Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2009 postitused

88 pikka päeva

Kujutis
On möödunud mu viimasest postitusest Mitte et mul midagi öelda poleks On, ja vististi liigagi palju Täpselt 8 poolikut postitust Ja muid mõtteid
Nõnda palju, et korraga nagunii ei jaksa kirja panna Aga võiks ju Näituseks sellesuvine maailmalõpureis Route 888 Või augustibluus Haapsalus Head veinid Spordivigastused Vihkamise paraad Tartu Raekoja platsis neljapäeva õhtul Võistlusjärgsed pikad rajad läinud pühapäeval Auras Ja veel Uue veiniaasta algus ööl vastu 20.novembrit

Head uut aastat kõigile siis Põhjus alustada puhtalt lehelt Lubadusi ei anna Laisk olen Mõned asjad ei muutu kunagi :)

Tere tulemast aktsiaseltsi Eesti Vabariik

Appi. Kus on konkurentsiamet, mis monopoolseid ettevõtteid ohjeldama peaks?
Proloogiks madala pulsiga soojendusring nagu trennis tavaks. Ehk leidus tänases päevalehes ülimalt kenjaalse pealkirjaga artikkel. Lasin end häirida ja lugesin. Nagu tavaliselt, seisnes pealkirja ja sisu vaheline seos vaid visuaalselt sarnastes tähekombinatsioonides. Kuna ma olen iseendaga kokku leppinud, et ma triviaalse inimliku nõmedusega võitlemisele oma energiat ei kuluta, siis loo autor pääseb sedakorda virtuaalsest paremsirgest ja vähemalt kolmest kiirest jalahoobist (See pole kellegi jutt, et maaslamajat lüüa ei kõlba. Ega mina ei käskinud teil latti nõnda madalale lasta, et roomama peate.)
Miks ma seda lugesin? Sest mõnedki korrad on peast läbi lipsanud mõte, et Madli peaks USAs endale juhiload tegema. Näh, ja nüüd selgub, et polegi see vist niiväga lihtne nagu esmapilgul tundub. Minu tähelepanu köitis selles artiklis moodustis pealkirjaga Rahvastikuregister, kes ninatarga kitsetalle kombel meid kõiki …

Lootusetuks tunnistatud

Nõnda on kirja pandud. Kõigis nois graafikuis ja tabeleis, mille koormustestilt kaasa sain. Desorienteeruvast pealkirjast hoolimata võeti kõik näitajad kokku ülivõrdes. (Välja arvatud kehakaal ja vererõhk, mis jäid vaevu normi alumisele piirile.) Maksimaalse hapnikutarbimise numbri resümeeris tohter lausega "kui te veel mõned aastad sama taset suudate hoida, siis kvalifitseerute juba rahvusvahelisele tasemele". Ma peaksin vist selgest rõõmust särama nagu keskööpäike pilvitul ööl teispool polaarjoont. Aga teistpidine tõdemus, mis graafiku kõveraid vaadates kohale jõudis, kõneles hoopis sellest, et mu füüsilise keha arengu kõrghetked on juba ammu möödas. See keha on vanaks saanud ning need maagilised numbrid, millega tema vastupidavust mõõdetakse, ei kasva enam kunagi. Kui see lootusetult ei kõla, siis mis kõlab? Kõige hullem on see, et ma ei saa sinna midagi parata.

Järgneva looga lohutan kõiki "best before" tähtaja ületanud tüüpe, kes kõigest hoolimata pole treenimi…

Eriti moodne viievõistlus,

rõhuga sõnal ERITI. Kestab vähemalt kaks päeva ja koosneb järgmistest (spordi)aladest:

Esimene päev

Üks kuni kolm on triatlon. Kõigepealt 250 meetrit ujumist Peipsi järves, seejärel 14 kilomeetrit jalgrattal ning lõpuks 3,2 kilomeetrit jooksu. Elu esimese triatloni jaoks täiesti piisav kombinatsioon. Lisaks sain ma teada hulganisti põnevaid asju. Näituseks seda, et kui lasta ühekorraga vette kakskümmend seitse inimest, kes peavad ujudes läbima kolmnurgakujulise marsruudi, siis vähemalt juhul, kui läbitav vahemaa on ainult 250 meetrit pikk, ei saa miskist korralikust ujumisest rääkidagi. Märjaks sain küll suisa täiuslikult. Ja hooaja esimene avaveeujumine on ka kirjas.
Siis avastasin, et meestega on jalgrattasõidus üsna keeruline konkureerida. Enamus neist lihtsalt on rattal paremad. Lisaks on mõnel ka paremad rattad. Nojah, oma ratta rehvirõhku tuleks ka enne võistlust kontrollida, isegi sellistel jalgratastel, mis vaid nädal aega uued on. Ja sadul võiks järgmine kord natuke kõrgemal oll…

Offline. Inventuur.

Kujutis
Mullusui samal ajal sai mööda Eestit ringi rännatud.

Kivistunud kaunitar

Muuga mõis.

Lihtsalt Rakveres

Tarvas. Tumeda taeva taustal.

Leebe loomuga koduloom.

Tütrikud tule ääres

Sel aastal tuleb jaan teisiti. Telefoni lülitasin juba eila välja. Enne kui koristama hakkasin. Nüüdseks on isegi kõik tõugutõugu sallid (kirevad ja karvased) pesujärgselt teise tuppa saunalina pääle sirutatud.
Seoses koristus- ja korrastustöödega likvideerisin sellise tagasihoidlikuma kuhja vanu ajakirju. Tuleb välja, et ajakiri Anne alustas ilmumist Eesti Ekspressi lisana. Igatahes aastast 1997 on (olid) mul mõned numbrid olemas. Aga Stiil eksisteeris juba aastal 1991. Ja selle vahel olid õige mitu aastat isegi lõikelehed – viimsed vist sellelsamuselgi 97-ndal. Need lõiked olid küll sellised lihtsad (viisakalt väljendudes klassikalised, aga otsesõnu igavavõitu). Hiljem on need millegipärast ajaloo igavikku kadunud. Noh eks see ole vist seletatav ajakirja sihtgrupi selgema defineerimisega.

Välja arvatud need 90-ndate a…

Martlaaripaus, teokanüül ja kõik muud eriskummalised maailmaasjad

Madli andis suurusnumbrikombinatsioonile S-M uue tähenduse ja dimensiooni: sado-maso. Sellised kenad mõtted tulevad muidu normaalsetele inimestele pähe päälinnas. Tõlgendage kuidas soovite, minul isiklikult on selle numbrini veel kõvasti kasvuruumi. (Eelmine sõnavõtt oli seotud minu unistuste triatlonikostüümiga, millesse ma kindlasti enne pensionile minekut investeerida kavatsen. Muidugi juhul, kui nad toovad selleks ajaks turule ka suurusnumbri XS.)

Agu Sihvka kombel aru andes olid Tallinna-sõidu esmaseks eesmärgiks põhutõstmistalgud Tinni roo-maja (pange tähele, mitte roomaja!) ehitusel. Kuna aga vanajumal oli sedakorda vist lätlane või rootslane ja õnnistas meid (loodetavasti objektiivsetel põhjustel) nädala sees korralikult vihmaga, ei jõudnud põhupallid objektile ja ettevõtmine lükkus teadmata ajaks edasi. Aga mina olin muidugi jõudnud meid juba pühapäevasele Olümpiajooksule kirja panna, mistõttu oli tarvilik ikka Tallinna jõuda.

Meie imelised juhtumised Tallinna linnas algasid la…

Kas teie olete juba ümber Viljandi järve jooksnud?

Kujutis
Ja õige vastus on variant a - JAH! Teisi võimalusi ei hakka kirja panemagi. Kuna Urmas tõi juba eelmisel päeval ümbrikud meie rinnanumbritega Viljandist ära, saime suhteliselt hilja sõitma hakata. Peldikupeatus võsa vahel vahetult enne Viljandit, sest kohapealsetele kemmergutele pole mõtet loota - neid on alati liiga vähe. Kuna hommikune ilm tõotas palju päikest, vähe äikest ja mõõdukalt põhjakaarte tuuli, sai otsustatud lühema-vähema riietuse kasuks. Auto jätsime targu kilomeetri kaugusele staadionist. Stardipaika jõudsime alles minutit viis enne algust, lisaks lähenesime valelt küljelt ning jäime rahvamurrus suhteliselt sabaossa. Aega stardipaugu hetkest stardijooneni jõudmiseks kulus natuke alla minuti. Jooksmist meenutavaid liigutusi oli võimalik tunduvalt varem sooritama hakata kui SEB sügisjooksul, samas oli edasiliikumise tempo esialgu ... noh, suhteliselt aeglane ja hüplik. Huntaugu mäel sattusin korraks kõrvuti mehega, keda julgelt enam kui viisteist aastat kohanud pole. Vahe…

"Kõik lõppes nii, nagu kõigi sotsialistliku realismi reeglite järgi pidigi lõppema"

Tsitaadi allikas: Arkadi Vaksbergi elulooromaan „Aleksandra Kollontai. Revolutsiooni valküür“. Leidsin selle mõni aeg tagasi Rahva Raamatu poest allahinnatud teoste hulgast. Samast saadud Benjamin Franklini elulugu on veel lugemata.
Minu teadmised Kollontaist enne selle raamatu lugemist olid .... minimaalsed. Üks väga paljudest nimedest, mis nõukaaegsetest ajalooõpikutest vilksamisi läbi libises. Maailma esimene naissuursaadik. (Isegi seda MAAILMA-tiitlit ma tegelikult ei mäletanud. Suursaadiku staatust küll.) Erakordne naine, erakordne elu. Ning selle taustal hargnev lugu sellest, mis sündis kuuendikul maakerast läinud sajandi esimesel poolel. Ohtralt tsitaate kirjadest ja päevikutest, lisaks teadaolevat ajaloolist tausta ning selle puudumisel paaris kohas ka pisut spekulatsioone. Jah, paljudel tema hilisematel tegudel oli tugevasti küljes ellujäämissoovi hõng (aeg-ajalt mõtlen, et hilisemad põlvkonnad ei saa toonastest hirmudest kunagi päriselt aru). Ilmselt niivõrd mitte iseenda, k…

Vahel on lihtsalt valus

Kujutis
Kolme päeva kroonika. Fragmentaarselt.

Ilus oleks ju alustuseks mäletada, kuidas laupäeval esimest korda elus ümber Viljandi järve joostud sai. Tegelikult oligi ilus. Teel Viljandisse sattusime tõsise lumesaju epitsentrisse. Nähtavus oli nullilähedane. Maa oli valge. Jooksult tulles paistis taas päike ja kogu lumi oli läinud juba kõige kaduva teed. Meil õnnestus loomulikult mingi eriline killer-rada valida, aga finišisse jõudes olime siiski kenasti ühes tükis ja mitte üleliia surnud. Kuna Viljandi staadion oli kiivalt suletud, jäid kiirendused sedakorda ära. Vanaisa sünnipäeva ei saa sealjuures samuti unustada.

Edasi enam nii ilus ei ole. Lõpuks jõudis see kätte. See hetk, kus numbrid pandi paberile ja saabus aeg valikuteks. (Tell me again why I don't like Mondays). Et siis määramata ajani 60% koormusega või ... alternatiiv on teadagi mis. Millegipärast ei olnud ma sugugi üllatunud. Võiks isegi öelda, et mulle meeldis, kuidas seda ettepanekut esitleti. Täiesti faktipõhiselt ehk numb…

Ühe kolossaalse jalajälje anatoomia

Kujutis
Tänase Tartu Postimehe artiklis oli link ühele vahvale kalkulaatorile. Näpud sügelesid ja siin see sooritus on:


Maailma keskmise tulemusega - mis on tundmatute, aga autoriteetsete allikate arvates 2,1 globaalset hektarit ühe persooni kohta - kõrvutamisel on mu saavutus üüüü...sna kole. (Sest selles võistluses suurema punktisumma eest kõvemat aplausi ja medalit ei teeni). Eesti keskmisega - 6,5 hektarit - võrreldes on aga arenguruumi omajagu. Ja lõpuks ma lihtsalt PIDIN selle ankeedi demonteerima.

Kodu. Ilma süvaanalüüsitagi on selge, et üksinda elavad inimesed on üks suurimaid potentsiaalse ökokatastroofi algallikaid. (Seda ütles koheselt mu sisetunne. Ja mul on enamasti õigus.) Tõestus: kodu-rubriigist teenisin ausate vastustega 1.39 hektarit. Kahekesi elades oleksin teeninud sama asja eest ainult 0.73 hektarit ehk pea poole vähem. Katse-eksituse meetodil tegin kindlaks, et nimelt leibkonna arvukus mõjutas enim lõpptulemust. -0.66 punkti kujutletava kaaselaja eest.
Ja repliigi korras no…

Krediitkaardiga supiköögis

Näh, muude hilisemate teravate elamuste kõrval ununes sootuks. Kuidas ma terve töönädala jagu oma lõunase supi eest krediitkaardiga maksma olin sunnitud. Ühel ilusal päeval saadan sellesinatse postituse ekstraheeritud jäägi Swedbanki (-bange, -banka?).

Enne reedeõhtust sulkatrenni hüppasin eesootavale nädalavahetusele mõeldes veinipoest läbi. Praktiline põhjus oli ka - rida veine, mida supermarketi lettidelt ei leia, oli soodushinnaga müügis. Plastrahadega - deebetkaart, veinipoe kliendikaart - vehklemise käigus õnnestus üks neist (arvake, kumb) poodi jätta. Selle tõsiasja avastasin alles pea ööpäev hiljem. Otse loomulikult sain oma kaardi veinipoest tagasi. Ja ei osanud kahtlustatagi, et sellega midagi halvasti võiks olla. Pühapäeva õhtul Rimis selgus, et sealne aparaat mu kaarti millegipärast ei aktsepteeri. Kontrollisin kodus, kas internetipanka on mingeid seletavaid sõnumeid jäetud. Nothing.
Lootus, et jama kaardiga oli ühekordne, kustus esmaspäeval, kui üritasin sellega Lõunakas su…

Не может быть!

Kujutis
Jõuan koju. Avan oma gee-meil-boksi. Muude reklaampostituste seas on ka CV Keskuse kiri. Vaatan, mis sõnumeid tööpakkumiste portaal mulle sedakorda saadab (esiteks olen ma uudishimulik ja teiseks on tänases majandusolukorras mõistlik end tööturul toimuvaga kursis hoida). Ja näed, siin ta ongi! CV Keskuse usinad inimesed on välja mõelnud tööturu küsitluse. Küsitlus ise ei ole pikk - ainult kümme küsimust ja fantaseerimiseks eriti võimalusi ei anta. Nii ma otsustangi, et annaks oma panuse CV Keskuse tööturu-uuringusse. Kõikse esimeses punktis küsitakse mu käest:
"Millises valdkonnas Sa töötad?" Valikvastused on antud rippmenüüs. Loen seda kolm korda. Ja ei usu oma silmi:


Sellest nimekirjast on midagi olulist puudu. Või on EHITUS tänaseks see sõna, mis enam isegi trükimusta ei kannata ning monitori hoobilt pimedaks lööb? Heakene küll, selle, et personalispetsialistid headel aastatel inseneriharidusega inimesed isehakanud kinnisvarageeniustega ühte patta panid, võiks teatud mööndu…

Uruguai veinid. Eksootika ei pea olema elitaarne!

Neljapäeva õhtul sattusin jälle veine mekkima. Seekord oli see puhas uudishimu, mis mind kohale ajas. Prooviks Brasiilia, Mehhiko ja Uruguai veine? Rõõmuga! Jah, Mehhikos olles jäi mulle küll pigem mulje, et teab mis veinimaaga tegemist ei ole. Isegi soliidsemate kaupluste veiniriiuleil domineerisid Tšiili ning Hispaania päritolu joogid, sama pilt avanes restoranides ja veinibaarides (ühte taolist sai meeltesegaduses külastatud). Aga nende õlu oli see-eest täiesti korralik - kvaliteetne ja sõbraliku hinnaga. Täpsustuseks - minu Mehhiko piirdus sedakorda vaid Yucataniga.

Seekord läksid siis loosi kaks valget ja kolm punast veini. Mul on siinkohal kerge öelda - kui otsite teravat elamust ja tõeliselt tugeva karakteriga veine, otsige Uruguaist - sest elukutselised maaletoojad-kuuleviijad selle Lõuna-Ameerika riigi veine hulgi Eestimaa pinnale ei too. Pole ilmselt rentaabel. Peamiselt seepärast, et erinevalt Tšiili omadest Uruguai veinide eksporti ei doteerita. Esimesena proovitud Traversa…

Päeva küsimus?

Kujutis
Tänase Äripäeva online-väljaandes küsitakse lugejatelt:

Vastamine pole õnneks veel kohustuslikuks tehtud.

Hääletult

Mu arvuti kaotas hääle. Lihtsalt. Ja see ei ole seotud kerge külmetuse ega kiirelt lähenevate kevadvetega.

Ise arvan, et mind tõmmati alatult lohku eilse Apple QuickTime' installiga. Madli saatis mulle nimelt oma uue laulu kitarrisaate - aga tegi seda *.m4a formaadis. Ma tegelikult ei tea, kas see on tüüpiline 'hariliku ameeriklase' formaat või mitte, eriti arvestades seda, et laulu loojateks olid Singapurist tulnud jaapanlane ja Hong Kongi taustaga eestlane. Ühesõnaga, ma leidsin, et mõistlik on installida Apple' player, kuigi oleks võinud ka faili sobivasse formaati konverteerida.

Niikaua kui ma arvutit välja ei lülitanud, oli kõik korras. Täna aga avastasin üllatusega, et pilt on, aga häält pole. Kuigi pilt kinnitab, et hääl peaks täiesti olemas olema. Otse loomulikult proovisin heli esmalt taastada kõigi tuntud abivahendite ja meetoditega. Kõigepealt oma arvuti seadete kontroll, seejärel HP support, mis kulmineerus uue draiveri installiga. Tühjagi. Loomulikult tegin …

Tarvitses mul ainult korraks magama minna ....

Kujutis
... kui vanajumal otsustas ööpimeduse varjus tõelise maskeraadi korraldada. Vaat sedaviisi siis:







Selle peale britid vist nutaksid :P

Aga mida teeb üks õige eestlane? Otse loomulikult läheb oma autot hangest välja kaevama.

Juhuslik väljavõte heade asjade nimekirjast

Kujutis
Soovide puu täna õhtul ee-tee-vee-kahes. Ei oska mina seletada, mis selles filmis oli, aga midagi temas oli. Isegi poole pealt vaadatuna. No ei raatsinud enne pilku pildikastilt pöörata, kui story otsa sai.

Falling.Madli viimane laul, mille ta nagu tavaliselt rapidshare' üles riputanud on. Need 30 sekundit ootamist seal tasub kindla peale ära kannatada. Ja seejärel kuulata. Kusjuures see kõik on täiesti tasuta (nagu kõik parimad asjad siin ilmas).

Igati tore ettevõtmine pealkirjaga Free Hugs, mis läinud nädalal ka Tartusse jõudis. Madli on oma blogis sellest juba varem kõnelenud - lisatud on ka video. Nüüd on lõpuks ka Postimees sellest kirjutanud ning üks kommentaator on asja kenasti maakeelde ümber nimetanud - prii kalli :).

Ei saa taas ajakirjandusest üle ja ümber - tänase päeva tsitaat pärineb Postimehe intervjuust Olari Taaliga:
"Ütelda, et tõstame majanduse käima avaliku sektori palgatõusu abil, ...., on sama, nagu parun Münchhausen tõstab ennast juukseid pidi soost välja.&…

Kas te olete puudega?

Nõnda siis. Kes ütles, et e-Eesti ei toimi? Pärast pikka ja järjekindlat toimetamist frondil "minu kaks ainsamat põlve" jõudsin lõpuks Maarjamõisasse taastusraviarsti vastuvõtule. Ja kuna mul oli võimalus end sinna internetis regada, siis just seda ma tegingi. Esimene vastus tuli ruttu ja ütles lakooniliselt, et kuna "veebruaris on kõik ajad juba täis, proovige uuesti registreerida märtsikuuks alates 4.veebruarist". Või midagi sarnast. Aga järgmisel päeval tuli uus e-kiri, mis pakkus vastuvõttu juba 3.veebruaril. Tegelikult on see veebiregamine tore asi. Esmalt valid endale vajaliku ala või kogunisti tohtri välja ning lisaks loed üles nädalapäevad ja kellaajad, mis sulle sobivad. Ja ei mingit kohustuslikku Mozarti klaverikontserdi kuulamist registratuuri lakkamatult hõivatud telefoninumbrilt. Võrreldes eelmiste kogemustega olin mina igatahes ülimalt rahul. Ise veel mõtlesin, et kus see konks siis nüüd on. Sest kõik tundus kuidagi ebaloomulikult kiire ja lihtne. Läks…

Viimsepäevapostitus

Kujutis
Nii ongi selle aasta jaanuarikuu viimane päev õhtusse jõudmas (selgitamaks dramaatilise varjundiga pealkirja). Tõsistel teemadel peatuda ei viitsi. Ma pole õnneks teps mitte see persoon, kes ümberringi väidetavalt vohavat devalveerimishüsteeriat hirmsasti südamesse võtaks ja seda siis omas kastmes presenteeriks. No ei ole enam originaalseid ideid, ei ole. Keegi ei olegi ju öelnud, et elu on õiglane ja kõik inimesed on võrdsed.
Heakene küll, asjast ka. Tänu Helenile jõudsin läinud nädalavahetusel, täpsemalt laupäeval, esmakordselt Otepää MK-etapile. Naiste sõidu ajal oli meil raja veeres parim koht ever.
... ehk siis Justina Kowalczik (nr 50) on kohe-kohe möödumas Marit Bjoergenist (nr 48)Kahe sõidu vaheajal kobistasime tagasi suusastaadionile, et endale kava muretseda. Algajate värk, kohe selle peale ju ei mõelnud. Ühtlasi sai manustatud kaasasolevat hõõgveini (algselt alkovaba, aga töö käigus lisandus sinna ca 3x6 ml Jägermeistrit) ning nositud võileibu. Viis punkti Hansapangale lõkke…