Ma ei väsi vist iial imestamast saamatute manipulatsioonide üle. Kuigi vist peaks. Kuidas saan ma vastutada (või siis - kuidas saab mind karistada) selliste eesmärkide mittetäitmise eest, mille püstitamisel ma pole osalenud ja mille kohta pole isegi minu arvamust küsitud, rääkimata sellest, et ma millegagi oleksin nõus olnud?! Tuleb välja, et saan. Kuigi siin on tegelikult mitmeid võimalikke variante. Versioon number üks, mis on pisut pahatahtlik, kõlaks järgmiselt: kuna eesmärkide püstitajad olid ebaprofessionaalsed ja ei suutnud kõiki tulemust mõjutavaid tegureid arvesse võtta (või siis ei olnud neist üldse teadlikud, aga ei julenud seda tunnistada ega ka targematelt nõu küsida), mistõttu ei põhinetud eesmärgi püstitamisel mitte teadmistest ja kogemustest, vaid oma unistustest. Unistamine on armas, aga kui oma unistuste materialiseerimiseks rakendatakse vägivalda (mis sest, et mitte eriti rafineeritut), siis ei ole see nende poolt vaadatuna, kelle suhtes seda kasutatakse, just kuigi kena. Ma täidaks heameelega kellegi unistused, aga selleks ei saa mind sundida.
Versioon number kaks, mis on esimesest tunduvalt pahatahtlikum, kõlaks nii: eesmärgid on teadlikult püstitatud nii kõrged, et neid ei ole võimalik täita. Selleks ei ole muuseas tihtipeale erilisi teadmisi vajagi.
Point on selles, et eesmärkide mittetäitmisele järgneb karistus. Karistatakse loomulikult neid, kes ei ole eesmärkide püstitamisel osalenud ja kelle arvamust nende kohta ei ole küsitudki. Karistus on materiaalne ning selle tulemusena kogutud rahaga premeerivad ennast eesmärkide püstitajad (nõuka ajal oli taolise käitmise kohta käibel üks päris vahva üldistus, aga kuna ma seda täpselt ei mäleta, siis ka ei tsiteeri). Nad on oma preemia muidugi igati ära teeninud. Versiooni 1 korral kasutavad nad seda raha oma unistuste elluviimiseks, versiooni 2 puhul premeerivad end hea töö eest. Ja kõige selle taustal ei väsi meelde tuletamast, et ükskõik kui hästi mingi asi tehtud sai, on see siiski halvasti tehtud.
Tegelikult ei lase ma end sellest (enam) suurt häirida. Aga alati ei suuda ma mõnd eriti tobedat mõtteavaldust kuuldes muiet tagasi hoida. Äkki peaks järgmise aasta slogan'iks valima lause - miimika kontrolli alla!? Või kui natuke globaalsemalt mõelda, siis meie taibukad kohalikud poliitikud on leiutanud midagi veel paremat - õnn ei ole rahas! Lihtsalt suurepärane, sobib igaks elujuhtumiks ja laseb fantaasial soovitud suunas lennata.
Ühtlasi kasutan juhust ja soovin kõigile unistusterohket aastalõppu.
Versioon number kaks, mis on esimesest tunduvalt pahatahtlikum, kõlaks nii: eesmärgid on teadlikult püstitatud nii kõrged, et neid ei ole võimalik täita. Selleks ei ole muuseas tihtipeale erilisi teadmisi vajagi.
Point on selles, et eesmärkide mittetäitmisele järgneb karistus. Karistatakse loomulikult neid, kes ei ole eesmärkide püstitamisel osalenud ja kelle arvamust nende kohta ei ole küsitudki. Karistus on materiaalne ning selle tulemusena kogutud rahaga premeerivad ennast eesmärkide püstitajad (nõuka ajal oli taolise käitmise kohta käibel üks päris vahva üldistus, aga kuna ma seda täpselt ei mäleta, siis ka ei tsiteeri). Nad on oma preemia muidugi igati ära teeninud. Versiooni 1 korral kasutavad nad seda raha oma unistuste elluviimiseks, versiooni 2 puhul premeerivad end hea töö eest. Ja kõige selle taustal ei väsi meelde tuletamast, et ükskõik kui hästi mingi asi tehtud sai, on see siiski halvasti tehtud.
Tegelikult ei lase ma end sellest (enam) suurt häirida. Aga alati ei suuda ma mõnd eriti tobedat mõtteavaldust kuuldes muiet tagasi hoida. Äkki peaks järgmise aasta slogan'iks valima lause - miimika kontrolli alla!? Või kui natuke globaalsemalt mõelda, siis meie taibukad kohalikud poliitikud on leiutanud midagi veel paremat - õnn ei ole rahas! Lihtsalt suurepärane, sobib igaks elujuhtumiks ja laseb fantaasial soovitud suunas lennata.
Ühtlasi kasutan juhust ja soovin kõigile unistusterohket aastalõppu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar