Mõnikord ma mõtlen .... liiga palju

Seekord siis subjektiivne nädalaringvaade väikese filosoofilise finessiga. 

Ühel ilusal hommikul üllatas mister Google mind pildialbumiga "Keset Metsa".

Päriselt ka, üllatas. Ma ju tean ise ka, et olen selline metsapoole-tegelane. Või siis suisa "metsaline", nagu üks mu elukaaslastest mind kunagi klassifitseerinud on. 

Kuna ma ei ole maailma kõige staažikam nutitelefoni kasutaja, siis kõiki unikaalseid metsahetki selles albumis ei olnud. Kaugeltki mitte kõiki. Ja kindlasti mitte kõige olulisemaid. Näiteks neid, mil ma oma isaga koos metsas käisin, kui ta Eesti meetaimestikku kaardistas. Või ülikooliaegseid praksipilte. Ega ka Mesoameerika džunglipilte, mis mul tegelikult kirjutuslaua ülemises parempoolses sahtlis välisel kõvakettal talletatud on. 

Metsaalbum Mr Google valitud järjekorras on siis selline. Jaanuar 2017:

Päris kindel ei ole, aga see klõps on tehtud vist kusagil Kanepi kandis. Miks ma seal ringi kooserdasin, enam ei mäleta. Ilmselt olin toiduotsinguil:

Järgmine klõps tuleb üheksa kuud hiljem ja sootuks teistelt laiuskraadidelt, mandritest rääkimata:

Mulle tegelikult oleks meeldinud, et see oleks mangroovisoo kusagil New Orleansi lähistel. Ma arvan, et tegelikult oligi. Uskudes albumi loonud meediumi, on pilt võetud Tallahassees, Florida pealinnas. No ei ole! Aga on kaks mälestust, mis mulle selle fotoga seostuvad. Esimene, Laura's Plantation enne New Orleansi jõudmist. Lugu sellest, mida tähendas elu puuvillakasvandustes ja mida tähendas elu suhkrurookasvandustes. Ja Laura Locoul Gore raamat "Memories of the Old Plantation Home". Peale selle, paadiretk New Orleansi soodesse. Ma ei olnud selle ettevõtmise suurim fänn algusest peale. Loodusesse minek on minu jaoks vägagi intiimne ettevõtmine, mitte paadiretk koos lärmakate Ameerika turistidega, kes vaimustuvad viineritega toidetavatest alligaatoritest. Mulle meeldib looduses olla nähtamatu. Et rohkem näha. 

Kolmas valitud foto oli sootuks teistsugusest metsast. Stone Forest, Yunnani provints, Hiina, aasta 2018: 

See ei ole kindlasti parim pilt sellest kivimetsast. Üks veel:

Maailm on üks veider paik. Hiina ei ole erand. Rahvuspargi sissepääs paarisaja meetri raadiuseses on üle ujutatud uskumatute inimmassiividega. Võtad jalad selga, lähed viissada+ meetrit eemale ja võid matkata pika päeva hingelistki kohtamata. Täielik imedemaa! 

Seejärel tuleme tagasi Eestisse.Vormsi saar, juuli 2019. See on nüüd minu valik:

Kummaline küll, aga olin Vormsil üldse täiesti esimest korda. See oli omas mõttes täiesti erakordne reis, mis algas Laura Pergolizzi kontserdiga Haapsalus (ülimalt emotsionaalne!), jätkus vihmase-tuulise Vormsi saarega, jätkus Tallinna-lähedase südamliku sünnipäevapeoga ja kulmineerus Laulupeoga, kuhu pääsemine oli seiklus omaette ... Missugune müstiline suvi!

Järgmine mets on septembrist 2019. Olin just läbinud Ironmani võistluse Itaalias. Ainuüksi see teekond ise on hoopis teine ja palju pikem jutt. Meil oli plaanis hoopis teistsugune reis, kui lõpuks välja tuli. Aga siiski, kusagil mägedes voolas vesi ja õitsesid alpikannid:

 

Libisedes märkamatult ja valutult läbi esimese koroonakevade, jõuame aasta 2020 uskumatult sooja ja leebesse jaanipäeva. Valitud vaade Ida-Virumaalt:

Nüüd võtan tugevama õigusega vaba voli ja lisan kaadri augustikuiselt tiirult ümber Jussi järvede:

Meil oli Kolga mõisas kursuse kokkutulek. Teisel päeval, tagasiteel Tartusse, võtsime ette selle Jussi-matka. Ma ei tea isegi, kuidas ma sinna varem sattunud polnud. Kanarbiku õitsemise kuldaeg oli küll möödas, aga sooja, külluslikku, sügiseselt küpset silmailu pakkus see maastik lahkelt. Sügisel, Eesti Maastiku Maratoni joostes sattusin jälle samadele radadele.

Ilmselgelt käisin ma aastal 2020 natuke liiga palju metsas. Sestap jättis guugel märkimisväärselt palju kauneid kaadreid täiesti tähelepanuta ja hüppas jaanipäevast hoobilt jõuludesse. Kütiorus matkasime napilt enne seda, kui lumi PÄRISELT maha tuli:

Lõpuks siis Taliharja Vanakurja radadel, jaanuar 2021, nädal enne, kui päris kurjaks kätte läks. Ohepalu oosid, oi-oi kui ilusad:

Nädal hiljem, päriselt teel:

See on senini üks ägedamaid võistlusi, mida ma läbinud olen. Täiuslik talveromantika öise metsaga tagasiteel ja võistlusjärgne tünnisaun vaatega lumisele järvele. #issandkuiilus

Jättes taaskord vahele terve rea eriti ägedaid metsa- ja võsaseiklusi, lõpetab Mr Google oma metsalood märtsi alguses toimunud Tarvasjõe forsseerimisega:

Mul oleks veel paljugi siia lisada, aga see on hoopis teine lugu. Ma ei ole ka antud juhul varjanud, et highlight' ide osas olen ma tehnoloogiahiiglasega enamasti erineval arvamusel. Aga mina talle enda oma peale ei suru. 

Läinud nädalavahetusel olin, nagu ikka, keset metsa.