27 juuni 2007

1,5 km Euroopa piirini


Täna käisime Narvas. Väljas oli selline pilvealune-tuuline ilm, vahepeal tibas vihmagi. Keskmiselt nutune kohalik suvi seega. Mina sain igatahes oma pilditegemisega jala märjaks ja varba poriseks. Mulle tegelikult meeldib Ida-Virumaa. See on selline kontrastne kant. Peipsi järv, suured metsad, tuhamäed, meri ja sootuks teistsugused linnad kui meil siin lõunas. Majad, mida vaatamas käisime, olid ka täiega eri ooperitest - suurem poolik 90-ndatest pärit jäänuk, väiksem kunagine stalinismiaegse ehituskunsti sünnitis, mida hiljem täiendavalt veidrate tornikestega-trepikodadega ehitud oli.

Ja naabruses kõrged punastest tellistest (haigla?)hooned, peitunud rohelusse. Vanad majad on täis üllatusi. Kui nad ükskord uueks tehakse, pole nad enam pooltki nii põnevad. Mina jätaks need tornid sinna alles. Mis sest, et enamus normaalseid inimesi võib arvata, et maja näeb nõndaviisi välja nagu monstrum. Aga võib-olla see, kes kunagi need tornid välja mõtles, soovis teha hoopis väikest muinasjutulossi keset nõukaaegset Narvat?


See viimane 'torn' ei puutu tegelikult üldse asjasse. Väga võimalik, et on tegemist mingi (tellise?)põletusahjuga. Aga ta oli lihtsalt ilus. (Prügikast ei kuulu kompositsiooni, selle koha peal palun silm kinni pigistada).

Aga need 'Euroopa piiri' sildid Narva linnas on arvatavasti mõne ametniku ratsionaal-bürokraatliku mõtteviisi vili. Kui ma vanasti koolis käisin, väitis meie geograafiõpetaja, et Euroopa lõpeb Uuralitega. Aeg on edasi läinud, piire on õgvendatud.


22 juuni 2007

Hitchhiker’s home

Väike kokkuvõte sellest, mismoodi on jälle PÄRIS lapsevanem olla (ehk siis kuidas laps on juba kolm nädalat kodus olnud). Mitte sellises harju keskmises väljaandes, aga siiski. Lisaks oma lapsele on mul õnnestunud üle vaadata enam-vähem kõik tema vanad sõbrad ja mõned uued ka. Mingi määramatu protsent sellest rahvahulgast on meie juures ka ööbinud ning osa öödest on Madli ise mujal olnud. Ja ühel ilusal päeval avastasin oma tütre korteri ukse tagant meie trepikoja vene rahvusest vanaprouadega vestlemas. Tõele au andes ei üllatanud mind niiväga mitte see, et mu laps väheke (veel) vene keelt räägib, kui pigem see, et meie eakas naabritädi oskab ka eesti keelt.
Seoses käimasolevate koolilõpetamistega natuke nostalgiat ka, nii- ja naapidi. Mul on isegi kahju sellest, et seda ärevust ja melu enam tunda ei saa. Et ei saa teha kell kolm öösel ööbikute laksutamise saatel lõpukleidi voodri viimseid palistusi (kuigi arvatavasti oleksin samal ajal parema meelega hoopis maganud) või kuulata, kuidas vanaisa aktusel kõnet peab. Just nimelt kuulata, sest saal oli nii väike, et sinna sisse ma ei mahtunud. Miks keegi mulle ei öelnud, et selliseid asju enam ei juhtu? Ja huvitav, kas ka mulle antakse järgmisel aastal lapse lõpetamise puhul töö juurest vabad päevad nagu kõigile teistele lapsevanematele? Paluks neid siis juba hulgim, arvestades kooli kaugust minu asukohariigist.
Kultuuri ka. Esmalt Maailmaküla festivali viimane kontsert vanas Athena kinomajas – Raivo Tafenau bänd ja Sergio Bastos Brasiiliast. Laupäeva õhtul kell üksteist, pärast väsitavat päeva Pangodi (pannkoogi) järve ääres. Midagi paremat olla ei saagi, mõtlesin tookord. Siis Dagö kontsert sealsamas, neljapäeval. Ma leidsin endale nende repertuaarist uue lemmiku – saialõikaja laul, mille pealkiri on tegelikult ’Ahmed’. (Nüüd said kõik aru, et tegemist ei ole mingi paadunud Dagö-fänniga.) Tegelikult on asi hoopis selles, et ma armastan seda muusikat samal moel, nagu kõiksugu muid häid asju siin ilmas – emotsionaalselt, ilma analüüsimata. Kõike ei pea tingimata ribadeks rebima, et aru saada, mis on seal sees. Imetlen täiega Saatpalu oskust sõnu ja muusikat kokku seada. Muuseas, konservina on mingi osa selle laulu aurast kusagile õhku haihtunud.
Vahepeal tuli meile külaline – Madli koolivend Ema (õige nimega Emmanuel) Hong Kongist. Tegelikult on ta tšehh. Mulle tõsiselt meeldis see viis, kuidas ta oli otsustanud koolist koju jõuda (teadmiseks kõigile lapsevanematele – alati pole sugugi põhjust nuriseda, kui teie järglase kodutee arvatust kauem kestab). Seljakoti ja valdavalt rongiga läbi Hiina, Kasashtani, Moskva, Tallinna ja Tartu ning siit edasi juba siis Läti-Leedu-Poola jne. Seega oli meil läinud nädalal koduseks keeleks inglise keel.
Üleeile õhtul võtsime oma rahvusvahelise seltskonnaga ette reisi Lõhavere linnamäele RAMi ja Metsatölli kontserdile. Hoolimata sellest, et Selveri Piletilevist mulle sugugi neid pileteid müüa ei tahetud. Tütarlaps leti taga kuulis arvatavasti esimest korda, et Eestis on olemas taolised paigad nagu Suure-Jaani ja Lõhavere (no mida muud saab arvata pärast seda, kui oled vähemasti kolm korda kontserdipaika nimetanud ning seepeale küsitakse: „Kus see toimus? Otepääl vä?“). Lahkusimegi siis Tartus ilma piletiteta. Kohapealt sai neid õnneks siiski osta. Kontsert ise? Koht. Aeg. Muusika. See oli erakordne! Nii palju ürgset power’it ühes paigas.... Ja tõestamaks seda, et sõnumi mõistmiseks ei pea alati sõnadest aru saama, oli meie kauge külaline asjast samavõrra vaimustuses kui me isegi. Pärast kontserdi lõppu tiirutasime veel linnamäe ümbruses ja kosutasime end enne tagasisõitu kuuma teega. Hommikul magasime kõik sisse, eriti meie Madliga, kes me pidime mõlemad tööle minema.
Viimasel õhtul jõudsime jälle tagasi Athenasse. Lõuna ajal kodus käies juhatasin Ema Tartu linna kodulehele ning ta avastas sealt filmiõhtu, millel näidati kooliõpilaste tehtud filme. Juhtumisi olin ma pärastlõunal korterivõtmevaba (Madli võttis selle töölt tulles mu käest ära ja teise eksemplari jätsime koju Ema kätte) ning kui noored mind teavitasid võimalikest variantidest - kas veeta õhtutunnid maja ees pingil istudes või tulla õigel ajal töölt koju ja minna nendega filme vaatama, siis otsustasin viimase kasuks. Kokku neli filmi, tegijad alates vanusest 10-12 kuni gümnaasiumilõpetajateni välja. Kõik nad olid omamoodi toredad. Iseäranis armas oli noorimate filmitegijate lugu tänavalastest. Sellised siirad, moonutamata-kallutamata mõtted ja tõelise entusiasmiga mahamängitud lugu. Nii palju toredaid ideid, et oli tunne, nagu ei tahaks need hästi ühte lühikesse filmi ära mahtuda. Kohustuslik kõigile neile, kes on liiga täiskasvanud. Ülejäänud lood olid ka vahvad - pisut paroodiat, väheke kostüümidraamat ja hulganisti lahedaid kilde - ning last but not least - igas väike sotsiaalne sõnum sees.
Edasi järgnes pannkoogiõhtu. Köögis oli kaks kokka ja lõpuks tulid välja kahed erinevad pannkoogid – tavalised ja Vana Tallinnaga. Viimase idee, teostus ja strateegiline komponent olid Ema poolt. Parajalt doseeritud ning mis põhiline – lõhnasid täiesti fantastiliselt!
Hommikul saatsime oma külalise taas teele. Võileibade, joogi ja parimate soovidega.

Nii ongi. Ma ei ole kindlasti esimene inimene, kes on (taas)avastanud, et Eestis leidub nii palju erakordset, mida tavaliselt lihtsalt märgata ei oska. Kui su laps on kodus nagu külaline, siis kohtledki teda nagu külalist – soovid, et ta kogeks lühikese aja jooksul parimat, mida pakkuda on. Ja siis leiad äkitselt, et oled isegi silmad kinni ringi käinud ja täiesti valedele asjadele keskendunud. Nüüd vist sobiks öelda, et oleks aeg silmad avada ja taas lapseks saada (mitte täiskasvanuks). Aga kes siis tööl käib ja raha teenib? Päkapikud või?

08 juuni 2007

Aasta 2001

Rookisin oma vana lauaarvutit. Arvuti ise on üle seitsme aasta vana ja tegelikult juba aastapäevad pensionil. Üldiselt oli selle sisu igavavõitu ning mis seal salata, valdavalt nostalgilise väärtusega - mõned koolitööd, projektide seletuskirjad, ehituse hinnakalkulatsioonid. Ja siis ma leidsin ühe armsa pooliku kirjatüki sügisesest koolivaheajast Saaremaal. Lugu räägib sellest, kuidas me peaaegu Somnambuuli võtetel osalesime. Lihtsalt üks ilus sügisene päev.


Esmaspäev, 29.oktoober

Meie Saaremaa reisijutt jäi katki poole seltskonna pühapäevase ärasõiduga. Esmaspäeval toibume tasapisi, teeme hommikul väikese kohvi ja kogume mõtteid. Lapsed söövad kaerahelbeputru (sedakorda juba piimaga keedetut), köögitoimkond koristab nõud ja asume end teeleminekuks kokku korjama. Siis tulevad Leida ja Einar - viimasel on hädasti vaja Kuressaarde panka minna. Selle väikese sõidu ikka saab. Mart seab end samuti rulaga tahaistmele, et linna s...parki minna. Paneme Einari südalinnnas maha, tangime end natuke ja siis tagasi Koolitallu. Seejärel edasi juba kahe autoga. Ilm nagu on ja ei ole ka, aga tasapisi läheb paremaks, st päikesepaistelisemaks. Suundume piki Karujärve äärt ülespoole, Tagamõisa poolsaare suunas. Esimese peatuse teeme Pidula mõisas. Mandri mõistes on Saaremaa mõisad sellised karjamõisa mõõtu ehitised. Pidula parki on hooldatud, territooriumi ümbritseb aed ja hoones kunagi tegutsenud kooli meenutab hall mälestuskivi maja ees. Maja ise, traditsiooniline paekivist liigendatud ühekorruseline hoone on troostitu ja mahajäetud, aknad ja uksed laudadega kinni löödud, tagumine, kitsas tiib katuseta ja varemetes. Piilume sisse, aga viltused laetalad ja pimedad, kõledad ruumid ringkäiku tegema ei meelita. Pöörame oma autod taas ringi ning jätkame retke Undva nina suunas. Kruusatee asemel on jälle asfalt ning 'kui seda metsa ees ei oleks', paistaks paremalt meri. Päike saadab meid jätkuvalt ning ümbritsev männimets lausa kutsub jälle peatust tegema. Tinni ettepanekul jätamegi masinad teeveerde ja korraldame väikese 'merepeatuse'. Kiirel sammul kaldast alla ja ennäe - oleme sattunud lausa endisesse Vene (sõja)sadamasse. Lapsed elavad end välja kivide loopimisega merre, Ülle võtab istet kaldapealsel kivil. Vesi on selge ja läbipaistev. Hulgume mööda mahajäetud sadamakaid ning piilume vargsi hoonesse, kust aktiivne elutegevus näib samuti olevat jupp aega tagasi lahkunud. Territoorium on ümbritsetud võrkaiaga. Sel ajal kui meie oma ringkäiku teeme, on 'vanamehed' jõudnud juba kusagile uttu tõmmata. Otsustanud, et kuidagi ei viitsi tuldud teed tagasi minna, tuleb meil hakata maanteele jõudmiseks taksitusi ületama. Paari(?) meetri kõrguse aia ületamiseks on mitmeid erinevaid moooduseid, seega alustame ronimis- ja roomamisõppustega. Fotograafid teevad üritusest kiireid 'actionvõtteid' - Marika ja Mae aiapostidel balansseerimas, Ülle laskumas kõrgustest ja Tinn surumas end läbi aia ja maapinna vahel oleva prao (see kaader meenutab küll pigem tunnimehe kuuli ette jäänud piiririkkuja viimaseid hingetõmbeid kui harmoonilise perekonna puhkusereisi). Kadunud 'vanamehed' on kõigil meelest läinud. Anname häälekalt märku ärasõidust ning suunates pilgu kõrgustesse, leiame oma kadunud pojad vaate(võijumalteabmisotstarbega)torni tipus turnimas. Peale väikest sideseanssi maa-õhk õnnestub meil veenda neid siiski alla ronima.

Kell on juba peaaegu kolmveerand kakssada ja ürituse huvides otsustame Undva nina ja panga täna vahele jätta ning vallutada Saaremaad 'üle nuki', st sõita joonelt Kiipsaare viltust majakat vaatama. Sierra ees ja Tinn kõrvalistmel kaarti lugemas jõuame Vilsandi looduskaitseala piirile. Kaardil kruusakattega teena tähistatu meenutab küll pigem lehmarada, igatahes meie liikumiskiirus ei ületa 20km/h ka parima tahtmise juures. Teekond tundub kestvat terve igaviku ning 'noored ja ilusad' hakkavad tagaistmel kannatust kaotama. Autojuhtidel ei ole seevastu mahti hetkegi igavust tunda. Kui oleme teoreetiliselt juba peaaegu eesmärgini jõudnud, tõkestab meie tee 'telliskivi'. Toredad inimesed on sellele lisanud selgitava teksti - Kiipsaare nukil toimuvad alates oktoobrist 2001 kuni juunini 2002 filmivõtted, seega on edasipääs autodega keelatud. Nii pika tee (vähemalt tundub meile nii) maha sõitnutena ei ole keegi nõus niisama kergekäeliselt tagasi pöörduma. Õnneks on Kuressaare lossist ostetud Saaremaa kaardil mõned vajalikud telefoninumbrid, millele on võimalik helistada ka metsast puu tagant (inimkonna tsiviliseeritumal osal on ju käimas tõsine töönädal). Nii kirjutame endale üles Loona mõisa (Vilsandi looduskaitseala keskus), Kihelkonna vallavalitsuse ja looduskaitseala direktori Arvo Kullapere numbrid. Helistan viimasele - tundub nagu kõige adekvaatsem ja pealegi on see eeltoodud loetelust ainuke mobiilinumber (mis sest, et Radiolinja oma). Kullapere ei ole kade mees ja jagab meile lahkelt infot. Toimumas on uue Eesti mängufilmi "Somnambuul" võtted, režissöör Sulev Keedus, aparatuur on Soomest renditud, seega hirmkallis ning filmitakse tõepoolest väikeste vaheaegadega kella 12-ni öösel välja. Ühtlasi oskab Kullapere öelda, et majakani on meil tegelikult jäänud ainult umbes kilomeetri jagu maad. Ongi paras aeg jalgu sirutada. Asume teele, meretuul kõrvus vilistamas, jalad sügavalt luiteliivas ja hilissügiseselt leekivpunased kibuvitsad teeserva palistamas. Filmimehed on oma masinapargi paigutanud rannast mõnevõrra eemale, teest vasakule jääb kahekorruseline puithoone (elumaja?), mille tumedakstõmbunud püstlaudis lisab niigi irreaalsevõitu maastikule mingi erilise aura. Seda meeleolu on juba raske kaadrisse püüda. Liigume laudteed pidi majakani, jookseme piki liivaranda, lapsed jäävad jalgu võimsale 'üheksandale lainele' ning saavad põlvist saadik läbimärjaks. Päike heidab (juba!) õhtust valgust liikumatule võtteplatsile ja meie hajunud matkaseltskonnale. Tagasiteel autode juurde korjab kõik see mees taskutesse küpsenud kibuvitsamarju.

Tõdeme, et hilissügisesed päevad on ebaõiglaselt lühikesed ja ei anna meile sugugi võimalust ajaga nii pillavalt ümber käia kui suvel Veski talus. Mereõhk on meid näljaseks teinud ning tagasiteel peatume Kihelkonnas, et osta kaasa midagi 'head' - torti näiteks. Naiivsed tulnukad mandrilt, nagu me oleme, jääme muidugi pika ninaga, sest sellelaadset magusat ollust ei leidu ei Kihelkonnas ega ka Kärlas. Olukorra leevendamiseks ostab Ülle kaks pakki küpsiseid. Lisaks varustame end hakkliha ja juustuga ning otsustame, et täna tuleb vahelduseks makaroniõhtu. Pilkases pimeduses Koolitallu tagasi jõudnud, teeme tule pliidi alla ja ahju. Ülle toimetab makaronidega, üritades Karli kiuste hakkliha sisse väikese salasibula poetada (ja jääb vahele!), meie Tinniga koorime hommikuks kartuleid ja porgandeid. Täiusliku õnneni on täpselt kaks pikka sammu (õllekastini esikus). Väljas kisub jahedaks ja ümber kahvatu täiskuu on kaks hajusat ringi. Õhtu on täiesti tuulevaikne.

Timurlaste rühm Mardi eestvedamisel süütab lõkke. Einar tuleb, väikestviisi vindine, piimanõuga. Kuigi lugesime talle hommikul sõnad peale, et tõenäoliselt tarbime piima ainult paar liitrit ja vajadusel tuleme sellele ise järgi, ei anna hing talle rahu ja nii ta kobistabki ise kohale. Üritab Tinni kosida (küsimusega, kas Sul ikka mees on), jääb siiski pika ninaga ja otsib ettekäändeid pikemalt Koolitalus viibimiseks. Valame piima ümber (seda ei ole mitte kaks, vaid vähemalt kümme liitrit, jätkub nii hommikuseks kakaoks kui ka Tallinnasse viimiseks) ning sätime end lõkke äärde, matid külje all. Grillime vorsti ja naudime ilusat õhtut. Järgmiseks hommikuks pannakse igatahes kõik kaasasolevad mobiilid helisema, et varakult ärgata. Elu on lühike ja iga hetk sellest nautimist väärt.


See kõik juhtus aastal 2001. Kolm viiendikku lastest on tänaseks mööda maailma laiali lennanud. Loodetavasti kohtume sel suvel, vähemalt korraks.

Muru loomine. Vt ka - raua needmine / hiiretips läks putru keetma / minu esimesed triibulised

Oh neid murumõtteid küll, mis mind viimastel aastatel kevadeti tabanud on! Siiani pole asi mõtetest kaugemale jõudnud, sest kogu värske...