.... ja kaugtulede lüliti on selline tore mänguasi, mida Tallinn-Tartu maanteel vahetevahel plõksida saab. See igavene sügis, mis siin jätkuvalt kestab, näeb ju välja nii, et kella neljast on juba pime, taevast tuleb mingit plöga (ja kui ei tule taevast, siis eessõitva rekka rataste alt ikka) ning vastutulevate autode tulede tõttu EI NÄE KOHE MITTE MIDAGI peale maantee küljejoone, kui see juhtumisi olemas on. Pärast neid öiseid Tallinna-sõite on mul tavaliselt hommikuti silmad paistes ja peavalu. Eriti kui veel lisaks kahe-kolmeni öösel üleval olla - aga see on vältimatu, kui lihtsalt nii palju on rääkida - ja hommikul vara tõusta, kuna on vaja juba kell X mingisse Tallinna punkti Y jõuda, sest tegelikult olen ma ju kogu aeg tööl! Aga Tartusse tagasi sõites oli mul ees vähemalt kaks viisakat rekkajuhti (hmm, oletan, et umbes 6-8 oli neid kokku), kes viitsisid mulle möödasõiduks suunatuld vilgutada. See oli nii armas neist. Tänan veelkord, juhul kui nad seda lugema juhtuvad. Ja ainult kolm topeltmöödasõitu seekord (ausõna, ma ei naudi neid, aga vahel on see lihtsalt turvalisem).
Et mida ma tahtsingi öelda. Ei midagi erilist. Olen pisut mures Madli pärast, kes peaks hetkel viibima kusagil Heathrow lennujaama avarustes ning kes ei ole siiani ei MSNi ega Skype' ilmunud. Loodan, et ta jõuab ka seekord õnnelikult Hong Kongi. Vähemalt annab British Airways talle lennu ajal kaks korda süüa.
Ja head jätkuvat uut aastat kõigile! Mingeid lubadusi ma uueks aastaks ei anna, siis on tulevikus endalgi rohkem üllatusi, kui miski peaks õnnestuma. Peaasi, et igav ei oleks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar