Rookisin oma vana lauaarvutit. Arvuti ise on üle seitsme aasta vana ja tegelikult juba aastapäevad pensionil. Üldiselt oli selle sisu igavavõitu ning mis seal salata, valdavalt nostalgilise väärtusega - mõned koolitööd, projektide seletuskirjad, ehituse hinnakalkulatsioonid. Ja siis ma leidsin ühe armsa pooliku kirjatüki sügisesest koolivaheajast Saaremaal. Lugu räägib sellest, kuidas me peaaegu Somnambuuli võtetel osalesime. Lihtsalt üks ilus sügisene päev.
Esmaspäev, 29.oktoober
Meie Saaremaa reisijutt jäi katki poole seltskonna pühapäevase ärasõiduga. Esmaspäeval toibume tasapisi, teeme hommikul väikese kohvi ja kogume mõtteid. Lapsed söövad kaerahelbeputru (sedakorda juba piimaga keedetut), köögitoimkond koristab nõud ja asume end teeleminekuks kokku korjama. Siis tulevad Leida ja Einar - viimasel on hädasti vaja Kuressaarde panka minna. Selle väikese sõidu ikka saab. Mart seab end samuti rulaga tahaistmele, et linna s...parki minna. Paneme Einari südalinnnas maha, tangime end natuke ja siis tagasi Koolitallu. Seejärel edasi juba kahe autoga. Ilm nagu on ja ei ole ka, aga tasapisi läheb paremaks, st päikesepaistelisemaks. Suundume piki Karujärve äärt ülespoole, Tagamõisa poolsaare suunas. Esimese peatuse teeme Pidula mõisas. Mandri mõistes on Saaremaa mõisad sellised karjamõisa mõõtu ehitised. Pidula parki on hooldatud, territooriumi ümbritseb aed ja hoones kunagi tegutsenud kooli meenutab hall mälestuskivi maja ees. Maja ise, traditsiooniline paekivist liigendatud ühekorruseline hoone on troostitu ja mahajäetud, aknad ja uksed laudadega kinni löödud, tagumine, kitsas tiib katuseta ja varemetes. Piilume sisse, aga viltused laetalad ja pimedad, kõledad ruumid ringkäiku tegema ei meelita. Pöörame oma autod taas ringi ning jätkame retke Undva nina suunas. Kruusatee asemel on jälle asfalt ning 'kui seda metsa ees ei oleks', paistaks paremalt meri. Päike saadab meid jätkuvalt ning ümbritsev männimets lausa kutsub jälle peatust tegema. Tinni ettepanekul jätamegi masinad teeveerde ja korraldame väikese 'merepeatuse'. Kiirel sammul kaldast alla ja ennäe - oleme sattunud lausa endisesse Vene (sõja)sadamasse. Lapsed elavad end välja kivide loopimisega merre, Ülle võtab istet kaldapealsel kivil. Vesi on selge ja läbipaistev. Hulgume mööda mahajäetud sadamakaid ning piilume vargsi hoonesse, kust aktiivne elutegevus näib samuti olevat jupp aega tagasi lahkunud. Territoorium on ümbritsetud võrkaiaga. Sel ajal kui meie oma ringkäiku teeme, on 'vanamehed' jõudnud juba kusagile uttu tõmmata. Otsustanud, et kuidagi ei viitsi tuldud teed tagasi minna, tuleb meil hakata maanteele jõudmiseks taksitusi ületama. Paari(?) meetri kõrguse aia ületamiseks on mitmeid erinevaid moooduseid, seega alustame ronimis- ja roomamisõppustega. Fotograafid teevad üritusest kiireid 'actionvõtteid' - Marika ja Mae aiapostidel balansseerimas, Ülle laskumas kõrgustest ja Tinn surumas end läbi aia ja maapinna vahel oleva prao (see kaader meenutab küll pigem tunnimehe kuuli ette jäänud piiririkkuja viimaseid hingetõmbeid kui harmoonilise perekonna puhkusereisi). Kadunud 'vanamehed' on kõigil meelest läinud. Anname häälekalt märku ärasõidust ning suunates pilgu kõrgustesse, leiame oma kadunud pojad vaate(võijumalteabmisotstarbega)torni tipus turnimas. Peale väikest sideseanssi maa-õhk õnnestub meil veenda neid siiski alla ronima.
Meie Saaremaa reisijutt jäi katki poole seltskonna pühapäevase ärasõiduga. Esmaspäeval toibume tasapisi, teeme hommikul väikese kohvi ja kogume mõtteid. Lapsed söövad kaerahelbeputru (sedakorda juba piimaga keedetut), köögitoimkond koristab nõud ja asume end teeleminekuks kokku korjama. Siis tulevad Leida ja Einar - viimasel on hädasti vaja Kuressaarde panka minna. Selle väikese sõidu ikka saab. Mart seab end samuti rulaga tahaistmele, et linna s...parki minna. Paneme Einari südalinnnas maha, tangime end natuke ja siis tagasi Koolitallu. Seejärel edasi juba kahe autoga. Ilm nagu on ja ei ole ka, aga tasapisi läheb paremaks, st päikesepaistelisemaks. Suundume piki Karujärve äärt ülespoole, Tagamõisa poolsaare suunas. Esimese peatuse teeme Pidula mõisas. Mandri mõistes on Saaremaa mõisad sellised karjamõisa mõõtu ehitised. Pidula parki on hooldatud, territooriumi ümbritseb aed ja hoones kunagi tegutsenud kooli meenutab hall mälestuskivi maja ees. Maja ise, traditsiooniline paekivist liigendatud ühekorruseline hoone on troostitu ja mahajäetud, aknad ja uksed laudadega kinni löödud, tagumine, kitsas tiib katuseta ja varemetes. Piilume sisse, aga viltused laetalad ja pimedad, kõledad ruumid ringkäiku tegema ei meelita. Pöörame oma autod taas ringi ning jätkame retke Undva nina suunas. Kruusatee asemel on jälle asfalt ning 'kui seda metsa ees ei oleks', paistaks paremalt meri. Päike saadab meid jätkuvalt ning ümbritsev männimets lausa kutsub jälle peatust tegema. Tinni ettepanekul jätamegi masinad teeveerde ja korraldame väikese 'merepeatuse'. Kiirel sammul kaldast alla ja ennäe - oleme sattunud lausa endisesse Vene (sõja)sadamasse. Lapsed elavad end välja kivide loopimisega merre, Ülle võtab istet kaldapealsel kivil. Vesi on selge ja läbipaistev. Hulgume mööda mahajäetud sadamakaid ning piilume vargsi hoonesse, kust aktiivne elutegevus näib samuti olevat jupp aega tagasi lahkunud. Territoorium on ümbritsetud võrkaiaga. Sel ajal kui meie oma ringkäiku teeme, on 'vanamehed' jõudnud juba kusagile uttu tõmmata. Otsustanud, et kuidagi ei viitsi tuldud teed tagasi minna, tuleb meil hakata maanteele jõudmiseks taksitusi ületama. Paari(?) meetri kõrguse aia ületamiseks on mitmeid erinevaid moooduseid, seega alustame ronimis- ja roomamisõppustega. Fotograafid teevad üritusest kiireid 'actionvõtteid' - Marika ja Mae aiapostidel balansseerimas, Ülle laskumas kõrgustest ja Tinn surumas end läbi aia ja maapinna vahel oleva prao (see kaader meenutab küll pigem tunnimehe kuuli ette jäänud piiririkkuja viimaseid hingetõmbeid kui harmoonilise perekonna puhkusereisi). Kadunud 'vanamehed' on kõigil meelest läinud. Anname häälekalt märku ärasõidust ning suunates pilgu kõrgustesse, leiame oma kadunud pojad vaate(võijumalteabmisotstarbega)torni tipus turnimas. Peale väikest sideseanssi maa-õhk õnnestub meil veenda neid siiski alla ronima.
Kell on juba peaaegu kolmveerand kakssada ja ürituse huvides otsustame Undva nina ja panga täna vahele jätta ning vallutada Saaremaad 'üle nuki', st sõita joonelt Kiipsaare viltust majakat vaatama. Sierra ees ja Tinn kõrvalistmel kaarti lugemas jõuame Vilsandi looduskaitseala piirile. Kaardil kruusakattega teena tähistatu meenutab küll pigem lehmarada, igatahes meie liikumiskiirus ei ületa 20km/h ka parima tahtmise juures. Teekond tundub kestvat terve igaviku ning 'noored ja ilusad' hakkavad tagaistmel kannatust kaotama. Autojuhtidel ei ole seevastu mahti hetkegi igavust tunda. Kui oleme teoreetiliselt juba peaaegu eesmärgini jõudnud, tõkestab meie tee 'telliskivi'. Toredad inimesed on sellele lisanud selgitava teksti - Kiipsaare nukil toimuvad alates oktoobrist 2001 kuni juunini 2002 filmivõtted, seega on edasipääs autodega keelatud. Nii pika tee (vähemalt tundub meile nii) maha sõitnutena ei ole keegi nõus niisama kergekäeliselt tagasi pöörduma. Õnneks on Kuressaare lossist ostetud Saaremaa kaardil mõned vajalikud telefoninumbrid, millele on võimalik helistada ka metsast puu tagant (inimkonna tsiviliseeritumal osal on ju käimas tõsine töönädal). Nii kirjutame endale üles Loona mõisa (Vilsandi looduskaitseala keskus), Kihelkonna vallavalitsuse ja looduskaitseala direktori Arvo Kullapere numbrid. Helistan viimasele - tundub nagu kõige adekvaatsem ja pealegi on see eeltoodud loetelust ainuke mobiilinumber (mis sest, et Radiolinja oma). Kullapere ei ole kade mees ja jagab meile lahkelt infot. Toimumas on uue Eesti mängufilmi "Somnambuul" võtted, režissöör Sulev Keedus, aparatuur on Soomest renditud, seega hirmkallis ning filmitakse tõepoolest väikeste vaheaegadega kella 12-ni öösel välja. Ühtlasi oskab Kullapere öelda, et majakani on meil tegelikult jäänud ainult umbes kilomeetri jagu maad. Ongi paras aeg jalgu sirutada. Asume teele, meretuul kõrvus vilistamas, jalad sügavalt luiteliivas ja hilissügiseselt leekivpunased kibuvitsad teeserva palistamas. Filmimehed on oma masinapargi paigutanud rannast mõnevõrra eemale, teest vasakule jääb kahekorruseline puithoone (elumaja?), mille tumedakstõmbunud püstlaudis lisab niigi irreaalsevõitu maastikule mingi erilise aura. Seda meeleolu on juba raske kaadrisse püüda. Liigume laudteed pidi majakani, jookseme piki liivaranda, lapsed jäävad jalgu võimsale 'üheksandale lainele' ning saavad põlvist saadik läbimärjaks. Päike heidab (juba!) õhtust valgust liikumatule võtteplatsile ja meie hajunud matkaseltskonnale. Tagasiteel autode juurde korjab kõik see mees taskutesse küpsenud kibuvitsamarju.
Tõdeme, et hilissügisesed päevad on ebaõiglaselt lühikesed ja ei anna meile sugugi võimalust ajaga nii pillavalt ümber käia kui suvel Veski talus. Mereõhk on meid näljaseks teinud ning tagasiteel peatume Kihelkonnas, et osta kaasa midagi 'head' - torti näiteks. Naiivsed tulnukad mandrilt, nagu me oleme, jääme muidugi pika ninaga, sest sellelaadset magusat ollust ei leidu ei Kihelkonnas ega ka Kärlas. Olukorra leevendamiseks ostab Ülle kaks pakki küpsiseid. Lisaks varustame end hakkliha ja juustuga ning otsustame, et täna tuleb vahelduseks makaroniõhtu. Pilkases pimeduses Koolitallu tagasi jõudnud, teeme tule pliidi alla ja ahju. Ülle toimetab makaronidega, üritades Karli kiuste hakkliha sisse väikese salasibula poetada (ja jääb vahele!), meie Tinniga koorime hommikuks kartuleid ja porgandeid. Täiusliku õnneni on täpselt kaks pikka sammu (õllekastini esikus). Väljas kisub jahedaks ja ümber kahvatu täiskuu on kaks hajusat ringi. Õhtu on täiesti tuulevaikne. Timurlaste rühm Mardi eestvedamisel süütab lõkke. Einar tuleb, väikestviisi vindine, piimanõuga. Kuigi lugesime talle hommikul sõnad peale, et tõenäoliselt tarbime piima ainult paar liitrit ja vajadusel tuleme sellele ise järgi, ei anna hing talle rahu ja nii ta kobistabki ise kohale. Üritab Tinni kosida (küsimusega, kas Sul ikka mees on), jääb siiski pika ninaga ja otsib ettekäändeid pikemalt Koolitalus viibimiseks. Valame piima ümber (seda ei ole mitte kaks, vaid vähemalt kümme liitrit, jätkub nii hommikuseks kakaoks kui ka Tallinnasse viimiseks) ning sätime end lõkke äärde, matid külje all. Grillime vorsti ja naudime ilusat õhtut. Järgmiseks hommikuks pannakse igatahes kõik kaasasolevad mobiilid helisema, et varakult ärgata. Elu on lühike ja iga hetk sellest nautimist väärt.
See kõik juhtus aastal 2001. Kolm viiendikku lastest on tänaseks mööda maailma laiali lennanud. Loodetavasti kohtume sel suvel, vähemalt korraks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar