Kolme päeva kroonika. Fragmentaarselt.
Ilus oleks ju alustuseks mäletada, kuidas laupäeval esimest korda elus ümber Viljandi järve joostud sai. Tegelikult oligi ilus. Teel Viljandisse sattusime tõsise lumesaju epitsentrisse. Nähtavus oli nullilähedane. Maa oli valge. Jooksult tulles paistis taas päike ja kogu lumi oli läinud juba kõige kaduva teed. Meil õnnestus loomulikult mingi eriline killer-rada valida, aga finišisse jõudes olime siiski kenasti ühes tükis ja mitte üleliia surnud. Kuna Viljandi staadion oli kiivalt suletud, jäid kiirendused sedakorda ära. Vanaisa sünnipäeva ei saa sealjuures samuti unustada.
Edasi enam nii ilus ei ole. Lõpuks jõudis see kätte. See hetk, kus numbrid pandi paberile ja saabus aeg valikuteks. (Tell me again why I don't like Mondays). Et siis määramata ajani 60% koormusega või ... alternatiiv on teadagi mis. Millegipärast ei olnud ma sugugi üllatunud. Võiks isegi öelda, et mulle meeldis, kuidas seda ettepanekut esitleti. Täiesti faktipõhiselt ehk numbritele tuginedes. Rahulikult. Vormistuse eest annan maksimumhinde. Mis sisu puudutab, siis - hea, et see, mis õhus oli, lõpuks ära tuli. Mina jään selle kuuekümnega ka ellu. Muidugi kui need tüübid, kes pumba juures on, lähema paari aasta jooksul krooni devalveerima ei hakka. Sel juhul tuleb vist kõigest hoolimata kusagile sõbralikuma kliimaga piirkonda emigreeruda :P
Läheb hullemaks. Korteriühistu koosolek õhtul. Lubasin, et lähen sinna kohale. Vaat see on üks sellist sorti huumor, mis mulle sugugi peale ei lähe. Koguneb keldrisse kari tüüpe, kes valju häält teevad ja oma ninast kaugemale ei näe (ühesõnaga - võidab see, kes kiiremini reageerib ja kõvemini karjub). Päris kibe oli kuulda, et isegi ettepanekut uurida välja, milliseid toetusi ja kui suures ulatuses on korterelamu renoveerimiseks võimalik taotleda, ei võetud arutamisekski. Hirm ainuüksi mõtte ees laenu võtta on nii suur, et isegi numbreid paberil ei taheta vaadata. See-eest tegi üks imbetsill ettepaneku jagada igakuine püsimakse kaheks - remondifondi makse korteri suurust arvestades (ruutmeetri kohta) ja püsikulud (valdavalt palgad ja natuke hooldust) võrdselt kõigi korterite vahel sõltumata nende suurusest. See mõte õnnestus mul õnneks maha materdada. Väga keeruline on teha midagi selgeks inimestele, kes oma otsustes ei toetu mitte faktidele, vaid emotsioonidele. Ja paar korda oli tunne, et kohe läheb kakluseks. Kõrvalt vaadates väga haige värk. Ja vabandatagu mind, kui ma eelnevas lõigus silte kleepima kippusin. Mul on lihtsalt selektiivne valulävi.
Kõik asjad, mida me muuta saame, on väikesed asjad. Aga üks hea inimene läks läinud nädalal igavikku. Seda ei saa muuta. Teda saab mäletada. Aga valus on ikkagi.
Ilus oleks ju alustuseks mäletada, kuidas laupäeval esimest korda elus ümber Viljandi järve joostud sai. Tegelikult oligi ilus. Teel Viljandisse sattusime tõsise lumesaju epitsentrisse. Nähtavus oli nullilähedane. Maa oli valge. Jooksult tulles paistis taas päike ja kogu lumi oli läinud juba kõige kaduva teed. Meil õnnestus loomulikult mingi eriline killer-rada valida, aga finišisse jõudes olime siiski kenasti ühes tükis ja mitte üleliia surnud. Kuna Viljandi staadion oli kiivalt suletud, jäid kiirendused sedakorda ära. Vanaisa sünnipäeva ei saa sealjuures samuti unustada.
Edasi enam nii ilus ei ole. Lõpuks jõudis see kätte. See hetk, kus numbrid pandi paberile ja saabus aeg valikuteks. (Tell me again why I don't like Mondays). Et siis määramata ajani 60% koormusega või ... alternatiiv on teadagi mis. Millegipärast ei olnud ma sugugi üllatunud. Võiks isegi öelda, et mulle meeldis, kuidas seda ettepanekut esitleti. Täiesti faktipõhiselt ehk numbritele tuginedes. Rahulikult. Vormistuse eest annan maksimumhinde. Mis sisu puudutab, siis - hea, et see, mis õhus oli, lõpuks ära tuli. Mina jään selle kuuekümnega ka ellu. Muidugi kui need tüübid, kes pumba juures on, lähema paari aasta jooksul krooni devalveerima ei hakka. Sel juhul tuleb vist kõigest hoolimata kusagile sõbralikuma kliimaga piirkonda emigreeruda :P
Läheb hullemaks. Korteriühistu koosolek õhtul. Lubasin, et lähen sinna kohale. Vaat see on üks sellist sorti huumor, mis mulle sugugi peale ei lähe. Koguneb keldrisse kari tüüpe, kes valju häält teevad ja oma ninast kaugemale ei näe (ühesõnaga - võidab see, kes kiiremini reageerib ja kõvemini karjub). Päris kibe oli kuulda, et isegi ettepanekut uurida välja, milliseid toetusi ja kui suures ulatuses on korterelamu renoveerimiseks võimalik taotleda, ei võetud arutamisekski. Hirm ainuüksi mõtte ees laenu võtta on nii suur, et isegi numbreid paberil ei taheta vaadata. See-eest tegi üks imbetsill ettepaneku jagada igakuine püsimakse kaheks - remondifondi makse korteri suurust arvestades (ruutmeetri kohta) ja püsikulud (valdavalt palgad ja natuke hooldust) võrdselt kõigi korterite vahel sõltumata nende suurusest. See mõte õnnestus mul õnneks maha materdada. Väga keeruline on teha midagi selgeks inimestele, kes oma otsustes ei toetu mitte faktidele, vaid emotsioonidele. Ja paar korda oli tunne, et kohe läheb kakluseks. Kõrvalt vaadates väga haige värk. Ja vabandatagu mind, kui ma eelnevas lõigus silte kleepima kippusin. Mul on lihtsalt selektiivne valulävi.
Kõik asjad, mida me muuta saame, on väikesed asjad. Aga üks hea inimene läks läinud nädalal igavikku. Seda ei saa muuta. Teda saab mäletada. Aga valus on ikkagi.
1 kommentaar:
V2ga ilus pilt on... Ja mina teadsin ka seda inimest. Nii et jagan kurbust. :(
Postita kommentaar