Hea on jälle kodus olla.
Kusjuures, tunnen ennast valge inimesena, sest lõpuks ometi olen saanud nii rikkaks, et suutsin oma autole reedel talvekummid osta. Koos kaasnevate naljadega loomulikult, aga muidu oli tore. Ühtlasi tegin kindlaks, et velgedel rehvide keldrisse tassimine on füüsiliselt tunduvalt raskem kui lihtsalt rehvide keldrisse tassimine. Ja rehve vahetanud poisile suutsin tänu täiuslikult sooritatud loomkatsetele selgeks teha, et edukaks manööverdamiseks piisab ka küljepeeglitest (tema arvas nimelt, et kui universaali pakiruumi panna kuus rehvi kahes reas, st kolm rehvi hunnikus, siis need varjavad esiklaasil asuva tahavaatepeegli ja suhteliselt kindel on, et ükski naissoost olevus ei suuda sellises situatsioonis oma autot tagurpidi töökojast välja juhtida). Tuletan siinkohal meelde, et ma olen jätkuvalt blondiin.
Vanaemale-vanaisale kinkisin jõuludeks Hillar Palametsa raamatu Vana-Tiigi ühikast (või intrist, nagu tema seda nimetas). Kuigi nad mõlemad käisid Tartus koolis pisut hiljem kui kõnealuses raamatus kirjeldatud - 60-ndate esimeses pooles nimelt. Loomulikult tähendas see seda, et kui kohustuslik kingijagamise üritus läbi sai, suundusin koos nimetatud raamatuga privaatselt alumise korruse magamistuppa. Ma pidin selle ju enne Tartusse tagasisõitmist tingimata läbi lugema! Une-Mati jäi muidugi eriarvamusele ja lämmatas mu lugemisinnu umbes pooleteise tunni pärast. Ma isegi ei viitsinud temaga kakelda. Juba vanarahvas teadis rääkida, et hommik pidi õhtust targem olema.
Erakordselt lahe lugemine oli. Ainuke Tiigi ühikas, mida mina oma ülikooliajast mäletan, asus aadressil Tiigi 14, kus ma elasin oma ühe ja ainsama sisseastumiseksami ajal. Kuulus Vana-Tiigi oli selleks ajaks oma eksistentsi ühiselamuna juba ammu lõpetanud. Kahjuks on mul selline visuaalset tüüpi mälu, et iga aadressi püüan seostada mingi konkreetse hoonega (nimi+nägu, muidu ei ole päris). Ja kõigi segaste asukohtadega hoonete kohta ei olnud raamatus paraku ei pilte ega ka selgitusi nende tänapäevaste aadresside kohta. Kas te teate näiteks, kus asus Tartus Gustav Adolfi tänav? Ja millal see üldse eksisteeris? Mina näiteks tänaseni ei teadnud (ja Palametsa raamat mind selles osas samuti ei aidanud, võiks aga öelda, et siiski provotseeris). Tuleb välja (aita mind, armas interneedus), et ammu-ammu, aastal 1932, otsustasid Tartu linnaisad seoses ülikooli juubeliga nimetada ümber nii Küütri kui Jakobi tänava, seda siis alates tänasest Kompanii tänavast, kus asub linnaraamatukogu kuni punktini X Jakobi tänaval nimetet Rootsi kuninga auks. Ja see kestis ilmselt hetkeni kuni uus ja parem (nõukogude võim) omakorda kogu kupatuse Viktor Kingissepa nimeliseks ümber ristis (uuhh ...... vana hea keemiahoone, kus sai omal ajal veedetud pikki tunde, asus just selles tänavas). Aga kuidas Jakob ja Gustav omavahel täpsemalt maid jagasid, ei tea ma ikka. Ja ei tea ka seda, kuidas sai Ülikooli tänavas asuda maja nr 44 (see tänav ei ole ju ometigi nii pikk!!!).
Otsisin veel maal olles kappidest usinasti nõukaaegseid linnakaarte, et meenutada omaaegseid tänavanimesid. Paraku .... leidsin Tallinna, Moskva, Leningradi, Minski, Novgorodi, Tomski, Tbilisi ja veel paljude linnade toonaseid kaarte .... aga mitte Tartu oma. See-eest avastasin igasugu muid põnevaid raamatuid-brožüürikesi. Näiteks Tartu Õlletehase tasuta väljaande aastast 1963. Ürik oli välja antud ilmselt kõnealuse asutuse juubelihõngulise sünnipäeva puhuks (viide aastatele 1823-1963 esikaane siseküljel) ja kogu tekst oli dubleeritud vene keelde. Aga sellest edaspidi.
Loodan, et ka aadress Ülikooli 44 ei jää mind pikalt painama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar