Tegin täna retke järjekordsele ’objektile’. 
Emotsionaalse retke, sest tegemist oli minu lapsepõlve kodupaigaga. Olustvere mõis. Vana viinaköök, millest Norra toetusrahadega kooli õppetöökojad tahetakse rajada. Vanasti oli selles majas saun. Selline külasaun, mida mehed ja naised eraldi kellaaegadel külastasid. Ikka vist naised varem ja mehed hiljem ... aga täpselt ei mäleta. Vähemalt ajas miski igatsus nädalalõppudel sinna ka neid inimesi, kel sovhoosi ajal ehitatud kõigi mugavustega korterites vannitoad olemas olid. Koht oli nagu tuttav, aga samas täiesti võõras. Maanteelt pargiäärsele teele pöörates kohtasin esimese inimesena teepervel jalutamas oma parima lapsepõlvesõbra ema. 
Hoolimata aastatest on ta tänaseni ääretult vitaalne persoon, toimetab nii lossi perenaise kui kohaliku kooli õpetajana. Pidasin oma auto teeveeres tervituseks kinni. Siis edasi ’uue’ koolimaja poole. Uue selles mõttes, et minu ajal selles paigas koolimaja veel polnud. Toonane Olustvere tehnikum kasutas sel ajal õppehoonetena vanu mõisahooneid. Uus maja, 
kus praegu ka põhikool asub, ehitati (vist) kusagil 80-ndate keskpaiku. Mööda pikki koridore sekretäri kabineti poole pakkumis-dokumentide järele sammudes peatusin korduvalt seintel eksponeeritud stendide ees, kus vanadel ülesvõtetel peal koolilõpetajad ammustest ja vähemammustest aegadest. Sealhulgas ka minu isa, kes seitsmekümnendatel nimetet’ asutust juhtis. Ja keegi ei teadnud, kes ma selline olen. 
See, et ma nendes parkides kunagi rooside sõda olin mänginud, ei läinud tänastele inimestele kuidagi korda. Ja see, et ma mäletan, kuidas mõisa peahoone kõrval asuv puukuur põles, et huvitanud samuti kedagi. (Ma muidugi ei jaganudki oma mälestusi). Isegi kooli majandusjuhataja, kes objekti näitas, ei reageerinud mingil erilisel viisil lausele, et ma tean, kus nende viinaköök asub ja teed juhatada pole vajagi. 
Omadele võõras, võõrastele oma. Pärast pikki rännakuid keldrites ja pööningutel ning fotosid stiilis ’tegelikult ei näe ma midagi, aga see-eest on hiljem üllatusi rohkesti’ (kes iial kottpimedatel pööningutel, vanades võlvkeldrites ja Kesk-Ameerika koobastes pilte teinud, teab, millest ma räägin) lobisesime veel põgusalt ehitusturu tänasest olukorrast ja läksime sõbralikult lahku.
Muidugi ei saanud ma võimlat külastamata Olustverest lahkuda.
Siinne võimla ja ujula on täielikud fenomenid, märk sellest, mida hea tahe ja kindel veendumus ka kehvadel aegedel korda saata võib. Kõik Toivo Grossbergi, minu esimese ujumisõpetaja elutöö. Nukker on justnimelt see, et kel on võim, puudub mälu ning neil, kes mäletavad ... puudub paraku võim kunagi loodut säilitada. Võimlas võiks vabalt teha 70-ndaid aastaid kajastava filmi võtteid! Kõik on täpselt nii, nagu siis, kui ma lahkusin. Tõsi, ujula on saanud värsked keraamilised plaadid ja puhastusseadmed, kuid töös on ta pigem tänu kohaliku tervisekaitseameti heatahtlikkusele. Kauaks veel? 
Treenerite toas istudes ja kohvi juues (aitäh, Hele, ma ostan järgmisel korral kindlasti asemele kõik need kommid, mis ma hilise lõunasöögi aseainena pintslisse pistsin) kangastus hirmselgelt nii minevik kui tulevik. Ja vana jõusaali seinale toetuvad nostalgilise väärtusega lumelauad (ma vist ütlesin, et Olustverre tuleks ka spordimuuseum rajada?) tõid meeltesse kunagised perekondlikud suusaretked Tääksi.
Ja puhtpraktilised järeldused retkest minevikku sundisid tõdema, et mu (auto) esmaabipakikeses ei ole paraku veel ujumistrikood. Seega on midagi vaieldamatult positiivset ka pakkumise esitamise päevaks varus – mõned kiiremad ringid vanas ujulas. Ma veel mäletan, kuidas see käis.
Emotsionaalse retke, sest tegemist oli minu lapsepõlve kodupaigaga. Olustvere mõis. Vana viinaköök, millest Norra toetusrahadega kooli õppetöökojad tahetakse rajada. Vanasti oli selles majas saun. Selline külasaun, mida mehed ja naised eraldi kellaaegadel külastasid. Ikka vist naised varem ja mehed hiljem ... aga täpselt ei mäleta. Vähemalt ajas miski igatsus nädalalõppudel sinna ka neid inimesi, kel sovhoosi ajal ehitatud kõigi mugavustega korterites vannitoad olemas olid. Koht oli nagu tuttav, aga samas täiesti võõras. Maanteelt pargiäärsele teele pöörates kohtasin esimese inimesena teepervel jalutamas oma parima lapsepõlvesõbra ema. 
Hoolimata aastatest on ta tänaseni ääretult vitaalne persoon, toimetab nii lossi perenaise kui kohaliku kooli õpetajana. Pidasin oma auto teeveeres tervituseks kinni. Siis edasi ’uue’ koolimaja poole. Uue selles mõttes, et minu ajal selles paigas koolimaja veel polnud. Toonane Olustvere tehnikum kasutas sel ajal õppehoonetena vanu mõisahooneid. Uus maja, 
kus praegu ka põhikool asub, ehitati (vist) kusagil 80-ndate keskpaiku. Mööda pikki koridore sekretäri kabineti poole pakkumis-dokumentide järele sammudes peatusin korduvalt seintel eksponeeritud stendide ees, kus vanadel ülesvõtetel peal koolilõpetajad ammustest ja vähemammustest aegadest. Sealhulgas ka minu isa, kes seitsmekümnendatel nimetet’ asutust juhtis. Ja keegi ei teadnud, kes ma selline olen. 
See, et ma nendes parkides kunagi rooside sõda olin mänginud, ei läinud tänastele inimestele kuidagi korda. Ja see, et ma mäletan, kuidas mõisa peahoone kõrval asuv puukuur põles, et huvitanud samuti kedagi. (Ma muidugi ei jaganudki oma mälestusi). Isegi kooli majandusjuhataja, kes objekti näitas, ei reageerinud mingil erilisel viisil lausele, et ma tean, kus nende viinaköök asub ja teed juhatada pole vajagi. 
Omadele võõras, võõrastele oma. Pärast pikki rännakuid keldrites ja pööningutel ning fotosid stiilis ’tegelikult ei näe ma midagi, aga see-eest on hiljem üllatusi rohkesti’ (kes iial kottpimedatel pööningutel, vanades võlvkeldrites ja Kesk-Ameerika koobastes pilte teinud, teab, millest ma räägin) lobisesime veel põgusalt ehitusturu tänasest olukorrast ja läksime sõbralikult lahku.Muidugi ei saanud ma võimlat külastamata Olustverest lahkuda.
Siinne võimla ja ujula on täielikud fenomenid, märk sellest, mida hea tahe ja kindel veendumus ka kehvadel aegedel korda saata võib. Kõik Toivo Grossbergi, minu esimese ujumisõpetaja elutöö. Nukker on justnimelt see, et kel on võim, puudub mälu ning neil, kes mäletavad ... puudub paraku võim kunagi loodut säilitada. Võimlas võiks vabalt teha 70-ndaid aastaid kajastava filmi võtteid! Kõik on täpselt nii, nagu siis, kui ma lahkusin. Tõsi, ujula on saanud värsked keraamilised plaadid ja puhastusseadmed, kuid töös on ta pigem tänu kohaliku tervisekaitseameti heatahtlikkusele. Kauaks veel? 
Treenerite toas istudes ja kohvi juues (aitäh, Hele, ma ostan järgmisel korral kindlasti asemele kõik need kommid, mis ma hilise lõunasöögi aseainena pintslisse pistsin) kangastus hirmselgelt nii minevik kui tulevik. Ja vana jõusaali seinale toetuvad nostalgilise väärtusega lumelauad (ma vist ütlesin, et Olustverre tuleks ka spordimuuseum rajada?) tõid meeltesse kunagised perekondlikud suusaretked Tääksi.
Ja puhtpraktilised järeldused retkest minevikku sundisid tõdema, et mu (auto) esmaabipakikeses ei ole paraku veel ujumistrikood. Seega on midagi vaieldamatult positiivset ka pakkumise esitamise päevaks varus – mõned kiiremad ringid vanas ujulas. Ma veel mäletan, kuidas see käis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar