Ilus oled, isamaa …

 

Jooksin täna oma tavalist metsaringi. Mitte päris tavalist siiski - kuna olud on iga nädalaga paremaks läinud, tegin seekord tavarajast ka paar spontaanset kõrvalepõiget. Oli vihma, oli päikest, isegi suts rahet ja tugev tuul. Õnneks pakkus mets viimase eest enamasti kaitset. Umbjärv oli endiselt jääs, Viti järv peaaegu jäävaba, lund oli ainult üksikutes kohtades teeveeres. Metsaalune on juba sinililli täis, nädal tagasi leidsin ainult paar eksemplari. Nii et kevad tuleb, vahet pole, kuidas, ta tuleb ikkagi.

Rahulik tempo lasi omi mõtteid mõelda. Ilmast ja inimestest. Näiteks seda, kuidas teha vahet sotsiopaadil ja siiral ullikesel. Meie väikeses kortermajas on üks esimesest liigist isend tegutsemas ja temaga on päris keeruline hakkama saada. Tüüp on suutnud päris palju kurja korda saata – ei teagi, kas (paha)tahtlikkusest või on ta ikka tõepoolest lihtsalt süüdimatu loll. Kuna ma olen pidanud juba korda mitu tema paska kokku korjama, tekib aeg-ajalt vastupandamatu soov see rusikas käsi taskust välja võtta ja tegelasele kümnesse lajatada. Jah, ma tean, et sellest ei oleks kasu. Juba väiksemagi vihje peale ja isegi sellistes olukordades, kus tegelikult vihjet ei olegi, läheb „preili“ hüsteeriasse ja hakkab jalgu trampima. Ja kõik teised on kodurahu huvides viisakad ja ettevaatlikud. Preili on jutumärkides sellepärast, et tegemist on meesterahvaga. Tõsi ta on, me oleme lasknud tal ennast lollitada, kaasa arvatud mina, uskunud libekeelset juttu ja võltspositiivset poosi. Ja oleme selle eest kooliraha maksnud, enam rohkem maksta ei tahaks.

Muidugi jäi rajalt kõrvale pöörates mu teele järjekordne RMK raielank. Vaatasin seda ülesküntud uudismaad (osa päris värske, osa ilmselt umbes tunamullune) ja mõtlesin kangelastele. Vanasti oli Pavel Kortšagin ja „Kuidas karastus teras“. Tänapäeval on RMK ja kliimakangelased. Eesti keele seletav sõnaraamat annab sõnale „kangelane“ kolm erinevat tõlgendust:

Kangelane on kas erakordse mehisuse, vapruse poolest silmapaistev isik; millegagi silmatorkav ja üldist tähelepanu äratav isik või siis hoopis kunstiteose keskne tegelaskuju; peategelane.

Vikipeedia definitsioon on hoopis huvitav:  „Kangelane või kangelanna on silmapaistva mehisuse või naiselikkuse poolest tuntud isik, kes on riskides teiste hüvanguks toime pannud erakordse teo ning mida teised on ka täheldanud. Erakordselt vapraid inimesi nimetatakse eesti keeles samuti sangariteks.“

Ega ei ole vist eriti vahet enam jah, kas tegemist on meheliku või mehise ülesastumisega. Kuna naised ju mehised olla ei saa ja omadussõna „naisene“ ei ole veel leiutatud, siis ajab seni asja ära sõna „naiselikkus“. Et ikka sooline võrdõiguslikkus oleks ilusti tagatud. RMK saab aga kohe miinuspunkti selle eest, et kliimakangelannasid püünele ei tõsteta. See ei kõlba kohe kuidagi!

Ma võiks siit juttu edasi kerida oma öökapil seisva hiiglasliku telliskivi manu, mille kaanel on pealkiri „Valitsuse maja“ ja mida ma juba paar kuud õhtuti enne und loen (enamasti olen ma muidugi niipalju väsinud, et lugemisest ei tule eriti midagi välja). Aga loed ja mõtled, kui vähe tegelikult inimkond on muutunud. Ainult asju nimetatakse teiste nimedega ja aktiivsetel lollidel on võimalus oma lollust sotsiaalmeedia abil suurematele inimhulkadele eksponeerida.

Veel mõtlesin ma meistritele. Seletav sõnaraamat ütleb, et meister on väljapaistvate erialaste teadmiste ja oskustega isik või siis üldisemalt - omal alal kõrgtaseme saavutanud isik. 

Et saada meistriks, on vaja annet, pühendumust ja töökust. Meistriks saamine võtab aega. Ja meistrit tuntakse tema töö järgi.

Ma ei tea, kas kangelane on etem kui meister või vastupidi.

Meistrit ei tohiks mõõta tema kvalifikatsiooni tõestavate paberite kuhja paksuse järgi, vaid ikka selle järgi, kui hästi ta oma tööd teeb. Pole vist saladus, et paber kannatab kõike. Kangelaseks tehakse, meistriks saadakse. Mõni meediakangelane võib olla (suur)meister valetamises ja manipuleerimises. Kas ta ka midagi muud teha oskab, ei tea.