13 aprill 2009

Krediitkaardiga supiköögis


Näh, muude hilisemate teravate elamuste kõrval ununes sootuks. Kuidas ma terve töönädala jagu oma lõunase supi eest krediitkaardiga maksma olin sunnitud. Ühel ilusal päeval saadan sellesinatse postituse ekstraheeritud jäägi Swedbanki (-bange, -banka?).

Enne reedeõhtust sulkatrenni hüppasin eesootavale nädalavahetusele mõeldes veinipoest läbi. Praktiline põhjus oli ka - rida veine, mida supermarketi lettidelt ei leia, oli soodushinnaga müügis. Plastrahadega - deebetkaart, veinipoe kliendikaart - vehklemise käigus õnnestus üks neist (arvake, kumb) poodi jätta. Selle tõsiasja avastasin alles pea ööpäev hiljem. Otse loomulikult sain oma kaardi veinipoest tagasi. Ja ei osanud kahtlustatagi, et sellega midagi halvasti võiks olla. Pühapäeva õhtul Rimis selgus, et sealne aparaat mu kaarti millegipärast ei aktsepteeri. Kontrollisin kodus, kas internetipanka on mingeid seletavaid sõnumeid jäetud. Nothing.

Lootus, et jama kaardiga oli ühekordne, kustus esmaspäeval, kui üritasin sellega Lõunakas sularaha välja võtta. Õnneks oli kohalik pangakontor otse automaadi kõrval. Vestluse käigus telleriga koorus jupphaaval välja olukorra tragikoomika ning ühtlasi panga teenimisvõimalused sellelt.

Lühidalt:
- keegi kolmas inimene helistas panka ja sulges mu kaardi;
- kaardi sulgemisest mind (kaardi omanikku) loomulikult ei informeeritud (kel veel siiani oli illusioon, et kliendi kontakte võiks kasutada ka kliendile olulise teabe edastamiseks - unustage ära. Neid kasutatakse ainult pangale vajalike, aga kliendi jaoks enamasti tarbetute teenuste kaelamäärimiseks);
- võimalik on tellida uus deebetkaart. See maksab 30 krooni ja selle tegemine võtab aega ühe nädala;
- kuni uue kaardi valmimiseni pakub pank ajutist pangakaarti. Selle saab kätte kohe ja see maksab 30 krooni;
- pangast sularaha väljavõtmine maksab sõltumata väljavõetavast rahasummast samuti 30 krooni (Lõunaka kontor aga sularahaga ei arvelda, selleks tuleb sõita .... kusagile mujale);
- krediitkaardiga automaadist sularaha väljavõtmine maksab 30 krooni pluss 2,5% väljavõetavalt summalt.

Ma ei saanud küll päriselt pihta, mis maagiline number see 30 õigupoolest on ja kuidas seda kalkuleeritakse. Sestap ma kahte korda seda pangale maksta ei tahtnudki. Nõnda ma käisingi nädalapäevad krediitkaardiga lõunal. Piinlik oli küll, aga mis sa hädaga ikka teed. Minu lõunane supp maksab veel alla 30 krooni.

Ja nüüd grande finale mu kaardisaagale. Mõned päevad hiljem selgus, et kolmas inimene ehk veinipoe omanik ei palunud pangal sugugi mu kaarti sulgeda. Heauskse kodanikuna helistas ta panka, esitles ennast ja palus mulle kui kaardiomanikule teatada, et unustatud kaart ootab mind endiselt tema poes. Sest ta eeldas, et pangal on mu kontaktandmed olemas ja nõnda jõuab info kaardi kadumisest minuni kõige operatiivsemalt.

Loo moraal? Tuleb siis, kui mulle mõni piisavalt mürgine mõte pähe kargab. Seni üritan olukorraga niisama leppida, liikudes ettevaatlikult mööda seinaääri ja hoides uut deebetkaarti hellalt oma higises pihus.

Kommentaare ei ole:

Jumalat ei olnud täna kodus

Kuidas see nüüd oligi - kui inimene peab plaane, siis jumal naerab. Mina joonistasin endale selle nädalavahetuse MTB-matkaks enda arust täit...