Viisin oma uue kullakese metsa jalutama. Tunne oli - nagu iga uue seikluse eel - ärev, natuke pelutav ja selline habras.
Esimese jalutuskäigu tegime Tartu Maratoni rajal, algusega Elvast. See algus oli ikka päris hull (minu peas) - nagu istuks päris esimest korda sadulasse. Kuidas ma need maastikuklotsid kinni saan ... ja nad on hoopis teises kohas .... ja siis on vaja pidurilinki vajutada, kui tegelikult oli vaja raskemat käiku ... oot-oot, kas need amordid on nüüd sees või väljas? Ja üleüldse, kuidas ma korraga nii kõrgel istun?
Ja siis on veel suur poriärevus. Mis siis, kui ma ei suuda mülkast läbi sõita ja kukun lihtsalt pori sisse külili? Ja laskumistel on sõrmed ikka ärevalt pidurilinkidel (reminder: Eestis ei ole ju mägesid!) .
Mis siis päriselt oli? Paar porikohta olid jah, ebameeldivad. Aga selle ratta kummid on nii laiad ja sügava mustriga, et päriselus kukkumisohuga võidelda ei tulnud. Jalgades niipalju jõudu veel ilmselt ei ole kui tavaliselt, aga nendest aukudest läbivajutamiseks piisas. Tagumiku sain igatahes mudaseks.
Muidu oli tore. Erakordselt palju liblikaid, mitte liiga palju inimesi ja mitte ainsamatki kurja koera. Paisu juures jäi mu teekond pooleli. Otsustasin, et ei hakka kohe esimesel korral rattakingadega ümarpalgil turnima. Ma tulin ju jalutama!
Tegelikult mõtlesin juba eilsel jooksuringil, et miks ma näsiniint veel näinud ei ole. Hirmsasti tahaks, ta peaks ju juba õitsema. Õitsebki, täna siis nägin:
Nüüd on mul uus soov - homseks oleks vaba päeva vaja ....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar