26 aprill 2009

"Kõik lõppes nii, nagu kõigi sotsialistliku realismi reeglite järgi pidigi lõppema"

Tsitaadi allikas: Arkadi Vaksbergi elulooromaan „Aleksandra Kollontai. Revolutsiooni valküür“. Leidsin selle mõni aeg tagasi Rahva Raamatu poest allahinnatud teoste hulgast. Samast saadud Benjamin Franklini elulugu on veel lugemata.

Minu teadmised Kollontaist enne selle raamatu lugemist olid .... minimaalsed. Üks väga paljudest nimedest, mis nõukaaegsetest ajalooõpikutest vilksamisi läbi libises. Maailma esimene naissuursaadik. (Isegi seda MAAILMA-tiitlit ma tegelikult ei mäletanud. Suursaadiku staatust küll.) Erakordne naine, erakordne elu. Ning selle taustal hargnev lugu sellest, mis sündis kuuendikul maakerast läinud sajandi esimesel poolel. Ohtralt tsitaate kirjadest ja päevikutest, lisaks teadaolevat ajaloolist tausta ning selle puudumisel paaris kohas ka pisut spekulatsioone. Jah, paljudel tema hilisematel tegudel oli tugevasti küljes ellujäämissoovi hõng (aeg-ajalt mõtlen, et hilisemad põlvkonnad ei saa toonastest hirmudest kunagi päriselt aru). Ilmselt niivõrd mitte iseenda, kui oma ainsa lapse ja lapselapse pärast. Kuigi kusagilt pole aru saada, et tal kummagagi neist väga lähedased suhted oleksid olnud. Oli see süütunne oma kunagiste valikute pärast? Või unustatud vana naise püüd veel mingilgi viisil vajalik ja nähtav olla? Aidata oma lähedastel üle elada aegu, mis olid ebameeldivad, aga ei saanud olla ju igavesed? Raske öelda. Aga kindla peale pidi ta endalt nii mõnelgi hetkel küsima, kas see on see elu, mida ta on elada tahtnud. Ning elu teises pooles olid tema ees arvatavasti ainult halvad valikud. Valus teadmine. Aga – Kollontai oli siiski kellegi arvates oma näilisest riigikuulekusest hoolimata süsteemile ohtlik (vaikiv tunnustus riigi poolt, mis teda kunagi päriselt omaks ei pidanud). Režiim oli sedakorda siiski kannatlik ja ootas ära tema surma, et ta siis lihtsalt unustada. Kollontai järeltulijatele raamatu autor paraku sõna ei anna või ei ole nad ise tahtnud oma kuulsast eellasest kõneleda.

Loetagu seda raamatut. Pea 500 lehekülge kõige ehtsamat elu.

Siis juurde ei tahakski nagu muud muljetada. Kui ehk – 666 aastat tagasi toimunud Jüriöö ülestõusu meenutuseks sai neljapäeva õhtul Toomemäel tõrvikutega joostud. Ehtsat tulelõõma asendas ohutuse mõttes patareitoide. Autasustamistseremoonia leidis aset Püssirohukeldris, kuhu, nagu selgus, masu veel jõudnud ei ole. Selle jooksuga võib 2009.aasta välihooaja avatuks lugeda. Eriti arvestades seda, et ma jooksin esimest vahetust. Ning reedel lõpetasime sulgpallihooaja.

Lõpetuseks tahaks .... ma ei tea .... ropendada? (Sest mehed ju ei nuta.) 60% tööaeg määramatuks ajaks tähendab minu eelarves arvestatavat igakuist miinust. Mis oleks tugeva motivatsiooni olemasolu korral päris pikka aega talutav. Mõistusega võttes olen ma üsna kindel, et ettevõte, kus ma töötan, on ellujäämiseks tüki maad turvalisem koht kui enamus teisi Eestis tegutsevaid ehitusettevõtteid. Ja et me tuleme kriisist välja varem kui teised. Aga see ei ole praegu argument, sest kui ma küsin endalt, kas ma tunnen oma praegusest tööst kuidagi rõõmu ja tahan seda teha, siis .... vastus on kindel EI. Olen ehk võitnud mõned kuud, et vaadata ringi ja otsida enda jaoks paremat paika. Ei välista, et see paik võiks asuda sootuks väljaspool Eestit.

Kokkuvõtteks tsiteeriks veelkord postituse ajatut pealkirja. Väljendi "sotsialistlik realism" võib vabalt kohasemaga asendada.

20 aprill 2009

Vahel on lihtsalt valus

Kolme päeva kroonika. Fragmentaarselt.

Ilus oleks ju alustuseks mäletada, kuidas laupäeval esimest korda elus ümber Viljandi järve joostud sai. Tegelikult oligi ilus. Teel Viljandisse sattusime tõsise lumesaju epitsentrisse. Nähtavus oli nullilähedane. Maa oli valge. Jooksult tulles paistis taas päike ja kogu lumi oli läinud juba kõige kaduva teed. Meil õnnestus loomulikult mingi eriline killer-rada valida, aga finišisse jõudes olime siiski kenasti ühes tükis ja mitte üleliia surnud. Kuna Viljandi staadion oli kiivalt suletud, jäid kiirendused sedakorda ära. Vanaisa sünnipäeva ei saa sealjuures samuti unustada.

Edasi enam nii ilus ei ole. Lõpuks jõudis see kätte. See hetk, kus numbrid pandi paberile ja saabus aeg valikuteks. (Tell me again why I don't like Mondays). Et siis määramata ajani 60% koormusega või ... alternatiiv on teadagi mis. Millegipärast ei olnud ma sugugi üllatunud. Võiks isegi öelda, et mulle meeldis, kuidas seda ettepanekut esitleti. Täiesti faktipõhiselt ehk numbritele tuginedes. Rahulikult. Vormistuse eest annan maksimumhinde. Mis sisu puudutab, siis - hea, et see, mis õhus oli, lõpuks ära tuli. Mina jään selle kuuekümnega ka ellu. Muidugi kui need tüübid, kes pumba juures on, lähema paari aasta jooksul krooni devalveerima ei hakka. Sel juhul tuleb vist kõigest hoolimata kusagile sõbralikuma kliimaga piirkonda emigreeruda :P

Läheb hullemaks. Korteriühistu koosolek õhtul. Lubasin, et lähen sinna kohale. Vaat see on üks sellist sorti huumor, mis mulle sugugi peale ei lähe. Koguneb keldrisse kari tüüpe, kes valju häält teevad ja oma ninast kaugemale ei näe (ühesõnaga - võidab see, kes kiiremini reageerib ja kõvemini karjub). Päris kibe oli kuulda, et isegi ettepanekut uurida välja, milliseid toetusi ja kui suures ulatuses on korterelamu renoveerimiseks võimalik taotleda, ei võetud arutamisekski. Hirm ainuüksi mõtte ees laenu võtta on nii suur, et isegi numbreid paberil ei taheta vaadata. See-eest tegi üks imbetsill ettepaneku jagada igakuine püsimakse kaheks - remondifondi makse korteri suurust arvestades (ruutmeetri kohta) ja püsikulud (valdavalt palgad ja natuke hooldust) võrdselt kõigi korterite vahel sõltumata nende suurusest. See mõte õnnestus mul õnneks maha materdada. Väga keeruline on teha midagi selgeks inimestele, kes oma otsustes ei toetu mitte faktidele, vaid emotsioonidele. Ja paar korda oli tunne, et kohe läheb kakluseks. Kõrvalt vaadates väga haige värk. Ja vabandatagu mind, kui ma eelnevas lõigus silte kleepima kippusin. Mul on lihtsalt selektiivne valulävi.

Kõik asjad, mida me muuta saame, on väikesed asjad. Aga üks hea inimene läks läinud nädalal igavikku. Seda ei saa muuta. Teda saab mäletada. Aga valus on ikkagi.

15 aprill 2009

Ühe kolossaalse jalajälje anatoomia


Tänase Tartu Postimehe artiklis oli link ühele vahvale kalkulaatorile. Näpud sügelesid ja siin see sooritus on:


Maailma keskmise tulemusega - mis on tundmatute, aga autoriteetsete allikate arvates 2,1 globaalset hektarit ühe persooni kohta - kõrvutamisel on mu saavutus üüüü...sna kole. (Sest selles võistluses suurema punktisumma eest kõvemat aplausi ja medalit ei teeni). Eesti keskmisega - 6,5 hektarit - võrreldes on aga arenguruumi omajagu. Ja lõpuks ma lihtsalt PIDIN selle ankeedi demonteerima.

Kodu. Ilma süvaanalüüsitagi on selge, et üksinda elavad inimesed on üks suurimaid potentsiaalse ökokatastroofi algallikaid. (Seda ütles koheselt mu sisetunne. Ja mul on enamasti õigus.) Tõestus: kodu-rubriigist teenisin ausate vastustega 1.39 hektarit. Kahekesi elades oleksin teeninud sama asja eest ainult 0.73 hektarit ehk pea poole vähem. Katse-eksituse meetodil tegin kindlaks, et nimelt leibkonna arvukus mõjutas enim lõpptulemust. -0.66 punkti kujutletava kaaselaja eest.
Ja repliigi korras noriv küsimus ankeedi koostajale - mis vahe on paneelil ja betoonil?

Transport. Katastroof number kaks või tulemust vaadates siiski number üks. Esialgu panin rongisõidu kilomeetrite koha peale nulli. Seejärel meenus, et Hiina-reisil sai selle transpordivahendiga pea 5000 kilomeetrit läbitud. Kahjuks ei mõjutanud 9km tinglikku rongisõitu nädalas mitte sajandikugagi minu jalajälje suurust. Ei tea, kas nad taipasid, et ma ei sõitnud Eestis?
Auto. Taas oli oluline see, mitmekesi tavaliselt masinas istutakse. Kahe reisija korral vähenenuks sama läbisõidu korral jälg -0.29 hektarit.
Tähtsaks osutus ka kütusekulu. Märkisin enda omaks 7-8 liitrit sajale, sest valdavalt sõidan linnas. (Usun siiski, et maanteel jääb kulu alla 7 liitri). Kui ma sõidaksin väikeautoga ja põletaksin 100km läbisõidul 5-6 liitrit kütust, oleks mul võimalus teenida -0.14 punkti.
Oh. Last but not least. Lendamise osas sain küll pisikese pettusega hakkama. Vaatasin neid lennutunde, lõin enda viimase kahe aasta omad kokku ... ja tundsin, et ma ei ole seda kuidagi ära teeninud. Nii hindasingi oma aastased lennutunnid vahemikku 16-20. Järgmise, 21-50 lennutunniga oleksin hoobilt teeninud 0.94 lisahektarit. Seevastu vahemikuga 11-15 tundi oleks tulemus olnud -0.28 hektarit. Luban, et käesoleva kalendriaasta lennud jäävad tegelikult ka sinna kuueteistkümne ja kahekümne vahele. Ja ma loen ainult neid tunde, mil ma õhus olen :)

Ülejäänud kaks sektorit - söök ja jook ning kaubad ja teenused ei vääri nende väikese osakaalu tõttu erilist tähelepanu. Pealegi ei avastanud ma ainsatki punkti, milles uuritud harjumuste muutmine oleks OLULISELT lõpptulemust mõjutanud.

Iseenesest mulle meeldib, et taoline kalkulaator on välja mõeldud. Ja mäng teemal "mida ma peaksin tegema, et mu jalajälg pisem oleks", meeldis mulle ka. Kuigi ... mida väiksemale pinnale survet avaldada, seda SÜGAVAM jälg tekib. Kuidas seda mõõta? Samas tean ma ka seda, et küsimuste püstitus testides lähtub alati mingi statistilise piigi ('peak') harjumustest ja tavadest. Ja kui sa juhtumisi nimetet' kogumisse ei kuulu, siis tuleb tulemuste tõlgendamisel abiks võtta kas terve mõistus või katkine huumor.

Ning alternatiiv on alati ka. Kolimine metsa kännu otsa või kännu kõrvale ja sellega kaasnev looduslähedane eluviis. Ma muuseas ei välista, et ma ühel hetkel seda teengi. Kõigepealt on vaja leida sobivaim känd.

Teise variandina torkas mulle pähe liitumine mõne Ohio amišite kogukonnaga. Lendamine ja autod jääks sel juhul kohe arvestusest välja ehk siis -2.98 punkti ainsa hoobiga. Sellel on küll üks pisike miinus - ma ei kvalifitseeruks enam Eesti ökotesti täitmiseks. Ja ma ei ole üldse veendunud, et amišid mind väga kergekäeliselt endi hulka vastu võtaksid.

13 aprill 2009

Krediitkaardiga supiköögis


Näh, muude hilisemate teravate elamuste kõrval ununes sootuks. Kuidas ma terve töönädala jagu oma lõunase supi eest krediitkaardiga maksma olin sunnitud. Ühel ilusal päeval saadan sellesinatse postituse ekstraheeritud jäägi Swedbanki (-bange, -banka?).

Enne reedeõhtust sulkatrenni hüppasin eesootavale nädalavahetusele mõeldes veinipoest läbi. Praktiline põhjus oli ka - rida veine, mida supermarketi lettidelt ei leia, oli soodushinnaga müügis. Plastrahadega - deebetkaart, veinipoe kliendikaart - vehklemise käigus õnnestus üks neist (arvake, kumb) poodi jätta. Selle tõsiasja avastasin alles pea ööpäev hiljem. Otse loomulikult sain oma kaardi veinipoest tagasi. Ja ei osanud kahtlustatagi, et sellega midagi halvasti võiks olla. Pühapäeva õhtul Rimis selgus, et sealne aparaat mu kaarti millegipärast ei aktsepteeri. Kontrollisin kodus, kas internetipanka on mingeid seletavaid sõnumeid jäetud. Nothing.

Lootus, et jama kaardiga oli ühekordne, kustus esmaspäeval, kui üritasin sellega Lõunakas sularaha välja võtta. Õnneks oli kohalik pangakontor otse automaadi kõrval. Vestluse käigus telleriga koorus jupphaaval välja olukorra tragikoomika ning ühtlasi panga teenimisvõimalused sellelt.

Lühidalt:
- keegi kolmas inimene helistas panka ja sulges mu kaardi;
- kaardi sulgemisest mind (kaardi omanikku) loomulikult ei informeeritud (kel veel siiani oli illusioon, et kliendi kontakte võiks kasutada ka kliendile olulise teabe edastamiseks - unustage ära. Neid kasutatakse ainult pangale vajalike, aga kliendi jaoks enamasti tarbetute teenuste kaelamäärimiseks);
- võimalik on tellida uus deebetkaart. See maksab 30 krooni ja selle tegemine võtab aega ühe nädala;
- kuni uue kaardi valmimiseni pakub pank ajutist pangakaarti. Selle saab kätte kohe ja see maksab 30 krooni;
- pangast sularaha väljavõtmine maksab sõltumata väljavõetavast rahasummast samuti 30 krooni (Lõunaka kontor aga sularahaga ei arvelda, selleks tuleb sõita .... kusagile mujale);
- krediitkaardiga automaadist sularaha väljavõtmine maksab 30 krooni pluss 2,5% väljavõetavalt summalt.

Ma ei saanud küll päriselt pihta, mis maagiline number see 30 õigupoolest on ja kuidas seda kalkuleeritakse. Sestap ma kahte korda seda pangale maksta ei tahtnudki. Nõnda ma käisingi nädalapäevad krediitkaardiga lõunal. Piinlik oli küll, aga mis sa hädaga ikka teed. Minu lõunane supp maksab veel alla 30 krooni.

Ja nüüd grande finale mu kaardisaagale. Mõned päevad hiljem selgus, et kolmas inimene ehk veinipoe omanik ei palunud pangal sugugi mu kaarti sulgeda. Heauskse kodanikuna helistas ta panka, esitles ennast ja palus mulle kui kaardiomanikule teatada, et unustatud kaart ootab mind endiselt tema poes. Sest ta eeldas, et pangal on mu kontaktandmed olemas ja nõnda jõuab info kaardi kadumisest minuni kõige operatiivsemalt.

Loo moraal? Tuleb siis, kui mulle mõni piisavalt mürgine mõte pähe kargab. Seni üritan olukorraga niisama leppida, liikudes ettevaatlikult mööda seinaääri ja hoides uut deebetkaarti hellalt oma higises pihus.

01 aprill 2009

Не может быть!

Jõuan koju. Avan oma gee-meil-boksi. Muude reklaampostituste seas on ka CV Keskuse kiri. Vaatan, mis sõnumeid tööpakkumiste portaal mulle sedakorda saadab (esiteks olen ma uudishimulik ja teiseks on tänases majandusolukorras mõistlik end tööturul toimuvaga kursis hoida). Ja näed, siin ta ongi! CV Keskuse usinad inimesed on välja mõelnud tööturu küsitluse. Küsitlus ise ei ole pikk - ainult kümme küsimust ja fantaseerimiseks eriti võimalusi ei anta. Nii ma otsustangi, et annaks oma panuse CV Keskuse tööturu-uuringusse. Kõikse esimeses punktis küsitakse mu käest:
"Millises valdkonnas Sa töötad?" Valikvastused on antud rippmenüüs. Loen seda kolm korda. Ja ei usu oma silmi:


Sellest nimekirjast on midagi olulist puudu. Või on EHITUS tänaseks see sõna, mis enam isegi trükimusta ei kannata ning monitori hoobilt pimedaks lööb? Heakene küll, selle, et personalispetsialistid headel aastatel inseneriharidusega inimesed isehakanud kinnisvarageeniustega ühte patta panid, võiks teatud mööndustega kanda eestlaste haige huumorimeele arvele, aga kes on see tüüp, kes on teinud järelduse, et kui suurem kogus kinnisvaraga hangeldavaid tüüpe on orbiidilt kadunud, ei ole ka insenere enam olemas? Ma ei püüagi seoseid otsida, sest antud juhtum ületab arvatavasti minu analüüsivõime piirid.

CV Keskuse kiuste olen ma endiselt elus ja täie tervise juures. Ja kes ei usu, see võib tulla 1.mail Viljandi järvejooksule. Mina olen igatahes stardis.

Eelnev jutt on sulatõsi. Aprillinaljaks ongi aeg nagunii juba liiga hiline.

Muru loomine. Vt ka - raua needmine / hiiretips läks putru keetma / minu esimesed triibulised

Oh neid murumõtteid küll, mis mind viimastel aastatel kevadeti tabanud on! Siiani pole asi mõtetest kaugemale jõudnud, sest kogu värske...