahemaandumisega Frankfurt'is, Kopenhaagenis, Stockholmis, Amsterdamis või hoopis Prahas. Sest millegipärast on jaanuaris British Airways'iga soodsam Hong Kongi lennata kui Finnairiga.
Ja eile hommikul tuli mu telefonile tellimata äratus ELS Ekspressist, kes arvas, et büroo aadressile tellitud lennukipileteid on mõistlik kohale toimetada laupäeva hommikul kell kümme (hea, et see ei juhtunud kell kaheksa). Tegelikult oligi mul aeg ärgata ja pakkima hakata, nii et lõppkokkuvõttes pean neile isegi tänulik olema. Ühtlasi leppisime kokku, et lennukipiletid saan kätte esmaspäeval. Ja mul oli väga vahva nädalavahetus. Hoolimata tihedast udust Võrtsjärve ääres.

PS Tbilisiga seoses meenus sellesügisene Nani Bregvadze erakordselt emotsionaalne kontsert Vanemuises. Gruusias ma polegi veel käinud.

17 november 2006

Tõestisündinud päkapikulugu


See kõik juhtus veel siis, kui Madli oli väike ja personaalne päkapikk käis talle jõuluajal sussi sisse maiustusi toomas. Ühesõnaga, päris ammu.

Madli päkapikk oli selline heatahtlik, ainus tõsisem hoiatus, mis mulle meenub, on see, et kui tüdruk ei peaks õhtul õigel ajal magama minema, pidi päkapikk talle maiustuste asemel hommikuse võileiva sussi sisse tooma. See ei olnud loomulikult kuigi hea mõte, sest sedaviisi oleks suss võiga kokku saanud. Ja pealegi sai võileiba hommikul ka ilma päkapiku abita.

Madli kirjutas päkapikule usinasti sellest, mida ta järgmisel hommikul sussi sisse ootab. Vahel tõigi päkapikk täpselt soovitu, mõnikord aga midagi sootuks muud. Ehk oli temalgi vahel majanduskriis, jalad märjad või teed umbe tuisanud ja libedad. Ühesõnaga, päkapiku toimetamistesse suhtuti meie kodus väga mõistvalt.

Ühel ilusal päeval tekkis aga selline küsimus:
"Emps, miks päkapikk sulle kunagi midagi ei too?"
"Mul on liiga suured soovid, päkapikud ei saa neid täita." (Minu meelest oli see päris leidlik vastus)
"Missugused on suured soovid?"
"Tahaksin endale autot saada. Päkapikk ei saa ju seda tuua! Pealegi ei mahuks see aknalauale ära."
Rohkem mulle küsimusi ei esitatud ja sellega lugesin asja lahendatuks.

Järgmisel hommikul leidsin sussi seest järgmise sõnumi:
"Kallis päkapikk! Palun too empsile auto! Auto jäta akna alla, autovõtmed pane aknalaua peale."

Muru loomine. Vt ka - raua needmine / hiiretips läks putru keetma / minu esimesed triibulised

Oh neid murumõtteid küll, mis mind viimastel aastatel kevadeti tabanud on! Siiani pole asi mõtetest kaugemale jõudnud, sest kogu värske...