Inspiratsiooni andis mu vennanaine. Mu vennatütar käib nimelt teises klassis ning neile tilgutatakse jupikaupa kohustusliku kirjanduse loetelu. Nii tuligi mu meilile nimekiri (tervelt!) kolmest raamatust, mida vajalik lugeda on. Tuvastasin kiirelt, et need kõik peaksid kusagil olemas olema – aga kus täpselt, polnud halli aimugi. Maal on meil hästi palju raamatuid, linnas ka omajagu. Olen mina neid ühest kohast teise tassinud, ja Madli niisamuti. Isegi ei mäleta täpselt, mis kuskohas asub. Kuna esmakordne riiulite läbilappamine osutus suhteliselt tüütuks, siis arvasin, et võiks vähemalt Tartu-korteris asuvad üllitised miskitmoodi katalogiseerida. Alustasin altpoolt. Valge raamaturiiuli alumist rida pole keegi arvatavasti pikemat aega liigutanud. Seal on mul sellised õhukesed pehmete kaantega lasteraamatud, kõik erinevas formaadis, alates imepisikestest, märkmiku suurustest ja lõpetades sellistega, mis A4-stki suuremad. Ja neid on palju. Lugesin kokku täpselt 126 üllitist, pluss veel pihutäis (5-7cm) Miki-Hiire ja Muumi koomikseid. Ja Viking Line’ tax-free kaupluse hinnakiri aastast 1994. Kaks viimatinimetatud kategooriat leiavad oma järgmise kodu arvatavasti vanapaberikonteineris – juhul muidugi, kui mu vennalapsed koomiksitest huvitet ei ole.
Kõige vanem raamat on Harri Jõgisalu „Sass ja Jass“ aastast 1968. Ja kõige uuem Madli enda kirjutatud lugu – puhta käsitsi, pildid ka sees ja kenasti kõvade pappkaante vahele köidetud – aastast 1999. Ühe kümneaastase kohta on see igatahes tasemel raamat, kena keelekasutus ja praktiliselt veatu tekst. See jääb kindlasti sinna riiulisse. Ühegi kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas seda muidugi pole.
Väga armas sari oli omal ajal välja antud „Saja rahva lood“ erinevate rahvaste muinasjuttudest. Esimesed raamatud aastast 1973. Seda vist antakse praegu ka välja?
Ja päris palju on luuleraamatuid. Osa neist olen ostnud oma ülikooliajal. Raamatutega oli siis suhteliselt kitsas, valida polnud suurt midagi. Aga lasteraamatuid ilmselt siiski oli. Isegi ei mäleta täpselt, miks neid ostetud sai.
Ning Kalju Kanguri „Kuningalinna lood“ olen saanud auhinnaks kooli lauluvõistluse kolmanda koha eest. Täpselt 22.oktoobril 1973. Seda kooligi – Paala 8-klassilist – pole ammu enam olemas. Rääkimata sellest, et ma mingi eriline laulumees oleksin.
Lapsena meeldis mulle hirmsasti lugeda. See oli igati sobiv asendustegevus näiteks toakoristamisele. Viimases ei olnud ma just mingi etalonlaps. Ja kui ma ka koristamisega juhtumisi hoogsalt alustasin, siis hääbus mu ind kohe, kui selle käigus sattus näppu mingi huvitav raamat. Nii ma siis istusingi kesk segadust ja lugesin. Väidetavalt oli seda alailma juhtunud.
Madli armastas ka lapsena lugeda. Suhteliselt võõras oli tema klassi lapsevanemate koosolekul kuulda nõudeid, et peaks rohkem kohustuslikku kirjandust olema, et lastel lugemisharjumus tekiks. Sest minu omal oli see nagunii olemas.
Ning nüüd peaks taas asjalikuks hakkama. Mõne raamatu taga mu alumise-riiuli-nimekirjas seisab märkus ’kaaned lahti’ või ’tagakaas kadunud’ või miskit muud, mis näitab, et raamatu füüsiline keha on pika elu jooksul pisut kannatada saanud. Õnneks ei ole selliseid raamatuid palju. Natuke kleeplinti ja kogu hunnik alumisse riiulisse tagasi. Esialgu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar