Täna käisime Narvas. Väljas oli selline pilvealune-tuuline ilm, vahepeal tibas vihmagi. Keskmiselt nutune kohalik suvi seega. Mina sain igatahes oma pilditegemisega jala märjaks ja varba poriseks. Mulle tegelikult meeldib Ida-Virumaa. See on selline kontrastne kant. Peipsi järv, suured metsad, tuhamäed, meri ja sootuks teistsugused linnad kui meil siin lõunas. Majad, mida vaatamas käisime, olid ka täiega eri ooperitest - suurem poolik 90-ndatest pärit jäänuk, väiksem kunagine stalinismiaegse ehituskunsti sünnitis, mida hiljem täiendavalt veidrate tornikestega-trepikodadega ehitud oli.
Ja naabruses kõrged punastest tellistest (haigla?)hooned, peitunud rohelusse. Vanad majad on täis üllatusi. Kui nad ükskord uueks tehakse, pole nad enam pooltki nii põnevad. Mina jätaks need tornid sinna alles. Mis sest, et enamus normaalseid inimesi võib arvata, et maja näeb nõndaviisi välja nagu monstrum. Aga võib-olla see, kes kunagi need tornid välja mõtles, soovis teha hoopis väikest muinasjutulossi keset nõukaaegset Narvat?
See viimane 'torn' ei puutu tegelikult üldse asjasse. Väga võimalik, et on tegemist mingi (tellise?)põletusahjuga. Aga ta oli lihtsalt ilus. (Prügikast ei kuulu kompositsiooni, selle koha peal palun silm kinni pigistada).
Aga need 'Euroopa piiri' sildid Narva linnas on arvatavasti mõne ametniku ratsionaal-bürokraatliku mõtteviisi vili. Kui ma vanasti koolis käisin, väitis meie geograafiõpetaja, et Euroopa lõpeb Uuralitega. Aeg on edasi läinud, piire on õgvendatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar