Teisipäev, mööbeldamine. See tähendab, et kontorisse saabub uus mööbel. Koristame oma töökohti, st pakime kraami pappkastidesse või klassifitseerime vanapaberi hulka, harutame kaableid arvutite küljest, üritades samal ajal säästa võrguprinterit ning poisid demonteerivad vanu laudu.
Seejärel toimub iidsete kapitaguste tolmurullide kollektsioneerimine, seda muidugi mitte säilitamise eesmärgil. Mööbli paigaldajad saabuvad loomulikult pool tundi lubatust hiljem ja esialgu tunduvalt väiksemas koguses kui kokku lepitud, mis tähendab seda, et keegi kohalikest peab jääma pärast tööpäeva lõppu nende toimetamisi dirigeerima. Juhtumisi mina.
Veedame üheskoos toreda õhtupooliku - poisid panevad laudu ja muud kraami kokku, mina üritan taastada meie töökeskkonda (toakaaslane on puhkusel ja kolmapäeviti on meil nagunii nõupidamiste päev, seega polegi suurt paremat aega valida). Juba sellises enam-vähem üleandmise staadiumis siseneb meie ruumi üks mööblimeestest. Tal olevat miski vidin kadunud. Demonstreerib kahe näpuga eseme mõõtu (mulle jääb esiti arusaamatuks, kas ta peab silmas pikkust, laiust, diameetrit või miskit muud), uurides, kas ma pole taolist asja näinud. Kui ma suudan suunavate küsimuste abil kindlaks teha, et tegemist on pikliku esemega, mille pikkus on oluliselt suurem kui läbimõõt ja et ese on valmistatud metallist, pakun välja, et tegemist võiks olla mingi mööbli kokkupanekul kasutatava abivahendiga (võti?), selgub lõpuks, et müstiline ese paigaldatakse akutrelli otsa. No selge - palun, nimetage asju õigete nimedega, selle asemel, et kallist aega äraarvamismängule raisata! Kinnitan veendunult, et ma tean küll, missugused need otsikud välja näevad ja et ei ole ainsatki taolist hiljuti kohanud. Kuigi mulle näib, et noormees on selle vastuse peale pisut hämmeldunud, lahkub ta siiski toast. Ilmselt veenab teda see, et ma just äsja roomasin mööda lauaaluseid (et ühendada arvutikaableid) ning tõenäoliselt oleks põrandal vedelev võõrkeha mulle igal juhul silma torganud.
Lõpuks saabub aeg koju sõita. Täiendan möödaminnes Rimist oma karbitoidutagavarasid, sillal on liiklus juba õhtuselt hõre ja taevast maandub tuuleklaasile mingit ebamäärast vihma ja uduvihma vahelist ollust. Selline rusuv igavene sügis. Pööran oma maja juures ristteel auto ümber ja oh õnne - seekord on mulle kahe auto - punase universaalkerega Audi ja Chrysler Voyageri vahel jäetud suhteliselt viisakas parkimisruum. Lükkan juba tagurpidikäigu sisse ja olen valmis manööverdama hakkama, kui Audi kõrvale ilmub meesterahvas (tean teda nägupidi, elab meie trepikojas kusagil ülemistel korrustel) ja hakkab elavalt kätega vehkima. ???? Õnneks ei ole mu siiralt üllatunud näoilme vist pimedas eriti nähtav ja asja lähemaks uurimiseks ma autost väljuda ei viitsi (jälle kommunikatsiooniprobleem, teist korda tänase päeva jooksul, huvitav, millele see võiks viidata?), mis tähendab, et pakin oma auto edukalt kahe ülejäänu vahele. Mees seisab kogu selle aja kõnniteel ja jälgib, kuidas ma seda teen, justkui oleks selles midagi erilist. Selleks ajaks kui ma oma kraami kõrvalistmelt kokku korjan ja masinast välja astun, on ta pidanud paremaks juba lahkuda. Nii ei saagi ma talt küsida, mida tema ennist viipekeeles öeldu tähendas.
Ehk oli ta gentelmanina valmis oma auto nina Chrysleri omaga kokku lükkama, et mul mugavam (st nina ees) võimalik parkida oleks? Või muretses ta hoopis selle pärast, et ma tagurdades tema auto esimest parempoolset nurka ära ei rihiks? Kurat seda teab. Kui vend igal õhtul samal kellaajal või hiljem tänaval vahti peaks, siis teaks ta juba ammu, et just mina olengi see inimene, kes pidevalt oma masinat mingite debiilparkijate jäetud prakku toppima peab. No ikka nende, kes arvavad, et neil on vabadus sõita ninapidi kõnnitee äärekivi vastu ja jätta sealjuures oma auto ahter keset sõiduteed ja teha seda täiesti suvalises kohas, arvestamata, et meie majas elab peale tema veel mõni autoomanik, kes võiks samuti soovida õhtul oma auto maja ette jätta. See selleks.
Ilmselt mul sellest päevast ikka mingi rahutus hinge kripeldama jäi, sest hommikul tööle jõudes jagasin oma eelmise päeva hämmastavaid elamusi esimesel korrusel asjatavate töökaaslastega (ikka viidates tõdemusele, et kas ma tõepoolest olen nõrgamõistuslik abitu olend, kes vajab iga liigutuse jaoks lutipudelit, pudipõlle ja seletavat sõnaraamatut koos rohkete illustratsioonidega?).
Mispeale üks neist vaatas mulle tõsiselt otsa ja küsis - Aga mida sa siis arvasid? Sa oled ju blondiin!
Tõepoolest. Kui peeglisse vaadata, vastab see väide sajaprotsendiliselt tõele. Ja on igas olukorras suurepärane vabandus. Tuleb välja, et ma lihtsalt ei oska oma eeliseid ära kasutada.
Seejärel toimub iidsete kapitaguste tolmurullide kollektsioneerimine, seda muidugi mitte säilitamise eesmärgil. Mööbli paigaldajad saabuvad loomulikult pool tundi lubatust hiljem ja esialgu tunduvalt väiksemas koguses kui kokku lepitud, mis tähendab seda, et keegi kohalikest peab jääma pärast tööpäeva lõppu nende toimetamisi dirigeerima. Juhtumisi mina.
Veedame üheskoos toreda õhtupooliku - poisid panevad laudu ja muud kraami kokku, mina üritan taastada meie töökeskkonda (toakaaslane on puhkusel ja kolmapäeviti on meil nagunii nõupidamiste päev, seega polegi suurt paremat aega valida). Juba sellises enam-vähem üleandmise staadiumis siseneb meie ruumi üks mööblimeestest. Tal olevat miski vidin kadunud. Demonstreerib kahe näpuga eseme mõõtu (mulle jääb esiti arusaamatuks, kas ta peab silmas pikkust, laiust, diameetrit või miskit muud), uurides, kas ma pole taolist asja näinud. Kui ma suudan suunavate küsimuste abil kindlaks teha, et tegemist on pikliku esemega, mille pikkus on oluliselt suurem kui läbimõõt ja et ese on valmistatud metallist, pakun välja, et tegemist võiks olla mingi mööbli kokkupanekul kasutatava abivahendiga (võti?), selgub lõpuks, et müstiline ese paigaldatakse akutrelli otsa. No selge - palun, nimetage asju õigete nimedega, selle asemel, et kallist aega äraarvamismängule raisata! Kinnitan veendunult, et ma tean küll, missugused need otsikud välja näevad ja et ei ole ainsatki taolist hiljuti kohanud. Kuigi mulle näib, et noormees on selle vastuse peale pisut hämmeldunud, lahkub ta siiski toast. Ilmselt veenab teda see, et ma just äsja roomasin mööda lauaaluseid (et ühendada arvutikaableid) ning tõenäoliselt oleks põrandal vedelev võõrkeha mulle igal juhul silma torganud.
Lõpuks saabub aeg koju sõita. Täiendan möödaminnes Rimist oma karbitoidutagavarasid, sillal on liiklus juba õhtuselt hõre ja taevast maandub tuuleklaasile mingit ebamäärast vihma ja uduvihma vahelist ollust. Selline rusuv igavene sügis. Pööran oma maja juures ristteel auto ümber ja oh õnne - seekord on mulle kahe auto - punase universaalkerega Audi ja Chrysler Voyageri vahel jäetud suhteliselt viisakas parkimisruum. Lükkan juba tagurpidikäigu sisse ja olen valmis manööverdama hakkama, kui Audi kõrvale ilmub meesterahvas (tean teda nägupidi, elab meie trepikojas kusagil ülemistel korrustel) ja hakkab elavalt kätega vehkima. ???? Õnneks ei ole mu siiralt üllatunud näoilme vist pimedas eriti nähtav ja asja lähemaks uurimiseks ma autost väljuda ei viitsi (jälle kommunikatsiooniprobleem, teist korda tänase päeva jooksul, huvitav, millele see võiks viidata?), mis tähendab, et pakin oma auto edukalt kahe ülejäänu vahele. Mees seisab kogu selle aja kõnniteel ja jälgib, kuidas ma seda teen, justkui oleks selles midagi erilist. Selleks ajaks kui ma oma kraami kõrvalistmelt kokku korjan ja masinast välja astun, on ta pidanud paremaks juba lahkuda. Nii ei saagi ma talt küsida, mida tema ennist viipekeeles öeldu tähendas.
Ehk oli ta gentelmanina valmis oma auto nina Chrysleri omaga kokku lükkama, et mul mugavam (st nina ees) võimalik parkida oleks? Või muretses ta hoopis selle pärast, et ma tagurdades tema auto esimest parempoolset nurka ära ei rihiks? Kurat seda teab. Kui vend igal õhtul samal kellaajal või hiljem tänaval vahti peaks, siis teaks ta juba ammu, et just mina olengi see inimene, kes pidevalt oma masinat mingite debiilparkijate jäetud prakku toppima peab. No ikka nende, kes arvavad, et neil on vabadus sõita ninapidi kõnnitee äärekivi vastu ja jätta sealjuures oma auto ahter keset sõiduteed ja teha seda täiesti suvalises kohas, arvestamata, et meie majas elab peale tema veel mõni autoomanik, kes võiks samuti soovida õhtul oma auto maja ette jätta. See selleks.
Ilmselt mul sellest päevast ikka mingi rahutus hinge kripeldama jäi, sest hommikul tööle jõudes jagasin oma eelmise päeva hämmastavaid elamusi esimesel korrusel asjatavate töökaaslastega (ikka viidates tõdemusele, et kas ma tõepoolest olen nõrgamõistuslik abitu olend, kes vajab iga liigutuse jaoks lutipudelit, pudipõlle ja seletavat sõnaraamatut koos rohkete illustratsioonidega?).
Mispeale üks neist vaatas mulle tõsiselt otsa ja küsis - Aga mida sa siis arvasid? Sa oled ju blondiin!
Tõepoolest. Kui peeglisse vaadata, vastab see väide sajaprotsendiliselt tõele. Ja on igas olukorras suurepärane vabandus. Tuleb välja, et ma lihtsalt ei oska oma eeliseid ära kasutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar