Postitused

Kuvatud on kuupäeva aprill, 2009 postitused

"Kõik lõppes nii, nagu kõigi sotsialistliku realismi reeglite järgi pidigi lõppema"

Tsitaadi allikas: Arkadi Vaksbergi elulooromaan „Aleksandra Kollontai. Revolutsiooni valküür“. Leidsin selle mõni aeg tagasi Rahva Raamatu poest allahinnatud teoste hulgast. Samast saadud Benjamin Franklini elulugu on veel lugemata.
Minu teadmised Kollontaist enne selle raamatu lugemist olid .... minimaalsed. Üks väga paljudest nimedest, mis nõukaaegsetest ajalooõpikutest vilksamisi läbi libises. Maailma esimene naissuursaadik. (Isegi seda MAAILMA-tiitlit ma tegelikult ei mäletanud. Suursaadiku staatust küll.) Erakordne naine, erakordne elu. Ning selle taustal hargnev lugu sellest, mis sündis kuuendikul maakerast läinud sajandi esimesel poolel. Ohtralt tsitaate kirjadest ja päevikutest, lisaks teadaolevat ajaloolist tausta ning selle puudumisel paaris kohas ka pisut spekulatsioone. Jah, paljudel tema hilisematel tegudel oli tugevasti küljes ellujäämissoovi hõng (aeg-ajalt mõtlen, et hilisemad põlvkonnad ei saa toonastest hirmudest kunagi päriselt aru). Ilmselt niivõrd mitte iseenda, k…

Vahel on lihtsalt valus

Kujutis
Kolme päeva kroonika. Fragmentaarselt.

Ilus oleks ju alustuseks mäletada, kuidas laupäeval esimest korda elus ümber Viljandi järve joostud sai. Tegelikult oligi ilus. Teel Viljandisse sattusime tõsise lumesaju epitsentrisse. Nähtavus oli nullilähedane. Maa oli valge. Jooksult tulles paistis taas päike ja kogu lumi oli läinud juba kõige kaduva teed. Meil õnnestus loomulikult mingi eriline killer-rada valida, aga finišisse jõudes olime siiski kenasti ühes tükis ja mitte üleliia surnud. Kuna Viljandi staadion oli kiivalt suletud, jäid kiirendused sedakorda ära. Vanaisa sünnipäeva ei saa sealjuures samuti unustada.

Edasi enam nii ilus ei ole. Lõpuks jõudis see kätte. See hetk, kus numbrid pandi paberile ja saabus aeg valikuteks. (Tell me again why I don't like Mondays). Et siis määramata ajani 60% koormusega või ... alternatiiv on teadagi mis. Millegipärast ei olnud ma sugugi üllatunud. Võiks isegi öelda, et mulle meeldis, kuidas seda ettepanekut esitleti. Täiesti faktipõhiselt ehk numb…

Ühe kolossaalse jalajälje anatoomia

Kujutis
Tänase Tartu Postimehe artiklis oli link ühele vahvale kalkulaatorile. Näpud sügelesid ja siin see sooritus on:


Maailma keskmise tulemusega - mis on tundmatute, aga autoriteetsete allikate arvates 2,1 globaalset hektarit ühe persooni kohta - kõrvutamisel on mu saavutus üüüü...sna kole. (Sest selles võistluses suurema punktisumma eest kõvemat aplausi ja medalit ei teeni). Eesti keskmisega - 6,5 hektarit - võrreldes on aga arenguruumi omajagu. Ja lõpuks ma lihtsalt PIDIN selle ankeedi demonteerima.

Kodu. Ilma süvaanalüüsitagi on selge, et üksinda elavad inimesed on üks suurimaid potentsiaalse ökokatastroofi algallikaid. (Seda ütles koheselt mu sisetunne. Ja mul on enamasti õigus.) Tõestus: kodu-rubriigist teenisin ausate vastustega 1.39 hektarit. Kahekesi elades oleksin teeninud sama asja eest ainult 0.73 hektarit ehk pea poole vähem. Katse-eksituse meetodil tegin kindlaks, et nimelt leibkonna arvukus mõjutas enim lõpptulemust. -0.66 punkti kujutletava kaaselaja eest.
Ja repliigi korras no…

Krediitkaardiga supiköögis

Näh, muude hilisemate teravate elamuste kõrval ununes sootuks. Kuidas ma terve töönädala jagu oma lõunase supi eest krediitkaardiga maksma olin sunnitud. Ühel ilusal päeval saadan sellesinatse postituse ekstraheeritud jäägi Swedbanki (-bange, -banka?).

Enne reedeõhtust sulkatrenni hüppasin eesootavale nädalavahetusele mõeldes veinipoest läbi. Praktiline põhjus oli ka - rida veine, mida supermarketi lettidelt ei leia, oli soodushinnaga müügis. Plastrahadega - deebetkaart, veinipoe kliendikaart - vehklemise käigus õnnestus üks neist (arvake, kumb) poodi jätta. Selle tõsiasja avastasin alles pea ööpäev hiljem. Otse loomulikult sain oma kaardi veinipoest tagasi. Ja ei osanud kahtlustatagi, et sellega midagi halvasti võiks olla. Pühapäeva õhtul Rimis selgus, et sealne aparaat mu kaarti millegipärast ei aktsepteeri. Kontrollisin kodus, kas internetipanka on mingeid seletavaid sõnumeid jäetud. Nothing.
Lootus, et jama kaardiga oli ühekordne, kustus esmaspäeval, kui üritasin sellega Lõunakas su…

Не может быть!

Kujutis
Jõuan koju. Avan oma gee-meil-boksi. Muude reklaampostituste seas on ka CV Keskuse kiri. Vaatan, mis sõnumeid tööpakkumiste portaal mulle sedakorda saadab (esiteks olen ma uudishimulik ja teiseks on tänases majandusolukorras mõistlik end tööturul toimuvaga kursis hoida). Ja näed, siin ta ongi! CV Keskuse usinad inimesed on välja mõelnud tööturu küsitluse. Küsitlus ise ei ole pikk - ainult kümme küsimust ja fantaseerimiseks eriti võimalusi ei anta. Nii ma otsustangi, et annaks oma panuse CV Keskuse tööturu-uuringusse. Kõikse esimeses punktis küsitakse mu käest:
"Millises valdkonnas Sa töötad?" Valikvastused on antud rippmenüüs. Loen seda kolm korda. Ja ei usu oma silmi:


Sellest nimekirjast on midagi olulist puudu. Või on EHITUS tänaseks see sõna, mis enam isegi trükimusta ei kannata ning monitori hoobilt pimedaks lööb? Heakene küll, selle, et personalispetsialistid headel aastatel inseneriharidusega inimesed isehakanud kinnisvarageeniustega ühte patta panid, võiks teatud mööndu…