Olen paha. Või siis anomaalne. Või mõlemat. Vahetevahel. Kõigel sellel on oma põhjused ja ei saagi eeldada, et keegi kolmas neist aru saaks. Mind süüdistati must-valgel ehk siis kirjalikult selles, et mul on suur ego. Teate, ma ei solvunud selle peale, pigem tegi see mulle nalja. Olin isegi lausa rahulolev. Sest need olid ainult sõnad. Teine asi on see, mis on tegelikult sõnade taga. See on ka üks põhjuseid, miks ma eriti ei naudi virtuaalset suhtlemist. Pool infot jääb sedaviisi saamata - hääletoon, kehakeel, pilgud, puudutused. Või mis pool - julgelt viis kuuendikku. Ja kui sellega ära harjuda, võibki arvama hakata, et nii ongi õige ja ainuvõimalik. Aga mina armastan elusaid inimesi ja vanu asju. Seda valu ja rõõmu, mis on ehtne. Sõnadega võib vabalt žongleerida ja sõnadega mängimist on võimalik treenida nagu kõiki teisi oskusi. Ja nii ei saagi keegi enam aru, mis on päriselt ja mis on mäng.
See siin on mu lemmikpilt mullusuviselt Ida-Virumaa reisilt (kusjuures ei ole tehtud üldse Ida-Virumaal). Mulle räägib see ehk hoopis muud kui kellelegi teisele. Ja las ollagi nii. Autoriõigused on täiesti olemas, kuigi fotoaparaat oli Tallinnast onu Rauli käest laenatud.
Huvitav, milline see paik talvel välja näeb?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar