Arvake ära, mis võistlus see selline on? Ikka ehituse riigihange. Ja need tabavad sõnad ütles meie viimase ühispakkumuse partner. Tänu sellele, et mu vastaslauas teeb esimesi ehituse riigihanke hindu noor kolleeg, olen viimasel ajal päris sagedasti pidanud lahti võtma riigihangete seaduse ning sellest tema küsimustele vastuseid otsima. Teatavasti kehtib alates läinud aasta esimesest maist meil nimetet’ seaduse uus versioon ja lisaks on selle aasta algusest muudetud ka rahvusvaheliste hangete piirmäärasid. Ma ise tegin viimase riigihanke pakkumuse eelmise aasta mai lõpus ning senini pole olnud eriti vajadust seadusemuudatuste sisusse süveneda. Tavaliselt on alati pärast suuremaid muudatusi olnud võimalus end täiendkoolitada, aga seekord on millegipärast seda traditsiooni rikutud. Mitte et ma seadust lugeda ei oskaks. Oskan küll, aga teatud muudatuste tagamaade mõistmiseks on üldjuhul kasulik kuulata seaduse muutmisel osalenute kommentaare. Sest Eesti seaduste puhul kipub aeg-ajalt sedaviisi juhtuma, et meie armsad hästitasustatud juristid kohandavad dokumente Euroopa Liidu nõuetele, suutmata objektiivselt hinnata konkreetse valdkonna olukorda ja taset meie pisikeses koduvabariigis. Formaalselt on kõik joone peal, aga tegelikus elus – pisut enam kui ’shit happens’. Või vana vene kombe kohaselt – tahtsime parimat, aga välja kukkus ... nagu tavaliselt.
Siit edasi teemasse. Uue aasta alguses ilmunud hanketeadete eripäraks on silmatorkavalt lühikesed pakkumuse esitamise tähtajad. Ja mis selgub – seesama värskendatud seadus lubab selliste hangete korral, mille eeldatav maksumus jääb kohaliku ja rahvusvahelise piirmäära vahele (st ületab kohalikku ja jääb alla rahvusvahelist piirmäära, inimkeeles öelduna sellised ehitustööd, mis maksavad umbes 3,9 kuni 80 miljonit kohalikku raha ilma käibemaksuta) kehtestada minimaalseks pakkumisperioodiks 22 päeva. Juristide keeles tähendab see 22 kalendripäeva, mitte tööpäeva. Vanasti oli see number 30. Mida see tegelikkuses tähendab? 22 kalendripäeva sisse jääb kindlasti kolm nädalavahetust (miinus 6 päeva) ja kui eriti kehvasti läheb, siis ka mõned pühad. Püüdke nüüd ette kujutada, et hankija edastas oma teate riigihangete registrisse 21.detsembril 2007 (reedene päev), mis tähendab, et võimalikele pakkujatele oli teade nähtav päev hiljem – laupäeval, 22.detsembril. Kaunis number 22 hakkas lugema 21.kuupäevast, pakkumuse esitamise tähtaeg oleks olnud arvatavasti 11.jaanuar. Riigiametnikud meil nädalavahetusel ei tööta, aga eraettevõtjad peaksid selle seaduse kohaselt arvatavasti nii laupäeval-pühapäeval kui ka riiklikel pühadel palehigis tööd rabama. Sest pakkumise tegemiseks jääb aega täpselt 10 tööpäeva (viimane, esitamise päev ei lähe arvesse, sest selleks hetkeks peab kogu asi juba valmis olema). Selle aja sisse peaks mahtuma dokumentide kättesaamine tulevaselt tellijalt, objektiga tutvumine, allhanke pakkumiste väljasaatmine, projekti vigade parandus, mahtude arvutus, kvalifitseerimisdokumentide kokkukorjamine ja lõpuks (kui aega jääb) ka hinnapakkumise koostamine. See oli muidugi natuke ekstreemne näide. Normaalolukorras peaks pakkumise tegemiseks aega jääma 16 tööpäeva. Selles poleks iseenesest mitte mingit traagikat, kui seaduses udupeenelt pealkirjastatud ’hanke objekti tehniline kirjeldus’ (ehitajad nimetavad sama asja projektiks) oleks sellisel tasemel, et pakkumise koostaja saaks tõepoolest keskenduda sellele, mida ta tegema peab – ehk siis ehitushinna väljaarvutamisele ja projektis antud kirjelduste piires parimate lahenduste otsimisele. Reaalses elus tuleks 99,9% „tehnilistest kirjeldustest“ saata kõigepealt ekspertiisi. Seesama õnnetu seadus seab „tehnilise kirjelduse“ kvaliteedile kohaliku standardiga määratud piirid. Missuguse standardiga, see ei selgu (arvatavasti ikka projekteerimise oma). Kohaliku standardi puudumise korral viidatakse Euroopa omadele. Millegipärast ei kohusta aga seesama õnnetu seadus tellijat (ehk siis hankijat) kontrollima hankedokumentide koosseisus esitatud projekti („tehnilise kirjelduse“) vastavust standardile. Nii jõuavadki pakkumisse lombakad, vastuolulised ja lausa puudulikud projektid, mille vead pakkumisel osalevad ehitajad sõna otseses mõttes umbes kolme päeva jooksul ära parandama peavad (on lausa kohustatud parandama, sest vastasel juhul peavad nad need hiljem, juhul kui pakkumine õnnestub võita, omast taskust kinni maksma). Ma ei tea, aga oletan, et Euroopas analoogsete hangete alusena kasutatavad projektid on tüki maad paremal tasemel (paari sealtpoolt pärit projektiga on õnnestunud töötada). Aga meil siin on tellijal lausa seaduslikult lubatud loll olla, kusjuures vastutus selle eest langeb ehitajale.
Ja nendest pakkumistabelitest, mis hankedokumentidega kaasa tulevad, ei taha ma üldse rääkida. Aeg-ajalt tundub, et neid koostavad täielikud idioodid. (Ma ei tahtnud sellega kedagi solvata, aga juba vanarahvas on arvanud, et iga kingsepp peaks oma liistude juurde jääma). Nii et osa auru läheb ka sellele, et valmis hinda enam-vähem talutaval moel kellegi fantaasia viljana sündinud ridadele paigutada. Ma ei hakka siinkohal näiteid tooma. Need mahuvad rubriiki ’seinte värvimine - 178 kg’ või midagi sama jaburat. (Viimane oli pisikene liialdus, seinte värvimise ühe kilo maksumust ei ole seni veel keegi küsinud, aga sarikate jätkamise ruutmeetri hinda on küll küsitud).
Loomulikult on võimalik tellijale pakkumisperioodi kestel küsimusi esitada. Aga kui te arvate, et küsimustele tulevad sellised vastused, mille põhjal on võimalik mingi töö maksumust välja arvutada, siis te eksite (mõne vähese erandiga). Näide viimasest pakkumisest: tuleb pakkuda ehitusala välisvalgustust, aga kuhu täpselt, milliseid valgusteid ja kui palju, ei oska miskipärast keegi öelda. Ühesõnaga, ei tea mida ja ei tea kui palju, aga hind peab täpne olema.
No ja nii kulubki aeg ja energia pikale mõttetule kirjavahetusele ning viimasel päeval kirjutatakse lihtsalt numbreid lahtritesse. Elu on loterii. Ja võidab see, kes teeb rohkem vigu.
Siit edasi teemasse. Uue aasta alguses ilmunud hanketeadete eripäraks on silmatorkavalt lühikesed pakkumuse esitamise tähtajad. Ja mis selgub – seesama värskendatud seadus lubab selliste hangete korral, mille eeldatav maksumus jääb kohaliku ja rahvusvahelise piirmäära vahele (st ületab kohalikku ja jääb alla rahvusvahelist piirmäära, inimkeeles öelduna sellised ehitustööd, mis maksavad umbes 3,9 kuni 80 miljonit kohalikku raha ilma käibemaksuta) kehtestada minimaalseks pakkumisperioodiks 22 päeva. Juristide keeles tähendab see 22 kalendripäeva, mitte tööpäeva. Vanasti oli see number 30. Mida see tegelikkuses tähendab? 22 kalendripäeva sisse jääb kindlasti kolm nädalavahetust (miinus 6 päeva) ja kui eriti kehvasti läheb, siis ka mõned pühad. Püüdke nüüd ette kujutada, et hankija edastas oma teate riigihangete registrisse 21.detsembril 2007 (reedene päev), mis tähendab, et võimalikele pakkujatele oli teade nähtav päev hiljem – laupäeval, 22.detsembril. Kaunis number 22 hakkas lugema 21.kuupäevast, pakkumuse esitamise tähtaeg oleks olnud arvatavasti 11.jaanuar. Riigiametnikud meil nädalavahetusel ei tööta, aga eraettevõtjad peaksid selle seaduse kohaselt arvatavasti nii laupäeval-pühapäeval kui ka riiklikel pühadel palehigis tööd rabama. Sest pakkumise tegemiseks jääb aega täpselt 10 tööpäeva (viimane, esitamise päev ei lähe arvesse, sest selleks hetkeks peab kogu asi juba valmis olema). Selle aja sisse peaks mahtuma dokumentide kättesaamine tulevaselt tellijalt, objektiga tutvumine, allhanke pakkumiste väljasaatmine, projekti vigade parandus, mahtude arvutus, kvalifitseerimisdokumentide kokkukorjamine ja lõpuks (kui aega jääb) ka hinnapakkumise koostamine. See oli muidugi natuke ekstreemne näide. Normaalolukorras peaks pakkumise tegemiseks aega jääma 16 tööpäeva. Selles poleks iseenesest mitte mingit traagikat, kui seaduses udupeenelt pealkirjastatud ’hanke objekti tehniline kirjeldus’ (ehitajad nimetavad sama asja projektiks) oleks sellisel tasemel, et pakkumise koostaja saaks tõepoolest keskenduda sellele, mida ta tegema peab – ehk siis ehitushinna väljaarvutamisele ja projektis antud kirjelduste piires parimate lahenduste otsimisele. Reaalses elus tuleks 99,9% „tehnilistest kirjeldustest“ saata kõigepealt ekspertiisi. Seesama õnnetu seadus seab „tehnilise kirjelduse“ kvaliteedile kohaliku standardiga määratud piirid. Missuguse standardiga, see ei selgu (arvatavasti ikka projekteerimise oma). Kohaliku standardi puudumise korral viidatakse Euroopa omadele. Millegipärast ei kohusta aga seesama õnnetu seadus tellijat (ehk siis hankijat) kontrollima hankedokumentide koosseisus esitatud projekti („tehnilise kirjelduse“) vastavust standardile. Nii jõuavadki pakkumisse lombakad, vastuolulised ja lausa puudulikud projektid, mille vead pakkumisel osalevad ehitajad sõna otseses mõttes umbes kolme päeva jooksul ära parandama peavad (on lausa kohustatud parandama, sest vastasel juhul peavad nad need hiljem, juhul kui pakkumine õnnestub võita, omast taskust kinni maksma). Ma ei tea, aga oletan, et Euroopas analoogsete hangete alusena kasutatavad projektid on tüki maad paremal tasemel (paari sealtpoolt pärit projektiga on õnnestunud töötada). Aga meil siin on tellijal lausa seaduslikult lubatud loll olla, kusjuures vastutus selle eest langeb ehitajale.
Ja nendest pakkumistabelitest, mis hankedokumentidega kaasa tulevad, ei taha ma üldse rääkida. Aeg-ajalt tundub, et neid koostavad täielikud idioodid. (Ma ei tahtnud sellega kedagi solvata, aga juba vanarahvas on arvanud, et iga kingsepp peaks oma liistude juurde jääma). Nii et osa auru läheb ka sellele, et valmis hinda enam-vähem talutaval moel kellegi fantaasia viljana sündinud ridadele paigutada. Ma ei hakka siinkohal näiteid tooma. Need mahuvad rubriiki ’seinte värvimine - 178 kg’ või midagi sama jaburat. (Viimane oli pisikene liialdus, seinte värvimise ühe kilo maksumust ei ole seni veel keegi küsinud, aga sarikate jätkamise ruutmeetri hinda on küll küsitud).
Loomulikult on võimalik tellijale pakkumisperioodi kestel küsimusi esitada. Aga kui te arvate, et küsimustele tulevad sellised vastused, mille põhjal on võimalik mingi töö maksumust välja arvutada, siis te eksite (mõne vähese erandiga). Näide viimasest pakkumisest: tuleb pakkuda ehitusala välisvalgustust, aga kuhu täpselt, milliseid valgusteid ja kui palju, ei oska miskipärast keegi öelda. Ühesõnaga, ei tea mida ja ei tea kui palju, aga hind peab täpne olema.
No ja nii kulubki aeg ja energia pikale mõttetule kirjavahetusele ning viimasel päeval kirjutatakse lihtsalt numbreid lahtritesse. Elu on loterii. Ja võidab see, kes teeb rohkem vigu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar