17 mai 2021

Jumalat ei olnud täna kodus

Kuidas see nüüd oligi - kui inimene peab plaane, siis jumal naerab. Mina joonistasin endale selle nädalavahetuse MTB-matkaks enda arust täitsa toreda teekonna maha, kokku umbes 83 kilomeetrit. Ja oligi tegelikult tore, väikeste lisanditega muidugi. Üllatusi peakokalt, kui kulinaarses keeles öelda. 

Eesmärk oli jõuda Mosina vesiveskisse ja sealt pärast koju tagasi ka. Aga muidugi mitte otse, vaid ikka ümber igasugu huvitavate nurkade. Ja no roads, if possible

Kodunt Nõgiaruni kulges kõik kenasti. Siis aga magasin muidugi maha selle koha, kust oleks pidanud esimest korda metsa keerama. Mis kehvasti, see uuesti! Ületasin Rõhu-Tõravere tee ja jätkasin metsas. Kaardi järgi oli seal TEE. Või noh, teelaadne toode. Päriselus oli kõik ja rohkemgi veel. Mingist kohast olid harvesterikangelased üle käinud. Siis tuli kõrges heinas sõita. Paar korda läksin valesti ka. Sest see tee oli kohati ikka suhteliselt kujuteldav. Lõpuks, kui teoreetiliselt oleks pidanud kohe-kohe suurest jamast pääsema, käisin veel korda kolm erinevaid rohtu- ja rämpsukasvanud radu proovimas. Ja andsin loobumisvõidu. Tulin maanteele tagasi ja läksin järgmisest kruusakast paremale. Mul oli ju ometigi vaja sinna Keeri järveni jõuda! Alguses oli kõik ilus. Siis oli mingil hetkel teel ees silt "Eravaldus". Aga kuna sellega ei kaasnenud mingeid muid keelavaid märke, sõitsin sealt läbi. Kuni järgmise tähiseni, mis teatas vägagi ühemõtteliselt "Sõidu keeld". Jalgrattaga jalutama hakata ei olnud veel tahtmist. Ei vedanud. Pöörasin otsa ümber ja krõbistasin vaikselt suure tee peale tagasi. Elasin üle esimese koerarünnaku (minu suurim hirm üksi rattaga sõites ON KOERAD). Varem või hiljem pidi see juhtuma. Õnneks oli isend pigem väiksemapoolne ja mul kergelt allamäge minek ja otsustasin, et seekord kinni pidama ei hakka. Koer andis mõne aja pärast alla. Pulsi sain üles, lõigutrenni tehtud. 

Esimene peatus: Meeri mõis. Nukralt hüljatu, evakuatsiooniredel katuseservast eemale turritamas. Juurdeehitus - valgest silikaattellisest võimla - oli veelgi kurvemas seisus. Varisemisohtlikud kohad lintidega piiratud, ümbrus klaasikildude ja naadiväljaga palistatud. 


Edasi sai natuke allamäge sõita. Esimene Elva jõe forsseerimine toimus kusagil Tabuli kandis. Purdeni jõudmiseks oli vaja jupike mööda heinamaad sõita. 


Pärast jõeületust oli tee vormistatud sellise mõnusa jämeda ja lahtise killustikuga. Siin ei olnud muud varianti, kui lihtsalt hoog sisse ja võimalikult suure kiirusega jamast läbi sõita. On helgemaid hetki olnud.

Aga sihtmärk polnud enam kaugel. Austa detsembrimatkadega olen korduvalt Mosinal käinud, nii et tee, kuigi seekord vastupidises suunas, oli tuttav. Perenaine õgvendas mootorsaega sirelipõõsast ja uuris, kas peaks rattamatkajatele midagi pakkuma ka. Olin üllatunud ja oletasin, et see oleks tore, kuigi inimestel on ilmselt matkale tulles söök-jook kaasas. Turnisin üle purrete (ma ei ole veel nii osav, et nendest astmetest rattaga üle sõita), sõin pool hematogeeni ja tegin mõnes suvised klõpsud vahusest veest ka, sedakorda ILMA jalgrattata:


Edasi oli teekond tuttav, aga metsarajale pööramise magasin otse loomulikult jälle maha. Preemiaks sain peotäie lisa-tõusumeetreid. Enne Vapramäele jõudmist - sama! Lisaks oli emake loodus rajale mõned männid langetanud, mida minu kaardil jällegi ei olnud:


Ja laskumise lõpp oli ikka väga-väga äkilise nurga all. Ei hakanud hüppeid sooritama, tulin jälle kombekalt rattalt maha. Teisel pool silda olid koroonaikkest vabanevad rahvahulgad kogunenud vete pääle einestama:


Ma ei ole veendunud, et see viimane rajalõik mu teekonnale eriti lisaväärtust andis. Peale teadmise, et kui ikka rajal on puud ees, siis pigem eeldatakse, et sa sealt läbi ronima ei hakka. 

Vapramäelt tiiruga läbi, üle Valga maantee ja tagasitee läks kiira-käära ja üles-alla mööda erineva suurusega kruusateid. Kauneid vaateid oli külluslikult, mõne koha peal oli ilusti kinnisõidetud tee - ainult vajuta, siis jälle lahtine jämeda kiviga kruus ja mõne koha peal trepistüles -trepistalla reljeefi ka. Ükski koer mind enam ei rünnanud. Ühel hetkel ületasin Elva-Karijärve tee ja sealt edasi oli pikk sirge ja vääga tüütu lahtise kruusa lõik, mis viis välja Elva-Puhja vahelisele teele. Esimene Kavilda ürgoru ületus sel hooajal sai ka tehtud! Enne Puhja jõudmist pöörasin uuesti paremale, sest Garmin käskis. Kiitus rajameistrile, kes selle lõigu välja valis! Kitsas käänuline säästuasfaldiga lõik oli peale "raputamerandmeidhoolimataamordist" kruusa puhas lust ja lillepidu. 

Ja siis jõudsin hüljatud Kavilda õigeusu kiriku juurde. See paistab Viljandi maanteel sõites ka hästi ära, aga ma ei ole varem kordagi veel sinna sisse pööranud. Sildid hoiatavad varingute eest ja kaks puidust kuplit lagunevad külitsi kiriku tagumisel küljel. 




Kiriku katus on nii hõre, et päike paistab sealt rõõmsalt läbi. Kellegi käsi on lävepakule asetanud üksiku  küünla. Aga tundub, et jumalat ei ole vist täna kodus.


Kiriku juurest saadab rajameister mind mööda Vana-Kavilda teed otsejoones alla. Nii suure hooga, et vaevu saan enne silda pidama. Et seejärel ennast taas teistpidi orupõhjast üles pressida. 


Aga ega see retk veel sellega läbi olnud. Üle Viljandi maantee ja edasi Rämsile. Siis Ulilasse - alla jõe äärde, kus on värske moega paadisadam ja sealt edasi katsun endiselt kella-kaardi järgi mööda jõekallast sillani jõuda. Jällegi on eraomanik just-just enne sihtmärgini jõudmist raja kinni pannud. Ja silla on tõkkepuuga sulgenud Tootsi Turvas! No sealt hiilisin hoolimata turvakaamerast ikka läbi. Päris maailmalõppu ehk sohu sõitma ei hakanud. Polnud piisavalt huvitav. Ulila suveaiast põikasin pärast ka läbi ja seejärel ei olnudki eriti rohkem valikuid, kui see üks ja ainus suure maantee lõik kuni Rõhuni, kust sai jälle kergendatult kruusale keerata. 

Kokku sai 91,4 kilomeetrit igasugu teid ja radu, asfaldist võsa ja risuni, suurima rõõmuga. Tõsusmeetreid tuli 560. Mingil arusaamatul hetkel olin suutnud oma roomiktraktorist isegi 42,3 km/h välja vändata. Mis seal ikka, uus isiklik! Õhtuse Cava Aparaaditehase hoovis teenisin igatahes sajaga välja. 




15 mai 2021

Äikesevarju

 

Veider maailm, veidrad inimesed sees. Või siis ka mitte nii väga veidrad. Sotsiopaadid, sitapead, sarisõimajad. Õnneks nad ei domineeri. Ja endiselt kehtib reegel - las klähvib, ära tee väljagi. Hammustada ta nagunii ei julge.

Esmaspäeval tõi kuller mulle paki. Ma ei olnud päris kindlasti midagi tellinud. Aga siis tuli mulle meelde - need on Madli raamatud, mis ta eelmise aasta novembris laevaga Hiinast Belgiasse saatis. Eestisse ei saanud saata, sest need oleksid saatja kohapealsel puudumisel be default kõikide maksude alla läinud. Maksud oleks tulnud ära maksta ja kunagi, kui Madli ise oleks Eestisse jõudnud ja hunniku pabereid täitnud, tõestamaks, et tegemist on tema isikliku pruugitud varaga, oleks selle raha ka kunagi ehk tagasi saanud. Isiklike asjade saatmisel Hiinast Belgiasse selliseid asju inimestega ei tehta. Ja Belgiast Eestisse saatmisel samuti mitte, sest mõlemad riigid kuuluvad Euroopa Liitu. Nii et see oli win-win situatsioon, mis sest, et pool aastat hiljem. 

Üks raamatutest, mis selle pakiga tagasi tuli, oli "Serafima ja Bogdan", mille ma kunagi Madlile kinkisin ja Hiina saatsin. Järgmisel päeval tuli uudis, et Vahur Afanasjev on surnud. 

Nädal oli muidu ka kuidagi hektiline. Meie majale paigaldati uus välisuks. Pioneerijuht pasundas listis iga piuksu puhul ja lõpuks tuli "meremeeste nali" ka ära, nagu üks headest naabritest tabavalt täheldas. Päris aastat selle ukse vahetusega ei läinudki. Isegi "kasutusloa saamiseks mittevajalikud tööd", mille hulka kuulusid näiteks vana ukseava suuremaks tegemine, uksele luku ja sulguri paigaldamine, avaümbruse taastamine ja viimistlustööd, said tänu kaasomanike jõupingutustele ja rahalisele toetusele tehtud. Ahjaa, mis puudutab ava suuremaks tegemist, siis ainus põhjus, miks ukse vahetamist nõuti, oli see, et vaba ava ei olnud nii lai, kui evakuatsiooni väljapääsu ava pidanuks olema. Nagu kõik taibukad inimesed eelneva teksti põhjal on juba mõistnud, ei olnud ava suuremaks tegemine laiema ukse paigaldamiseks tegelikult vajalik. Pioneerijuhi arvates vähemalt mitte. 

Teisipäeva õhtul oli mul viimane soome keele tund. Meil oli hästi tore noor õpetaja. Kuna grupp oli pisike, oli kõigil võimalik päris palju rääkida. Mis oli hea. Päris keeleoskuseni on muidugi pikk tee minna. 

Reede hommikul pingutasin jooksmisega üle. Nädala sees olid hirmus palavad ilmad, kolmapäeva õhtul käisin Dendropargis jooksmas ja jaksu ei olnud mitte üks raas. Tegin siis 5+5, jooksulõigud tempokamad ja kõnnipausid vahele. Ilmselt oli ka nädalavahetus omajagu jalgades - 25 km maastikujooksu ja pea 80 km baigiga erinevatel teedel. No ja reede hommikul olin kuuest üleval ja arvasin, et teeks siis juba natuke pikema tiiru kui tavaliselt. Mis oli viga. Sest esimeses pooles oli päris korralik vastutuul. Ja siis ma tundsin, et parema jala sisekülje lihaste kinnituskohad on ka valulikud. Kokku tuli pea 13 km jooksu ja pärastlõunane peavalu. 

Täna võtsin ilma suuremate süümekateta puhkepäeva. Taevas oli taamal kogu aeg ähvardavalt tume. Windy ütles, et tuleb ida poole suunduda, siis on väiksem tõenäosus vihmaga pihta saada. Sõitsin Järvseljale. mis on Tartu poolt vaadates ikkagi suhteliselt maailma lõpus. Seal oli küll mingi üritus käimas, aga inimesi oli ikkagi väga-väga vähe, võiks öelda, et neid peaaegu polnudki. Nii ma siis matkasingi, suvises äikese-eelses lämbes tuulevaikuses, kaugelt kostmas kõuekõma. Ihuüksinda. Mitte siiski päris, linde-loomi oli ikkagi liikvel. Sääski muidugi ka, need saatanad ei lasknud kusagile pikemalt peatuma jääda. Ja kägu kukkus nii, nagu elaksin ma igavesti. Keset 230-aastaseid mände.







Muud ei olnudki öelda. Seekord. Homme on uus päev. 



27 aprill 2021

Surnud vihmaussid lendavad sel kevadel eriti kõrgelt

Pühapäeva hommik. Ilm on jäine nagu tavaliselt viimasel ajal. Vähemalt hetkel (veel) ei saja. Ja mul on plaan. 

Kuna olen nüüd igatepidi maastikukindla jalgratta omanik, siis on mul võimalus sõita põhimõtteliselt igal pool. Asfaldil väga ei tahaks, aga seda päriselt vältida ei saa, kui sõitu kodunt alustada. 

Täna on siis plaanis Tartu Rattamatkade esimene etapp. Eile sai selle nädala jooksunorm kuhjaga täis, sestap on käes see hetk, kui tuleb üks kaherattalistest sõpradest jalutama viia. Joonistan plotaroute's teekonna maha, ja minek ongi. Esmalt Haage paisjärv, siis tiir ümber Külitse paisjärve - ikka seda serva pidi, kuhu ma varem sattunud ei ole. Seejärel Külitsele, kus järgmine sihtmärk on Ropka paisjärv (mida rahvas tunneb pigem Külitse järve nime all). Sildid teeveerel paluvad konnade suhtes tähelepanelikud olla:


Mina ühtegi isendit teed ületamas ei kohta. Kellaaeg on varajane, küllap naudivad koos perega pühapäevahommikuiseid pannkooke. 

Tagasitee saab natuke suurema tiiruga, et Rahinge järv ka ikka ringi sisse mahuks. Tempo on rahulik ja jalad hakkavad külmetama. Lõpupoole, lagedal, saan ka vastutuult tunda. 

MTB-ga on see kehv lugu, et iga sõidu järel tuleb temaga pessu minna. Mul survepesurit ei ole, asja ajavad ära harjad-lapid ja leige vesi pesukausis. Seekord on ratas kaetud surnud vihmausside tükkidega. Neid on suht igal pool. Maanteerattaga ma küll sellist pilti ei mäleta, kuigi olen sellega nii hullult kõva äikesevihma alla jäänud ja loomulikult ka märjal asfaldil sõitnud. Kas on erakordselt hea vihmaussiaasta või on mu MTB lihtsalt erakordne ussimagnet, ei teagi. Likvideerin neid lihajäänuseid ja pähe tuleb igasuguseid huvitavaid mõtteid. Näiteks - kuidas veganid pärast vihma rattaga sõita saavad? Kas pigistavad silma kinni või korjavad tee puhtaks? Või kui loom on surnud, siis on täitsa OK temast sujuvalt üle sõita? Eriti kui on tegemist iseäranis rangete veganitega - näiteks sellistega, kes ka mett ei söö, sest see on saadud mesilaste piinamise tulemusena? Who knows ....

Ja siis meenub mulle veel esimene ülikooli-aasta. Jutud käisid, et rebaste ristimisel on tavaks vihmausside söömine. Taibukad bio rebased ei lasknud end sellest häirida, vaid tegid hoopis asjakohaseid ettevalmistusi. Valguline ollus on ju täitsa OK süüa, aga kes see ikka niiväga mulda süüa tahab. Nii saadetigi vihmaussid enne taldrikule jõudmist mõneks ajaks mullatoidult ümber kohupiimatoidule. 

Tänasesse päeva tagasi tulles. Kõik vihmaussijäänused tagasi looduse ringkäiku suunatud, ratas pestud ja kuivatatud. Igaks juhuks kontrollin tahavaatepeeglist tagumise kehapoole seisukorda - no palju seda pori siis seekord rõivile jõudnud on, ja kas tuleb suurem pesu või mitte. Ja oh üllatust, kui avastan, et üks suhteliselt rammus ussilaip on matka käigus maandunud rattapükste tagumiku ülemisele kolmandikule. Sellest viimasest mõttest sai postituse pealkiri. Poleks surnud vihmausse, ma siin teile ei kirjutaks täna. 


11 aprill 2021

Poriärevus

 Viisin oma uue kullakese metsa jalutama. Tunne oli - nagu iga uue seikluse eel - ärev, natuke pelutav ja selline habras.


Esimese jalutuskäigu tegime Tartu Maratoni rajal, algusega Elvast. See algus oli ikka päris hull (minu peas) - nagu istuks päris esimest korda sadulasse. Kuidas ma need maastikuklotsid kinni saan ... ja nad on hoopis teises kohas .... ja siis on vaja pidurilinki vajutada, kui tegelikult oli vaja raskemat käiku ... oot-oot, kas need amordid on nüüd sees või väljas? Ja üleüldse, kuidas ma korraga nii kõrgel istun? 

Ja siis on veel suur poriärevus. Mis siis, kui ma ei suuda mülkast läbi sõita ja kukun lihtsalt pori sisse külili? Ja laskumistel on sõrmed ikka ärevalt pidurilinkidel (reminder: Eestis ei ole ju mägesid!) .

Mis siis päriselt oli? Paar porikohta olid jah, ebameeldivad. Aga selle ratta kummid on nii laiad ja sügava mustriga, et päriselus kukkumisohuga võidelda ei tulnud. Jalgades niipalju jõudu veel ilmselt ei ole kui tavaliselt, aga nendest aukudest läbivajutamiseks piisas. Tagumiku sain igatahes mudaseks. 

Muidu oli tore. Erakordselt palju liblikaid, mitte liiga palju inimesi ja mitte ainsamatki kurja koera. Paisu juures jäi mu teekond pooleli. Otsustasin, et ei hakka kohe esimesel korral rattakingadega ümarpalgil turnima. Ma tulin ju jalutama!


Tegelikult mõtlesin juba eilsel jooksuringil, et miks ma näsiniint veel näinud ei ole. Hirmsasti tahaks, ta peaks ju juba õitsema. Õitsebki, täna siis nägin:


Nüüd on mul uus soov - homseks oleks vaba päeva vaja ....



10 aprill 2021

Ilus oled, isamaa …

 


Jooksin täna oma tavalist metsaringi. Mitte päris tavalist siiski - kuna olud on iga nädalaga paremaks läinud, tegin seekord tavarajast ka paar spontaanset kõrvalepõiget. Oli vihma, oli päikest, isegi suts rahet ja tugev tuul. Õnneks pakkus mets viimase eest enamasti kaitset. Umbjärv oli endiselt jääs, Viti järv peaaegu jäävaba, lund oli ainult üksikutes kohtades teeveeres. Metsaalune on juba sinililli täis, nädal tagasi leidsin ainult paar eksemplari. Nii et kevad tuleb, vahet pole, kuidas, ta tuleb ikkagi.

Rahulik tempo lasi omi mõtteid mõelda. Ilmast ja inimestest. Näiteks seda, kuidas teha vahet sotsiopaadil ja siiral ullikesel. Meie väikeses kortermajas on üks esimesest liigist isend tegutsemas ja temaga on päris keeruline hakkama saada. Tüüp on suutnud päris palju kurja korda saata – ei teagi, kas (paha)tahtlikkusest või on ta ikka tõepoolest lihtsalt süüdimatu loll. Kuna ma olen pidanud juba korda mitu tema paska kokku korjama, tekib aeg-ajalt vastupandamatu soov see rusikas käsi taskust välja võtta ja tegelasele kümnesse lajatada. Jah, ma tean, et sellest ei oleks kasu. Juba väiksemagi vihje peale ja isegi sellistes olukordades, kus tegelikult vihjet ei olegi, läheb „preili“ hüsteeriasse ja hakkab jalgu trampima. Ja kõik teised on kodurahu huvides viisakad ja ettevaatlikud. Preili on jutumärkides sellepärast, et tegemist on meesterahvaga. Tõsi ta on, me oleme lasknud tal ennast lollitada, kaasa arvatud mina, uskunud libekeelset juttu ja võltspositiivset poosi. Ja oleme selle eest kooliraha maksnud, enam rohkem maksta ei tahaks.

Muidugi jäi rajalt kõrvale pöörates mu teele järjekordne RMK raielank. Vaatasin seda ülesküntud uudismaad (osa päris värske, osa ilmselt umbes tunamullune) ja mõtlesin kangelastele. Vanasti oli Pavel Kortšagin ja „Kuidas karastus teras“. Tänapäeval on RMK ja kliimakangelased. Eesti keele seletav sõnaraamat annab sõnale „kangelane“ kolm erinevat tõlgendust:

Kangelane on kas erakordse mehisuse, vapruse poolest silmapaistev isik; millegagi silmatorkav ja üldist tähelepanu äratav isik või siis hoopis kunstiteose keskne tegelaskuju; peategelane.

Vikipeedia definitsioon on hoopis huvitav:  „Kangelane või kangelanna on silmapaistva mehisuse või naiselikkuse poolest tuntud isik, kes on riskides teiste hüvanguks toime pannud erakordse teo ning mida teised on ka täheldanud. Erakordselt vapraid inimesi nimetatakse eesti keeles samuti sangariteks.“

Ega ei ole vist eriti vahet enam jah, kas tegemist on meheliku või mehise ülesastumisega. Kuna naised ju mehised olla ei saa ja omadussõna „naisene“ ei ole veel leiutatud, siis ajab seni asja ära sõna „naiselikkus“. Et ikka sooline võrdõiguslikkus oleks ilusti tagatud. RMK saab aga kohe miinuspunkti selle eest, et kliimakangelannasid püünele ei tõsteta. See ei kõlba kohe kuidagi!

Ma võiks siit juttu edasi kerida oma öökapil seisva hiiglasliku telliskivi manu, mille kaanel on pealkiri „Valitsuse maja“ ja mida ma juba paar kuud õhtuti enne und loen (enamasti olen ma muidugi niipalju väsinud, et lugemisest ei tule eriti midagi välja). Aga loed ja mõtled, kui vähe tegelikult inimkond on muutunud. Ainult asju nimetatakse teiste nimedega ja aktiivsetel lollidel on võimalus oma lollust sotsiaalmeedia abil suurematele inimhulkadele eksponeerida.

Veel mõtlesin ma meistritele. Seletav sõnaraamat ütleb, et meister on väljapaistvate erialaste teadmiste ja oskustega isik või siis üldisemalt - omal alal kõrgtaseme saavutanud isik. 

Et saada meistriks, on vaja annet, pühendumust ja töökust. Meistriks saamine võtab aega. Ja meistrit tuntakse tema töö järgi.

Ma ei tea, kas kangelane on etem kui meister või vastupidi.

Meistrit ei tohiks mõõta tema kvalifikatsiooni tõestavate paberite kuhja paksuse järgi, vaid ikka selle järgi, kui hästi ta oma tööd teeb. Pole vist saladus, et paber kannatab kõike. Kangelaseks tehakse, meistriks saadakse. Mõni meediakangelane võib olla (suur)meister valetamises ja manipuleerimises. Kas ta ka midagi muud teha oskab, ei tea.



05 aprill 2021

Mõnikord ma mõtlen .... liiga palju

Seekord siis subjektiivne nädalaringvaade väikese filosoofilise finessiga. 

Ühel ilusal hommikul üllatas mister Google mind pildialbumiga "Keset Metsa".

Päriselt ka, üllatas. Ma ju tean ise ka, et olen selline metsapoole-tegelane. Või siis suisa "metsaline", nagu üks mu elukaaslastest mind kunagi klassifitseerinud on. 

Kuna ma ei ole maailma kõige staažikam nutitelefoni kasutaja, siis kõiki unikaalseid metsahetki selles albumis ei olnud. Kaugeltki mitte kõiki. Ja kindlasti mitte kõige olulisemaid. Näiteks neid, mil ma oma isaga koos metsas käisin, kui ta Eesti meetaimestikku kaardistas. Või ülikooliaegseid praksipilte. Ega ka Mesoameerika džunglipilte, mis mul tegelikult kirjutuslaua ülemises parempoolses sahtlis välisel kõvakettal talletatud on. 

Metsaalbum Mr Google valitud järjekorras on siis selline. Jaanuar 2017:

Päris kindel ei ole, aga see klõps on tehtud vist kusagil Kanepi kandis. Miks ma seal ringi kooserdasin, enam ei mäleta. Ilmselt olin toiduotsinguil:


Järgmine klõps tuleb üheksa kuud hiljem ja sootuks teistelt laiuskraadidelt, mandritest rääkimata:

Mulle tegelikult oleks meeldinud, et see oleks mangroovisoo kusagil New Orleansi lähistel. Ma arvan, et tegelikult oligi. Uskudes albumi loonud meediumi, on pilt võetud Tallahassees, Florida pealinnas. No ei ole! Aga on kaks mälestust, mis mulle selle fotoga seostuvad. Esimene, Laura's Plantation enne New Orleansi jõudmist. Lugu sellest, mida tähendas elu puuvillakasvandustes ja mida tähendas elu suhkrurookasvandustes. Ja Laura Locoul Gore raamat "Memories of the Old Plantation Home". Peale selle, paadiretk New Orleansi soodesse. Ma ei olnud selle ettevõtmise suurim fänn algusest peale. Loodusesse minek on minu jaoks vägagi intiimne ettevõtmine, mitte paadiretk koos lärmakate Ameerika turistidega, kes vaimustuvad viineritega toidetavatest alligaatoritest. Mulle meeldib looduses olla nähtamatu. Et rohkem näha. 

Kolmas valitud foto oli sootuks teistsugusest metsast. Stone Forest, Yunnani provints, Hiina, aasta 2018: 

See ei ole kindlasti parim pilt sellest kivimetsast. Üks veel:

Maailm on üks veider paik. Hiina ei ole erand. Rahvuspargi sissepääs paarisaja meetri raadiuseses on üle ujutatud uskumatute inimmassiividega. Võtad jalad selga, lähed viissada+ meetrit eemale ja võid matkata pika päeva hingelistki kohtamata. Täielik imedemaa! 

Seejärel tuleme tagasi Eestisse.Vormsi saar, juuli 2019. See on nüüd minu valik:

Kummaline küll, aga olin Vormsil üldse täiesti esimest korda. See oli omas mõttes täiesti erakordne reis, mis algas Laura Pergolizzi kontserdiga Haapsalus (ülimalt emotsionaalne!), jätkus vihmase-tuulise Vormsi saarega, jätkus Tallinna-lähedase südamliku sünnipäevapeoga ja kulmineerus Laulupeoga, kuhu pääsemine oli seiklus omaette ... Missugune müstiline suvi!

Järgmine mets on septembrist 2019. Olin just läbinud Ironmani võistluse Itaalias. Ainuüksi see teekond ise on hoopis teine ja palju pikem jutt. Meil oli plaanis hoopis teistsugune reis, kui lõpuks välja tuli. Aga siiski, kusagil mägedes voolas vesi ja õitsesid alpikannid:

 


Libisedes märkamatult ja valutult läbi esimese koroonakevade, jõuame aasta 2020 uskumatult sooja ja leebesse jaanipäeva. Valitud vaade Ida-Virumaalt:

Nüüd võtan tugevama õigusega vaba voli ja lisan kaadri augustikuiselt tiirult ümber Jussi järvede:

Meil oli Kolga mõisas kursuse kokkutulek. Teisel päeval, tagasiteel Tartusse, võtsime ette selle Jussi-matka. Ma ei tea isegi, kuidas ma sinna varem sattunud polnud. Kanarbiku õitsemise kuldaeg oli küll möödas, aga sooja, külluslikku, sügiseselt küpset silmailu pakkus see maastik lahkelt. Sügisel, Eesti Maastiku Maratoni joostes sattusin jälle samadele radadele.

Ilmselgelt käisin ma aastal 2020 natuke liiga palju metsas. Sestap jättis guugel märkimisväärselt palju kauneid kaadreid täiesti tähelepanuta ja hüppas jaanipäevast hoobilt jõuludesse. Kütiorus matkasime napilt enne seda, kui lumi PÄRISELT maha tuli:

Lõpuks siis Taliharja Vanakurja radadel, jaanuar 2021, nädal enne, kui päris kurjaks kätte läks. Ohepalu oosid, oi-oi kui ilusad:


Nädal hiljem, päriselt teel:


See on senini üks ägedamaid võistlusi, mida ma läbinud olen. Täiuslik talveromantika öise metsaga tagasiteel ja võistlusjärgne tünnisaun vaatega lumisele järvele. #issandkuiilus


Jättes taaskord vahele terve rea eriti ägedaid metsa- ja võsaseiklusi, lõpetab Mr Google oma metsalood märtsi alguses toimunud Tarvasjõe forsseerimisega:

Mul oleks veel paljugi siia lisada, aga see on hoopis teine lugu. Ma ei ole ka antud juhul varjanud, et highlight' ide osas olen ma tehnoloogiahiiglasega enamasti erineval arvamusel. Aga mina talle enda oma peale ei suru. 

Läinud nädalavahetusel olin, nagu ikka, keset metsa. 



28 märts 2021

Liigume loogeldes loojangu poole

Esimest korda oma elus olen sattunud ENNE SOORITUST rambivalgusesse. Jah, mõistusega võttes, ma tean, et see on tavaline turundusvõte - kuigi konkreetsel juhul ei ole tegemist millegi TAVALISEGA, aga siiski ..... 

Nüüd siis, detailidesse süvenemata, seisus kohustab. Laupäeva hommikul seisin esikus ja kaalusin ühes käes naeltega, teises tavalisi maastikususse. Mõistus ütles - võta naelad! Süda ütles - sa saad tavalistega ka hakkama, kui hull see ikka olla saab!

Ehk siis tavaline laupäev ja Elva jõe ürgoru matkarada, joostes. Oli igatahes pigem jäärada, vahel ka veerada, nende kahe vahel mudarada ja juurikarada. Näiteks:


 

Või siis: 


Aga sellest hoolimata - või justnimelt tänu vaheldusrikkale rajakattele, mis kiiruse maha tõmbas - oli väga mõnus jooks. Metsas ongi lihtsam joosta kui asfaldil. Üllatusena läks lõpp tõusvas tempos. 

Pühapäevaks tõsisemaid plaane polnud. Kuna ilm oli soe, siis õhtuks sobis jalutuskäik Emajõe ääres:




Aga naelad pesin puhtaks, talvesaapad ka. Panin karpi ja suveks hoiule. Loodetavasti saavad Hawaii poisid mu maastikuratta ka nädala alguses ära seadistatud. Peale seda ma enam metsast välja ei tule. 

21 märts 2021

Tervitused vabadusvõitlejatele, väikese vihjega

 Kevade alguse müttasime seekord metsas maha. Või päris Põrgus, kui kevade saabumise hetke sõna-sõnalt võtta. Hoolimata tavalisest Eesti ilmast (kõik neli aastaaega ühes päevas, välja arvatud suvi) oli igatepidi äge päev. 

Ja siis, õhtul, läbi tiheneva tuisu, tagasi (virtuaal)reaalsusesse. Mis, nagu selgus, oli sedakorda autoprotest - kõigi nende Eesti inimeste vastu, kes järjekindlalt teevad kõik selleks, et sellestsinatsest katkuajast võimalikult kiirest ja väheste kahjudega välja tulla. 

Me ei saa ilmselt kunagi nii kaugele - isegi kloonimise teel mitte - et meie seas ei liiguks ringi peotäit statistilisi idioote. Ja võib-olla ei olekski vaja nendega nii hirmsasti võidelda. Äkki on isegi hea, et nad on meie silme all kui elav meeldetuletus sellest, kui mitmekesine on issanda loomaaed. 

Aga no päriselt, vabadusvõitlejad?!?! 

Kui te tunnete tungi vabaduse eest võidelda - siis äkki teete seda näiteks hoopis Põhja-Koreas. Seal on päris kindlasti vabadust kõvasti vähem kui Eestis või Euroopas. Saaks rohkem, kõvemini ja päriselt võidelda, mitte autoklaasi tagant lipulehvitamisega võitlemist parodeerida. 

Kogu ülejäänud maailm oleks tänulik. 

28 veebruar 2021

Koroonika vol 1

Emake loodus ongi tegelikult suurim kunstnik ever. Ja see ei ole isegi maitseküsimus, mille üle kaklema peaks. See lihtsalt ongi nii ja punkt.

Neid hetki, mil tahaks valju häälega hüüda -  #issandkuiilus -, on viimase aasta jooksul olnud lugemata arv kordi. Mul oleks vist hääl püsivalt ära, kui ma tegelikult ka sellele ilule nii häälekalt reageeriksin. Hääl on aga alles, järelikult olen oma tunded enam-vähem vaka all hoidnud. 

15.aprill.
Lumi tuli maha ja valgeks läks maa. Tali jäi ikka üldiselt taevasse ja suusad kuuri. 

10.mai ehk lugu sellest, kuidas ma toidukullerit üritasin minema saata. Ta oli õnneks järjekindel. Nii jõudis emadepäeva tort ka minu lauale. Otse Hiinast.

25.mai.
Õunapuud õitsevad. 

Jaanipäeva kuumus. Ida-Virumaa 2.0.





4.juuli.
Ma tean küll, kes neid oravaid kasvatas. Aga ei ütle :)

... ja läheb edasi ...




Jumalat ei olnud täna kodus

Kuidas see nüüd oligi - kui inimene peab plaane, siis jumal naerab. Mina joonistasin endale selle nädalavahetuse MTB-matkaks enda arust täit...