Läinud nädalal on kohalikus meedias teemaks olnud üliõpilaste õppetoetused. Või siis nende maksmise aluste muutmine. Minu viimasest isiklikust päevasest kõrgkooliajast on möödas umbes 99 aastat (100 kõlaks kuidagi üldistavalt ja ümmarguselt), asjakohaseid artikleid lugedes jäi aga mulje, et seni kehtinud, üliõpilase edasijõudmisel põhinev süsteem on sisuliselt copy-paste nõukaaegsetest mängureeglitest. Toona eksisteerisid samuti stipifondid, millest jagati raha eksamihinnete pingerea alusel. Üksikute rahuldavatega oli võimalik mingites teaduskondades oma 40-45 rubla reeglina kätte saada, puhtalt viielisi tulemusi tunnustati 70 rahaga kuus. No aga see oli ka aeg, kus kõik inimesed olid ’võrdsed’ ja ühikakoht ei maksnud peaaegu midagi. Poest polnud ka suurt miskit osta. Ja pühapäeva õhtuti kodust tulles tassiti Leningradi 27 ühika üheksandale korrusele tinaraskeid toidukotte. Jalgsi mööda treppe, sest liftid nädalavahetusel ei töötanud. Ning tööl käidi ka. Olen minagi alates 17-ndast eluaastast olnud osalise koormusega erinevate laborite hingekirjas. Aga see selleks.
Tagasi tänapäeva. Lähiminevikus oli mul õnn täita dokumenti pealkirjaga ’Financial Aid Application’. Eesti kõrgkoolidega pole sel vormil kõige vähematki pistmist. Isegi Euroopa Liidu omadega mitte. Tegemist on USA ülikoolidesse sisseastumisel kasutatava avalduse vormiga. See ei ole mingi salastatud dokument, arvan, et Põhja-Ameerika ülikoolide teabekeskuse kaudu on see täiesti kättesaadav. Või kui mitte, siis taolisel veebilehel nagu www.collegeboard.com registreerunutele küll. Ameerikas on ülikooli bakalaureuseõppesse astumisel tavaks rakendada kahte toetuse süsteemi – ’merit-based’ ja ’need-based’. Viimane on nimelt see, mille puhul võiks teatud paralleele tõmmata Eestis kavandatavaga. Ainult väikese reservatsiooniga. Esiteks tuleks siin kõigepealt välja töötada valiku tegemise metoodika. Miskipärast elimineerib kohalik süsteem erinevalt ameeriklaste omast otsuste tegemisel üliõpilase perekonna. Nimetet’ USA ankeet toetub aga eelkõige eeldusele, et õpingute võimalikul finantseerimisel on peamine roll potentsiaalse üliõpilase vanematel. Seetõttu küsitakse selles su majandusliku olukorra kohta praktiliselt kõike ja enamgi veel. Kuni selleni välja, mis marki ja mis väljalaskeaastaga on su auto. Ja millised on su tarbimisharjumused – kui suur osa sissetulekutest kulub majapidamisele, haridusele, tervishoiule, meelelahutusele, toidule; millal ja mis hinnaga omandasid kinnisvara ja mis on selle väärtus tänasel päeval; kui suured kohustused ja kui pika aja jooksul on sul pankade ees, kas omad antiikesemeid, palju teenid dividendidelt, kas omad teenijaid .... ühesõnaga, küsida võib kõike. Muuseas, sissetulekud tuleb tõestada – sobib kas tööandja õiend (sealjuures on soovitav tutvustada kohalikku maksusüsteemi), maksuameti tõend või panga väljavõtted. Ja kooli sissesaamise eelduseks on kõigepealt mitte su majanduslikud võimalused, vaid siiski õppetulemused – ennustatavad IB punktid, SAT-testide tulemused, koolist antud iseloomustused ja omakäelised esseed. Väikese mugandusega võiks seda vist defineerida Eestis levinud terminiga ’lävend’? Saan suurepäraselt aru, et USA ja Eesti võrdlus on üsna kohatu. Samas, miks me ei võiks ameeriklastelt laenata häid mõtteid, mille toimimine praktikas on kontrollitud? Selge on see, et senikehtinud toetuste maksmise korda tuleb muuta. Sealjuures ei tohi unustada fakti, et just nimelt Eesti Vabariik on see ainumas koht maakeral, kus on võimalik omandada EESTIKEELSET kõrgharidust. Selleteemaline diskussioon oli tulipunktis vist läinud aasta sügisel?
Originaaldokumente lugemata (pole aimugi, kas need ongi laiemale üldsusele kättesaadavad), soovitan meie kõrghariduse üle otsustajatel üritada näha tervikpilti pikemas persepktiivis. Põhimõtted võivad ju õiged olla, aga kui nende realiseerimine ei ole piisavalt läbimõeldud, siis nende haavade tagajärgi lakub Eesti riik kindlasti rohkem kui kümme aastat. Me oleme ju ikka nii täiskasvanud, et oma otsuseid faktide põhjal teha? Ja oskame neid fakte koguda?
Seda juttu inspireeris mind kirjutama Sirje blogi viimane sissekanne (http://vasak.blogspot.com/2008/02/eesti-vljasuretamise-plaan.html). Formaalselt ei olegi mul ehk põhjust prigiseda, sest minu laps saab Eesti mõistes gümnaasiumi lõputunnistuse (IB – International Baccalaureate - diplomi) välismaal. Teoreetiliselt võiks temagi pärast seda Eestis kõrghariduse omandada. Aga selle võimaluse realiseerimine on siinse eurobürokraatia tingimustes üsna keerukas ja alandav ettevõtmine (minu andmetel on IB-diplomiga riigieelarvelistel kohtadel jätkamine täna võimalik AINULT KAHES Eesti kõrgkoolis). Siit edasi taas mõtteainet meie ametnikele – paneme kõrvuti näiteks USA kõrgkoolide taseme pluss nende valikuvõimalused, lisame siia sealsed õpingute finantseerimise tingimused ning küsime seejärel, mis motiveeriks välismaal keskhariduse omandanud aktiivseid ja andekaid noori kodumaale tagasi pöörduma?
Täna on see marginaalne probleem. Viie aasta pärast arvatavasti enam mitte. Eriti arvestades asjaolu, et sel kevadel lõpetavad gümnaasiumi viimased rahvarohked lennud. Ja maailm avardub kiiremini, kui me arvata oskame.
Tagasi tänapäeva. Lähiminevikus oli mul õnn täita dokumenti pealkirjaga ’Financial Aid Application’. Eesti kõrgkoolidega pole sel vormil kõige vähematki pistmist. Isegi Euroopa Liidu omadega mitte. Tegemist on USA ülikoolidesse sisseastumisel kasutatava avalduse vormiga. See ei ole mingi salastatud dokument, arvan, et Põhja-Ameerika ülikoolide teabekeskuse kaudu on see täiesti kättesaadav. Või kui mitte, siis taolisel veebilehel nagu www.collegeboard.com registreerunutele küll. Ameerikas on ülikooli bakalaureuseõppesse astumisel tavaks rakendada kahte toetuse süsteemi – ’merit-based’ ja ’need-based’. Viimane on nimelt see, mille puhul võiks teatud paralleele tõmmata Eestis kavandatavaga. Ainult väikese reservatsiooniga. Esiteks tuleks siin kõigepealt välja töötada valiku tegemise metoodika. Miskipärast elimineerib kohalik süsteem erinevalt ameeriklaste omast otsuste tegemisel üliõpilase perekonna. Nimetet’ USA ankeet toetub aga eelkõige eeldusele, et õpingute võimalikul finantseerimisel on peamine roll potentsiaalse üliõpilase vanematel. Seetõttu küsitakse selles su majandusliku olukorra kohta praktiliselt kõike ja enamgi veel. Kuni selleni välja, mis marki ja mis väljalaskeaastaga on su auto. Ja millised on su tarbimisharjumused – kui suur osa sissetulekutest kulub majapidamisele, haridusele, tervishoiule, meelelahutusele, toidule; millal ja mis hinnaga omandasid kinnisvara ja mis on selle väärtus tänasel päeval; kui suured kohustused ja kui pika aja jooksul on sul pankade ees, kas omad antiikesemeid, palju teenid dividendidelt, kas omad teenijaid .... ühesõnaga, küsida võib kõike. Muuseas, sissetulekud tuleb tõestada – sobib kas tööandja õiend (sealjuures on soovitav tutvustada kohalikku maksusüsteemi), maksuameti tõend või panga väljavõtted. Ja kooli sissesaamise eelduseks on kõigepealt mitte su majanduslikud võimalused, vaid siiski õppetulemused – ennustatavad IB punktid, SAT-testide tulemused, koolist antud iseloomustused ja omakäelised esseed. Väikese mugandusega võiks seda vist defineerida Eestis levinud terminiga ’lävend’? Saan suurepäraselt aru, et USA ja Eesti võrdlus on üsna kohatu. Samas, miks me ei võiks ameeriklastelt laenata häid mõtteid, mille toimimine praktikas on kontrollitud? Selge on see, et senikehtinud toetuste maksmise korda tuleb muuta. Sealjuures ei tohi unustada fakti, et just nimelt Eesti Vabariik on see ainumas koht maakeral, kus on võimalik omandada EESTIKEELSET kõrgharidust. Selleteemaline diskussioon oli tulipunktis vist läinud aasta sügisel?
Originaaldokumente lugemata (pole aimugi, kas need ongi laiemale üldsusele kättesaadavad), soovitan meie kõrghariduse üle otsustajatel üritada näha tervikpilti pikemas persepktiivis. Põhimõtted võivad ju õiged olla, aga kui nende realiseerimine ei ole piisavalt läbimõeldud, siis nende haavade tagajärgi lakub Eesti riik kindlasti rohkem kui kümme aastat. Me oleme ju ikka nii täiskasvanud, et oma otsuseid faktide põhjal teha? Ja oskame neid fakte koguda?
Seda juttu inspireeris mind kirjutama Sirje blogi viimane sissekanne (http://vasak.blogspot.com/2008/02/eesti-vljasuretamise-plaan.html). Formaalselt ei olegi mul ehk põhjust prigiseda, sest minu laps saab Eesti mõistes gümnaasiumi lõputunnistuse (IB – International Baccalaureate - diplomi) välismaal. Teoreetiliselt võiks temagi pärast seda Eestis kõrghariduse omandada. Aga selle võimaluse realiseerimine on siinse eurobürokraatia tingimustes üsna keerukas ja alandav ettevõtmine (minu andmetel on IB-diplomiga riigieelarvelistel kohtadel jätkamine täna võimalik AINULT KAHES Eesti kõrgkoolis). Siit edasi taas mõtteainet meie ametnikele – paneme kõrvuti näiteks USA kõrgkoolide taseme pluss nende valikuvõimalused, lisame siia sealsed õpingute finantseerimise tingimused ning küsime seejärel, mis motiveeriks välismaal keskhariduse omandanud aktiivseid ja andekaid noori kodumaale tagasi pöörduma?
Täna on see marginaalne probleem. Viie aasta pärast arvatavasti enam mitte. Eriti arvestades asjaolu, et sel kevadel lõpetavad gümnaasiumi viimased rahvarohked lennud. Ja maailm avardub kiiremini, kui me arvata oskame.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar