Postitused

Kuvatud on kuupäeva jaanuar, 2008 postitused

Kõige alumine raamaturiiul

Inspiratsiooni andis mu vennanaine. Mu vennatütar käib nimelt teises klassis ning neile tilgutatakse jupikaupa kohustusliku kirjanduse loetelu. Nii tuligi mu meilile nimekiri (tervelt!) kolmest raamatust, mida vajalik lugeda on. Tuvastasin kiirelt, et need kõik peaksid kusagil olemas olema – aga kus täpselt, polnud halli aimugi. Maal on meil hästi palju raamatuid, linnas ka omajagu. Olen mina neid ühest kohast teise tassinud, ja Madli niisamuti. Isegi ei mäleta täpselt, mis kuskohas asub. Kuna esmakordne riiulite läbilappamine osutus suhteliselt tüütuks, siis arvasin, et võiks vähemalt Tartu-korteris asuvad üllitised miskitmoodi katalogiseerida. Alustasin altpoolt. Valge raamaturiiuli alumist rida pole keegi arvatavasti pikemat aega liigutanud. Seal on mul sellised õhukesed pehmete kaantega lasteraamatud, kõik erinevas formaadis, alates imepisikestest, märkmiku suurustest ja lõpetades sellistega, mis A4-stki suuremad. Ja neid on palju. Lugesin kokku täpselt 126 üllitist, pluss veel pi…

Tõde tervelt 20%

Kujutis
You Are A Weeping Willow Tree

You are a dreamer, and you're into almost any kind of escapism.
Restless and capricious, you love to travel to exotic places.
You are easily influenced by others, as long as they don't pressure you.
You tend to suffer in love until you find that one loyal, steadfast partner.
An empathetic friend, you love to make others smile and laugh.
What's Your Celtic Horoscope?
Aga tegelikult meeldis mulle see pilt.

Kuidas giljotineerida konna?

Konnade teema kerkis päevakorrale esmaspäeval. Meie sekretär olla nädalavahetusel konnadega koos uisutanud (jaanuaris!). Ei, konnad ei uisutanud, vaid ujusid. Tiigijääle kogunenud vees. Igatahes kinnitas ta, et uisutas äärmiselt ettevaatlikult ja konnad selle protseduuri käigus kannatada ei saanud. Nii et postituse verine pealkiri on hetkel lihtsalt minupoolne liialdus.
Kõik muu on aga hetkel äärmiselt segane. Eriti minu spontaanne projekt ’uus töökoht’.

Imede öö

Selliseid asju ei juhtu. Või juhtub ainult filmides ja unenägudes (aga mitte minu omades). Reede pärastlõunal helistas mu ülikooliaegne toakaaslane ja teatas, et on Eestis käimas. Õigupoolest pidi ta selleks hetkeks juba Tartus olema – et meid kõik aastalõpuüllatusena jalust rabada -, aga nagu paljulapseliste emmedega aeg-ajalt ikka juhtub, tuli tal tulenevalt ühe suurema ja ühe pisema tite tervislikust seisundist aastavahetuseks siiski Tallinna jääda. Peale esmast ahnet hapnikusõõmu taolise ootamatu telefonikõne peale suutsin küsimusele, kas mul aastavahetuseks mingeid plaane on, täiesti spontaanselt välja öelda vastuse – kuni sinu helistamiseni EI OLNUD – ja nii see läks. Laupäeva õhtul oli firma aastalõpupidu Volga restoranis, pühapäeval püüdsin oma majapidamist kuidagipidi joone peale saada ning endalegi üllatuseks ei olnudki esmaspäevane 5:30 äratus tavapäraselt uimane ja väsinud. Sest ühe juulikuise titega oli vaja juba ennelõunal Harkusse mudimisele jõuda. Miski fenomen oli sel…