03 detsember 2006

WineFeeling

Seekord siis sedamoodi. Mis tähendab, et teisiti kui tavaliselt viimastel aastatel. Käisime taolisel toredal üritusel nagu veinipäev, mis õigupoolest peaks vist olema alternatiiv igasügisesele Estonian Wine Challenge'le järgnevale veinimessile. Eriliselt armas oli, et toodi kohe Tartusse koju kätte. Ning sissepääsuks polnud vaja midagi enamat kui printida veinimaailma veebilehelt välja kutse ja lunastada endale veinipokaal. Veinide maitsmine toimus Atlantise konverentsisaalis, algas kella kahest pärastlõunal ja kestis kella üheksani õhtul. Meie alustasime kusagil peale nelja ja tuleb ausalt tunnistada, et aega jäi pisut väheks. See on vist nagu kõigi heade asjadega, et võiks olla pisut rohkem ja kesta väheke kauem.
Tegelikult oligi asja peamine võlu võrreldes Tallinna veinimessidega tema väiksus ja intiimsus. Mis tähendas seda, et oli aega inimestega suhelda, küsida, valida, võtta vajadusel puhkehetk koos eriliselt meeldinud veiniga fuajee ümmarguste laudade taga ja setitada kogunenud emotsioone. Ja siis jätkata oma veiniretke juba tuttavaks saanud seltskonnas. Öelda lahkudes, et me tuleme hiljem tagasi, et proovida 'seda täiuslikku valget' või 'magustoitu', mida jagatakse parimatele kõige lõpus.
Kuna minu suhe veiniga on eelkõige emotsionaalne, siis spetsialistide poolt veini iseloomustamiseks kasutatavat lingvistilist kõrgpilotaazhi asendab minu jaoks vist igavesti 'ah mul on selle veiniga nii ilusad mälestused' teadmine, mida tihtipeale ei ole võimalik (või pigem ei tahagi) sõnadesse panna. Kuigi tavaliselt saan ma aru, mida nad ühe või teise omadussõnaga mõtlevad, nõuaks selle keele omandamine ja selles kõnelemine minu jaoks liig suurt pingutust. Mis justnagu ei sobi naudingu juurde. Lubatagu mul siis olla laisk ja valida oma veini sõltuvalt tujust, ilmast, seltskonnast (või selle puudumisest). Hmm .... rahakoti sisust tahaks siinkohal vaikida.
Ja veini valimisest rääkides - mis saaks olla veel parem kui vabadus maitsta midagi head ainult selle tõttu, et ma ei ole seda kunagi varem proovinud ning see tundub põnev. Ei mingeid piiranguid, ainult puhas rõõm. Ehk siis imeline laupäev keset igavest sügist koos hea veini ja toredate inimestega. Ning lisaks ka üks materiaalne mälestus, mis jääb esialgu ootama Madli tagasitulekut.

2 kommentaari:

Madli ütles ...

Pudel 'seda täiuslikku punast'?
;)

marika ütles ...

hehee .... ei arvanud ära
Aga midagi peab üllatuseks ka jääma

Muru loomine. Vt ka - raua needmine / hiiretips läks putru keetma / minu esimesed triibulised

Oh neid murumõtteid küll, mis mind viimastel aastatel kevadeti tabanud on! Siiani pole asi mõtetest kaugemale jõudnud, sest kogu värske...