Hull aeg nõuab segaseid inimesi

Nüüd on see siis käes. See, mille tulekust ma kogu aeg teadlik olin. Mina olen õnneks sedapalju pragmaatiline, et lihtsalt tunnistasin reaalsust ja tegin omad järeldused, aga mu noorele kolleegile ’esimest korda hakkasin asjadest aru saama’ oli see tegelikkus päris valus (sest ta oli pakkumise tegemisega kõvasti vaeva näinud). See, kes mäletab Eesti ehitusturgu käesoleva sajandi alguses, saab aru, millest ma räägin. Oli aeg, kus pandi kokku otsekuludes ehitushindu ja võeti sealt siis 5-10% maha. Aga elu on edasi läinud. Tuleb välja, et täna on tõsiste pakkumiste mahavõtmiseks vajalik risk tüki maad suurem. Käibed on kasvanud, struktuurid on muutunud ja tõeliselt suured saavad endale rohkem lubada. Ainult selleks, et käibenumbreid hoida, senikaua kui ehitushinnad stabiliseeruvad. Ja kõigil neil, kes elu laineharjal on korralike kasuminumbritega turule tulnud, tuleb hindadest kõvasti õhku välja lasta. Ning põhjendamatut enesekindlust tubli jupi jagu kärpida. Aga see osa ehitusturust (alltöövõtjad) liigub paraku nihkega – vähemalt pooleaastasega. Äkki on materjalide müüjatel suurem reaalsustaju? Täna tundub, et ei ole.
Juba alguses tunnistasin, et olen praeguse olukorra peale juba mõnda aega mõelnud, hulga varem, kui see konkreetsete numbritena mu silme ees realiseerus. Teist korda ma enam oma jalgu rentslisse kasta ei taha. Kurb on küll, sest ehitamine on ainus asi, mida ma tegelikult oskan. Ja see on erakordselt huvitav ala. Ma tulen kunagi kindlasti tagasi, aga alles siis, kui Eestis hakkavad hangete korraldamisega tegelema insenerid, mitte juristid.
Päriselt ma oma alalt siiski ei lahku. Aga sellest edaspidi.