Pühapäeva hommik. Ilm on jäine nagu tavaliselt viimasel ajal. Vähemalt hetkel (veel) ei saja. Ja mul on plaan.
Kuna olen nüüd igatepidi maastikukindla jalgratta omanik, siis on mul võimalus sõita põhimõtteliselt igal pool. Asfaldil väga ei tahaks, aga seda päriselt vältida ei saa, kui sõitu kodunt alustada.
Täna on siis plaanis Tartu Rattamatkade esimene etapp. Eile sai selle nädala jooksunorm kuhjaga täis, sestap on käes see hetk, kui tuleb üks kaherattalistest sõpradest jalutama viia. Joonistan plotaroute's teekonna maha, ja minek ongi. Esmalt Haage paisjärv, siis tiir ümber Külitse paisjärve - ikka seda serva pidi, kuhu ma varem sattunud ei ole. Seejärel Külitsele, kus järgmine sihtmärk on Ropka paisjärv (mida rahvas tunneb pigem Külitse järve nime all). Sildid teeveerel paluvad konnade suhtes tähelepanelikud olla:
Mina ühtegi isendit teed ületamas ei kohta. Kellaaeg on varajane, küllap naudivad koos perega pühapäevahommikuiseid pannkooke.
Tagasitee saab natuke suurema tiiruga, et Rahinge järv ka ikka ringi sisse mahuks. Tempo on rahulik ja jalad hakkavad külmetama. Lõpupoole, lagedal, saan ka vastutuult tunda.
MTB-ga on see kehv lugu, et iga sõidu järel tuleb temaga pessu minna. Mul survepesurit ei ole, asja ajavad ära harjad-lapid ja leige vesi pesukausis. Seekord on ratas kaetud surnud vihmausside tükkidega. Neid on suht igal pool. Maanteerattaga ma küll sellist pilti ei mäleta, kuigi olen sellega nii hullult kõva äikesevihma alla jäänud ja loomulikult ka märjal asfaldil sõitnud. Kas on erakordselt hea vihmaussiaasta või on mu MTB lihtsalt erakordne ussimagnet, ei teagi. Likvideerin neid lihajäänuseid ja pähe tuleb igasuguseid huvitavaid mõtteid. Näiteks - kuidas veganid pärast vihma rattaga sõita saavad? Kas pigistavad silma kinni või korjavad tee puhtaks? Või kui loom on surnud, siis on täitsa OK temast sujuvalt üle sõita? Eriti kui on tegemist iseäranis rangete veganitega - näiteks sellistega, kes ka mett ei söö, sest see on saadud mesilaste piinamise tulemusena? Who knows ....
Ja siis meenub mulle veel esimene ülikooli-aasta. Jutud käisid, et rebaste ristimisel on tavaks vihmausside söömine. Taibukad bio rebased ei lasknud end sellest häirida, vaid tegid hoopis asjakohaseid ettevalmistusi. Valguline ollus on ju täitsa OK süüa, aga kes see ikka niiväga mulda süüa tahab. Nii saadetigi vihmaussid enne taldrikule jõudmist mõneks ajaks mullatoidult ümber kohupiimatoidule.
Tänasesse päeva tagasi tulles. Kõik vihmaussijäänused tagasi looduse ringkäiku suunatud, ratas pestud ja kuivatatud. Igaks juhuks kontrollin tahavaatepeeglist tagumise kehapoole seisukorda - no palju seda pori siis seekord rõivile jõudnud on, ja kas tuleb suurem pesu või mitte. Ja oh üllatust, kui avastan, et üks suhteliselt rammus ussilaip on matka käigus maandunud rattapükste tagumiku ülemisele kolmandikule. Sellest viimasest mõttest sai postituse pealkiri. Poleks surnud vihmausse, ma siin teile ei kirjutaks täna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar